Vikipeedia

Ḩamās

Palestiina sunniitlik organisatsioon

Ḩamās [ha'maas] (araabia keeles حماس 'innukus' või 'jõud'; algne nimetus Ḩarakah al-Muqāwamah al-Islāmiyyah حركة المقاومة الاسلامية 'Islami Vastupanuliikumine') on Palestiina sunniitlik poliitiline ja sõjaline organisatsioon, kes praegu valitseb Gaza sektorit, üht kahest Palestiina territooriumist.[1][2]

Ḩamāsi lipp

Kuigi Ḩamāsi peakorter asub Gaza linnas, on ta esindatud ka Jordani Läänekaldal, mida kontrollib aga Palestiina partei Fataḩ. Islamismi ideoloogiliste põhimõtete kohaselt edendab Ḩamas natsionalismi islami kontekstis. Ta järgib džihaadi poliitikat eesmärgiga rajada islamiriik Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza sektori ühendatud territooriumile.[3]

Alates 1990. aastate keskpaigast on Ḩamās kogunud Palestiina ühiskonnas populaarsust, pälvides toetust organisatsioonis tajutava korruptsiooni puudumise ja Iisraeli-vastase hoiaku tõttu.[4]

Euroopa Liit, Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Iisrael peavad Ḩamāsi terroriorganisatsiooniks. ÜRO Inimõiguste Komisjon, Amnesty International ja Human Rights Watch on hukka mõistnud Ḩamāsi rünnakud Iisraeli tsiviilisikute vastu ja teised inimõiguste rikkumised.

Ajaloost

muuda

Ḩamās loodi sunniitliku rühmitusena, mis kasvas välja Moslemi Vennaskonnast palestiinlaste esimese ülestõusu alguses 1987. aastal (esimene intifāḑah). 1988. aasta augustis avaldas Ḩamās harta, milles ta määratles end Moslemi Vennaskonnast erinevaks üksuseks ja avaldas soovi luua "islamiriik kogu Palestiinas".[5]

1990. aastate lõpuks osales Ḩamās Iisraeli-Palestiina konfliktis üha enam.[6] See väljendas vastuseisu Iisraeli ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni vastastikustele tunnustuskirjadele ja Oslo rahulepingule, mille kohaselt Ḩamāsi rivaal Fataḩ loobus terrori- ja muude vägivallaaktide kasutamisest ning tunnustas Iisraeli, et püüelda lahendusena kahe riigi loomisele. Ḩamās jätkas aga Palestiina relvastatud vastupanu propageerimist.

Ḩamas on tihedalt seotud Moslemite Vennaskonnaga ja püüab rajada praegusel Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza tsooni alal islami teokraatiat. Ta on võtnud endale õiguse selle nimel relvadega võidelda, soovides rajada islamiriiki pealinnaga Jeruusalemmas. Üks Ḩamāsi rajajatest ‘Abd al-‘Azīz ar-Rantīsī olevat kord väitnud, et liikumise eesmärk on "kõrvaldada Iisrael maakaardilt". Teise intifāḑah' (al-Aqsā intifāḑah) ajal võttis Ḩamās endale vastutuse enamiku Iisraelis toimunud suitsiiditerrorirünnakute eest.

2005. aastal ühines Ḩamās Palestiina Kairo deklaratsiooniga, mis sõlmiti 12 Palestiina poliitilise ja sõjalise organisatsiooni või liikumise vahel. Deklaratsioonis mainiti õigust rajada Palestiina riik, mille pealinn on Jeruusalemm; täheldati vajadust viia lõpule Palestiina-küsimuste üldine reform; rõhutati, et dialoog on ainus vahend kõigi Palestiina rühmituste omavaheliseks suhtlemiseks ja sõnastati tingimused vaherahu sõlmimiseks Iisraeliga.[7]

Tehes siiski kampaaniat relvastatud vastupanu osutamiseks Iisraeli okupatsioonile, võitis Ḩamās 2006. aastal esimesed Palestiina parlamendivalimised ja saavutas enamuse Palestiina seadusandlikus nõukogus. Seejärel võttis ta pärast relvakokkupõrget Fataḩiga Gaza sektori oma ainuvalitsemise alla.[8] Erinevalt Fataḩist kinnitas Ḩamās, et Iisraeli olemasolu on ebaseaduslik ja lükkas tagasi ettepanekud Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamiseks. Ḩamās on läbi surunud muudatused, mis on suurendanud islamiseaduste mõju Gaza sektoris.

Parlamendivalimistel sai Ḩamās pisut alla 80% valimisaktiivsuse juures 58% häältest. Iisraeli-Palestiina konflikti vahendavad välisriigid nägid selles suurt tagasilööki. Ameerika Ühendriigid teatasid, et ei tee tegemist Ḩamāsiga enne, kui Ḩamās ütleb lahti terrorismi toetamisest ja tunnustab Iisraeli riiki. Need nõudmised on otseses vastuolus Ḩamāsi praeguse põhikirjaga. Endine Iisraeli president Moshe Katsav ja endine Iisraeli peaminister Shimon Peres on öelnud, et kui Ḩamās tunnustab Iisraeli ja loobub terrorismist, tuleks Iisraelil selle organisatsiooniga läbirääkimisi alustada.

