Jefferson Davis
Jefferson Finis Davis (3. juuni 1808 Fairview, Kentucky – 6. detsember 1889 New Orleans, Louisiana) oli Ameerika Ühendriikide poliitik ja Ameerika Riikide Konföderatsiooni president aastail 1861–1865.
Jefferson Davise isa oli pärit Georgiast, kuid tema esivanemad olid välja rännanud Walesist. Tulevase presidendi ema oli Lõuna-Carolinast pärit šotlanna. Perekond elaski algul Georgia osariigis. Seal sündisid ka nende esimesed viis last. Seejärel kolisid nad farmi Kentucky aladele, kus tänapäeval asub Fairview' küla. Jefferson Davise lapsepõlves asus perekond elama Wilkinsoni maakonda Mississippi osariigis.
Õppinud algul maakonnakoolis ja seejärel Transylvania Ülikoolis, astus ta 1824. aasta 16-aastaselt Ameerika Ühendriikide Sõjaväeakadeemiasse West Pointis New Yorgi osariigis. Pärast akadeemia lõpetamist 1828. aastal asus ta leitnandi auastmes tegevteenistusse. Teeninud ka riigipiiril, osales Davise üksus 1832. aastal sõjas soogi indiaanihõimu pealiku Musta Haukaga.
Juunis 1835 läks Davis armeest erru ja abiellus. Tema esimene abikaasa oli Sarah Knox Taylor, tolleaegse koloneli ja hilisema Ameerika Ühendriikide presidendi Zachary Taylori tütar. Nad asusid elama Jeffersonile kuuluvasse istandusse Brierfieldis Vicksburgi lähistel. Paraku suri Sarah vaid kaks kuud pärast laulatust malaariasse ja Davis veetis kurbusest seitse aastat oma istanduse üksinduses.
26. veebruaril 1845 abiellus Jefferson Davis Varina Anne Howelliga. Sama aasta novembris valiti Davis Demokraatliku Partei esindajana Ameerika Ühendriikide Kongressi Esindajatekotta, kus ta teenis 1846. aasta juunini. Sel ajal puhkenud Ameerika-Mehhiko sõja tõttu loobus ta oma kohast Kongressis ja suundus Mississippi vabatahtlike üksuse juhina rindele. Ta paistis silma lahingutes Monterrey ja Buena Vista all.
Sõjast tagasi pöördumise järel valiti Davis 1847 asendusliikmeks Ameerika Ühendriikide Senatis sama aasta mais surnud Mississippi senaatori Jesse Speighti asemel. Aastal 1850 valiti Davis uuesti Mississippi osariigist senatisse, nüüd juba isikliku mandaadidga kuueks aastaks.
Aastal 1852 osales Jeff Davis Mississippi kubernerivalimistel, kuid sai lüüa. Et kandideerimiseks pidi ta loobuma ka oma kohast senatis, tõmbus ta pärast valimiskaotust uuesti tagasi oma istandusse. See poliitilise passiivsuse periood ei kestnud aga kaua, sest juba 1853 kutsus president Franklin Pierce Davise oma valitsusse sõjaministriks. Davise ametiaja kestel seati sisse alternatiivne tsiviilteenistus ja alternatiivse väeliigina kerge jalavägi. Davise ministeerium algatas liikumise Panama kanali rajamiseks ja määras kindlaks asukoha, kuhu kanalit viiskümmend aastat hiljem reaalselt ehitama hakati. West Pointi sõjaväeakadeemias viis ta sisse humanitaarainete programmi.
Pärast Pierce'i valitsuse ametiaja lõppu valiti Davis Mississippi senaatorina tagasi Ameerika Ühendriikide Kongressi. Osaledes läbirääkimistes Põhja ja Lõuna demokraatide vahel, üritas ta ära hoida lõunaosariikide lahkulöömist, kuigi toetas täielikult nende õigust sellele. Kui Mississippi lõi Ameerika Ühendriikidest lahku, lahkus 22. jaanuaril 1861 senaatori ametist ka Jefferson Davis.
Davised pöördusid Washingtonist tagasi oma istandusse Brierfieldis, kus Davisele anti Mississippi valitsuse poolt kindralmajori auaste ja ta nimetati Mississippi vabatahtlike väeüksuste ülemjuhatajaks. Valmistades oma vabatahtlikke ette sõjaks, ei saanud ta osaleda Alabamas Montgomery linnas aset leidnud kongressil, kus delegaadid valisid Davise ühehäälselt äsja asutatud Ameerika Riikide Konföderatsiooni presidendiks. Temani jõudsid teated valimistulemustest 10. veebruaril ja kuigi ta ei soovinud uut ametit vastu võtta, hakkas ta tegema ettevalmistusi Konföderatsiooni tollasesse pealinna Montgomerysse reisimiseks.
Aprillis 1865, kui kindral Granti väed lähenesid Richmondile Virginias, põgenes ta Danville'i. 10. mail vahistati Davis perekonnaga Georgia osariigis Irwinville'is ja viidi Virginiasse Fort Monroesse. Seal hoiti Davist kolm päeva ahelates. Ta vabastati kahe aasta pärast 100 000-dollarise kautsjoni vastu, mille maksid nii lõuna- kui ka põhjaosariikide prominentsed kodanikud. Davis keeldus pärast kodusõja lõppu esitamast armuandmispalvet, kuna ta ei olnud enda südametunnistuse järgi sooritanud mingit kuritegu. Seetõttu taastas president Jimmy Carter tema Ameerika Ühendriikide kodanikuõigused postuumselt alles 1978. aastal.
Hinnangud
muudaTeda süüdistatakse mitmetes valeotsustes, mis viisid lüüasaamiseni sõjas Ameerika Ühendriikidega ja Konföderatsiooni hävimiseni. On isegi väidetud, et kui USA ja Konföderatsioon oleksid vahetanud oma presidendid, oleks viimane riik sõja võitnud. Avalikku arvamust Jefferson Davise kohta parandas tema vangishoidmine USA poolt pärast sõja lõppu, mistõttu teda loetakse väikeriikide iseseisvuspüüete märtriks. Mitmes lõunaosariigis on tema sünnipäev riigipüha.
Teised temast
muuda"Ta oli alati lõbus ja täis elurõõmu, kuid temas puudus vähimgi kalduvus pahedele või amoraalsusele. Temas ilmnes sisemine viimistletus ja õrnus, mis eristas teda kogu elu jooksul. Ta oli alati härrasmees selle sõna parimas tähenduses." – George W. Jones, USA kindral ja senaator.
"Härra Davis oli üks väheseid mehi, kes mõistis sõja täielikku ulatust. Ta järeldas algusest peale, et paljude arvatud mõne kuu asemel kestab see tõenäoliselt mitu aastat. Algul tehti ettepanek kuulutada välja mobilisatsioon ainult kuueks kuuks. Härra Davis keeldus kohe sellest ettepanekust, kuulutades, et tõhusa armee ettevalmistamine võtab vähemalt aasta, sest paari päevaga sõdureid ei tee." – John H. Reagan, Texase senaator.
Kirjandus
muuda- Grissom, Michael Andrew. Southern by the grace of God. Gretna: Pelican Publishing Company, 2001. ISBN 0-88289-761-6