Rändamine

Proosa

• George ütles: "Teate mis, nii ei tule midagi välja. Me ei pea mõtlema mitte asjadest, mida me kasutada saaksime, vaid asjadest, ilma milleta me hakkama ei saaks."

George esineb vahetevahel päris asjalikult, mis lausa üllatab. See oli täiesti tark mõte, rakendatav mitte ainult praeguses olukorras, vaid üldse rändamisel mööda elujõge. Kui paljud inimesed seavad end sel teekonnal uppumisohtu, koormates oma paati tohutu hulga tobedate asjadega, mida nad reisi meeldivuse ja mugavuse huvides tarvilikuks peavad, ent mis tegelikult ainult kasutu koli on. /---/

Inimene, viska see koli üle parda! Olgu su elupaat kerge ja sisaldagu ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus.

• Jerome K. Jerome, "Kolm meest paadis", tlk Tiiu Viires, 1994, lk 25

• Kuigi rändamine mõistelise vastandina iga antud ruumipunkti fikseeritusele tähendab igasuguse seotuse puudumist, kujutab "võõra" sotsioloogiline vorm endast siiski teatud määral mõlema määratluse ühtsust — väljendades küll ka siin seda, et suhe ruumiga on vaid ühelt poolt tingimuseks, teiselt poolt suhete sümboliks inimestega. Seega ei käsitata võõrast siin seni nii palju kasutatud tähenduses — rändajana, kes täna tuleb ja homme läheb, vaid inimesena, kes täna tuleb ja homme siia jääb — nii-öelda potentsiaalse rändajana, kes pole küll enam edasi liikunud, ent pole ka suutnud end täiesti tulemiste-minemiste lahtisusest üle saada.
  • Georg Simmel, "Võõras", tlk Krista Läänemets, Akadeemia 7/1996, lk 1487

• Milleks veel ränd, kui avarust, vaba ruumi on nii palju su enese sees! Nii palju, et enam ei adu silmapiire, rohkem tead, et nad kuskil on, lihtsalt valvavad, valmis nagu sind siduma toodud köied. Mis sellest, et oled nüüd nii vaba, vaba ootajast ja ootamisest, vaba viletsuse võidukäigu pealtvaatamisest, viletsuse valgekesest, lapsestuvast, üha ju lapsestuvast näost...

Ja kui ta sellest kõigest kord ärkas — tal polnud peaaegu üldse mingeid sugulasi peale õe — hakkas ta aru saama, et reisida ei olnud õieti enam võimalikki, enam mitte. Et enam ei tunne ta ära koduavarust teiste avaruste seast, ei ole enam väravat, ei käiku nende kahe piiril. Ning et enne, kui inimene asub sõitma tuhandete kilomeetrite taha, tuleb tal ikkagi kõigepealt nihutuda omaenese sisimas.

• Asta Põldmäe, "Inglite mäss", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 49

• [Preester Ernesto:] "Rändamine on suurim rikkuseallikas siin ilmas."
• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 65

Luule

Näkku sind peksavad lepad ja pajud,
käharast kuusest on jäänud vaid känd.
Sinna sa istud ja nüüd alles tajud,
sõge on olnud su rünnak ja ränd.

• Joel Sang, "Laul kadunud kodust" kogus "Vigade parandus". Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 77