Alates 2007. aastast on Ḩamāsil olnud mitu relvastatud konflikti Iisraeliga.[9] Ḩamāsi eesmärk on olnud seeläbi luua eeldused Palestiina islamiriigi rajamiseks Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza sektori ühendatud territooriumil, ühtlasi lükates tagasi kahe riigi loomise idee.[10]

16. augustil 2009 teatas Ḩamāsi liider Khaled Mashal, et organisatsioon on valmis alustama dialoogi Barack Obama administratsiooniga, sest selle poliitika on palju sobivam kui Ameerika Ühendriikide endise presidendi George W. Bushi poliitika: "Oleme öelnud, et me oleme valmis tegema koostööd Ameerika Ühendriikide või mõne muu rahvusvahelise osapoolega, mis võimaldaks palestiinlastel vabaneda okupatsioonist."[11]

31. jaanuaril 2015 kuulutas Egiptuse kohus Gaza sektoris võimul oleva Palestiina rühmituse Ḩamāsi sõjalise tiiva (Izz ad-Din al-Qassam Brigades) terroriorganisatsiooniks.

2017. aasta oktoobris allkirjastasid Fataḩ ja Ḩamās järjekordse lepingu, mis käsitleb Gaza sektorit ja Jordani Läänekallast puudutavaid tsiviil- ja haldusasju.

Aastatel 2018–2019 korraldas Ḩamās igal nädalal reedeti Gaza-Iisraeli piiril suured piirimeeleavaldused (nn suur tagasitulekumarss), milles hukkus vähemalt 183 palestiinlast.[12]

Viimastel aastatel on Ḩamās kogunud Palestiina ühiskonnas üha enam populaarsust ja toetust. 2021. aastal läbi viidud küsitlusest selgus, et 53% palestiinlastest arvas, et Ḩamās sobib kõige paremini Palestiina rahvast esindama ja juhtima ning ainult 14% eelistas Fataḩit.[13] ​​2023. aastal läbi viidud küsitlused näitasid, et Ḩamāsi toetus palestiinlaste seas oli umbes 27–31%.

7. oktoobril 2023 alustas Ḩamās Iisraeli vastu ulatuslikku sõjalist kampaaniat Operation al-Aqsa Flood[3], mille käigus tulistati Gazast Iisraeli suunas tuhandeid rakette ning sajad rühmituse võitlejad sisenesid Iisraeli territooriumile, kus rüüstati sõjaväebaase, mõrvati tsiviilisikuid ja võeti pantvange. Iisrael vastas sõjaseisukorra väljakuulutamise, oma sõjaväe mobiliseerimise, aktiivse võitluse alustamisega Ḩamāsi vastu kogu Iisraelis ja Gaza linna pommitamisega.

Human Rights Watch teatas, et tsiviilisikute tahtlik tulistamine, valimatud rünnakud tsiviilisikute vastu ja nende pantvangi võtmine on rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt sõjakuriteod.[14]

Ḩamāsi asutajad

muuda

Ḩamāsi terroritegevus

muuda

Ḩamās kasutab oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks Iisraeli riigi juhtide ja elanike hirmutamist rohkete pommirünnakutega tsiviilisikute vastu. Terrorirünnakute läbiviimiseks kasutab Ḩamās ennast ohverdavaid islamifanaatikuid, kes kinnitavad suure lõhkejõuga lõhkekehad enda külge või paigaldavad transpordivahendisse ja õhivad need rahva kogunemiskohtades.

Ḩamāsi heaks töötava pommimeistri – Jordaania insenerist terroristi Abdullah Barghouti – tehtud lõhkekehadega panid Ḩamāsi enesetaputerroristid toime terroriaktid 2001. aasta juunis Tel Avivi klubis Delfinaarium (Dolphinarium Club) ja augustis Jeruusalemmas Sbarro restoranis. Ohvrirohkeim enesetaputerroristi rünnak toimus Netanya hotellile 27. märtsil 2002. Selles hukkus 30 ja sai haavata 140 inimest. Rünnakut on nimetatud ka paasapühade veresaunaks, sest see leidis aset juudi paasapüha esimesel õhtul.

Iisraeli sisejulgeolekuametkonnad on suutnud ära hoida terroriaktid Iisraeli riigijuhtide vastu (nt 2001. aastal Shimon Perese vastu).[15][16]

Lisaks Iisraeli tsiviilisikute ja relvajõudude isikkoosseisu tapmisele on Ḩamās mõrvanud ka Palestiina Iisraeli kaastöölisi ja rivaaliks oleva organisatsiooni Fataḩi liikmeid.[17] Esimese intifāḑah'i ajal hukati sadu palestiinlasi. Pärast 2006. aastal toimunud konflikti Iisraeliga süüdistati Ḩamāsi Fataḩi toetajate süstemaatilises kinnipidamises, piinamises ja hukkamises, juhul kui neid kahtlustati Iisraelile teabe edastamises. Human Rights Watchi hinnangul sandistati, piinati või hukati konfliktis mitusada Gaza sektori elanikku.

Inimkilpide kasutamine, pantvangide võtmine, tsiviilelanikkonna vastu suunatud vägivald ja võitlejatel eristusmärgistuse puudumine on viinud paljud lääneriigid selleni, et pidada Ḩamāsi terroristlikuks organisatsiooniks.[18] Samas katsed Ḩamāsi ÜROs terroriorganisatsiooniks kuulutada on ebaõnnestunud.

Ründerelvad

muuda
 
Kassamraketi jäänused
  • QASSAM1 (115 mm / 5 kg / 4,5 km / Gaza) (kassamrakett, ingl Qassam rocket ja Palestinian rocket arsenal)
  • ROCKET (107 mm / 18 kg / 8,5 km / Iraan)
  • QASSAM2 (115 mm / 10 kg / 12 km / Gaza) (Kassam)
  • QASSAM3 (115 mm / 20 kg / 16 km / Gaza) (Kassam)
  • ROCKET (122 mm / 18,4 kg / 30 km / Iraan)
  • S-40 (? / ? / 40 km / Gaza)
  • FAJR-3 (240 mm / 90 kg / 43 km / Iraan)
  • S-55 (? / ? / 55 km / Iraan)
  • M75 (120 mm / ? / 75 km / Iraan)
  • FAJR-5 (333 mm / 175 kg / 75 km / Iraan)[19]

Aastatel 2008–2009 kasutas Ḩamās sõjas Iisraeliga 122,4 mm kaliibriga BM-21 Grad rakette, mille lennuulatus oli 20–40 km ja lõhkepea 30 kg, samuti 9M133 Korneti tankitõrjerakette.[20] 2012. aastaks oli Ḩamās välja töötanud Fajr-5 raketi versiooni, mis oli võimeline jõudma Tel Avivi.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Kear, Martin (2018). Hamas and Palestine: The Contested Road to Statehood. Routledge.
  2. ↑ Heebrea keeles on sarnase kõlaga sõna ḥāmās (חמס), mis tähendab "vägivalda", tegemist on foneetilise sarnasusega.Journey into Islam: The Crisis of Globalization. Ahmed, Akbar (2007), Brookings Institution.
  3. ↑ 3,0 3,1 What You Need to Know About the Israel-Hamas Violence. Byman, Daniel; Palmer, Alexander (October 7, 2023).
  4. ↑ finds dramatic rise in Palestinian support for Hamas. AP News. Retrieved October 9, 2023.
  5. ↑ Kabahā, Muṣṭafá (2014). The Palestinian People: Seeking Sovereignty and State. Lynne Rienner Publishers, Inc.
  6. ↑ Afghanistan in Palestine. by Zvi Bar'el, Haaretz, July 26, 2005.
  7. ↑ Seurat, Leila (2019). The Foreign Policy of Hamas. Bloomsbury Publishing.
  8. ↑ Davis, Richard (2016). Hamas, Popular Support and War in the Middle East: Insurgency in the Holy Land. Routledge.
  9. ↑ Israel and terrorism: assessing the effectiveness of Netanyahu's "combating terrorism strategy" (CTS). Israel Under Netanyahu: Domestic Politics and Foreign Policy.
  10. ↑ May, Tiffany (October 8, 2023). "A Quick Look at Hamas". The New York Times.
  11. ↑ ["https://www.jpost.com/Middle-East/No-R-Shlomo-construction-for-2-yrs Mashal: Hamas can speak with Obama.] The Jerusalem Post. Retrieved August 17, 2009.
  12. ↑ Report of the independent international commission of inquiry on the protests in the Occupied Palestinian Territory. Human Rights Council February 25, 2019
  13. ↑ Poll finds dramatic rise in Palestinian support for Hamas". AP News. Retrieved October 9, 2023.
  14. ↑ Israel/Palestine: Devastating Civilian Toll as Parties Flout Legal Obligations. Human Rights Watch. October 9, 2023.
  15. ↑ Hamas founder's son helped Shin Bet foil attack on Peres haaretz.com, 25. veebruar 2010
  16. ↑ Son of Hamas spied for Israel
  17. ↑ "Fatah, Hamas gunbattles kill 7". Toronto Star. October 1, 2006.
  18. ↑ Erlanger, Steven (October 9, 2023). "Attack Ends Israel's Hope That Hamas Might Come to Embrace Stability". The New York Times.
  19. ↑ 17. mai 2021, List of All Hamas Rockets That Were Fired into Israel
  20. ↑ Sabry, Mohannad (2015). Sinai: Egypt's Linchpin, Gaza's Lifeline, Israel's Nightmare. American University in Cairo Press.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ḩamās&oldid=6544669"