Aleksander Elango

eesti pedagoogikateadlane ja Vabadussõja veteran

Aleksander Elango (aastani 1924 Johanson; 21. veebruar 190217. märts 2004) oli eesti pedagoogikateadlane ja Vabadussõja veteran.

Aleksander Elango

Elango oli eesti pedagoogikateooria arendaja, uurinud pedagoogilist psühholoogiat, hiljem ka eesti kooli ja pedagoogika ajalugu. Pedagoogina propageeris ja rakendas aktiivsuspedagoogikat.

Haridus- ja teenistuskäik

muuda

Õppis aastail 19111913 Hugo Treffneri Gümnaasiumis, 19131915 Tartu Aleksander I Gümnaasiumis ja 19151921 Tartu Kommertskoolis.

Elango astus vabatahtliku koolipoisina 1919. aasta alguses Eesti sõjaväkke ning osales ka Vabadussõja lahingutegevuses, mis jäi siiski vaid nädalapikkuseks. Selle aja jooksul langes aga kaheksa tema klassikaaslast. 1919. aasta 1. detsembril osales ta 17-aastaselt emakeelse Tartu ülikooli avaaktusel, kutse andis talle perekonnatuttav Villem Ernits. Aastatel 19211927 õppis Elango Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, mille lõpetas pedagoogika ja psühholoogia alal filosoofiamagistri kraadiga (1946. aastal ümber atesteeritud pedagoogikateaduste kandidaadi kraadiks). 1928. aastal õppis Tartu Ülikooli Didaktilis-metoodilises seminaris ning aastail 19291931 täiendas end Tartu Ülikooli teadusliku stipendiaadina Viini Ülikoolis pedagoogilise psühholoogia alal. Omandas 1937. aastal keskkooliõpetaja kutse.

Töötas aastail 19211924 Eesti Karskusliidu noorsootöö instruktori ja raamatukoguhoidjana, 19281929 ja 19391941 Vahi Põllutöökooli õpetajana.

Juba 1930. aastail sai temast üks Eesti tunnustatumaid pedagoogikateadlasi. Oli 19311983 Tartu Riiklikus Ülikoolis õppeülesannete täitja ja õppejõud, 1944. aastast pedagoogika dotsent, 19511963 pedagoogika ja metoodika kateedri juhataja. Töötanud aastail 19351937 Tartu Pedagoogiumis õpetajana, 19401946 Tartu Linna Pedagoogika Keskuses, 19441957 Tartu Õpetajate Instituudis.

Ühiskondlik tegevus

muuda

Ta osales ka ühiskondlikus elus, olles näiteks 19361940 Koduse Kasvatuse Instituudi asutajaid ja juhataja. Oli Ülemaalise Õppiva Noorsoo Keskbüroo esimees (1919), Eesti Noorsoo Karskusliidu esimees (19241928), ajakirja Uudismaa toimetaja (19191924).

Nõukogude ajal jätkas Elango pedagoogikaalast ühiskondlikku tööd, algatades näiteks 1962. aastal õpetajate kasvatusteadusliku seminari, millest kujunes Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut. Elango osales instituudi töös kuni 1993. aastani, olles üks selle juhte, lektor ja kooliajaloo probleemgrupi juhataja.

Isiklikku

muuda
 
Aleksander Elango haud Tartu Pauluse kalmistul

Elango jäi kuni elu lõpuni vitaalseks, tegeledes teadustööga kuni 98-aastaseks saamiseni. Ta hoidis end kursis ka päevauudistega ja oli näiteks Euroopa Liitu astumise vastu, kartes, et see on Saksamaa diktaadile alluv organisatsioon.[1][2] Elango suri natuke aega pärast 102-aastaseks saamist, olles sinnani üks viimaseid elusolevaid Vabadussõja veterane ning viimane eestikeelse Tartu ülikooli avaaktusel osalenu.

Abiellus 1933 Tartu Ülikoolis ajaloo eriala lõpetanud Linda Lossmanniga (1902–1977). Tema vend oli Julius Elango. Tema poeg oli Mart Elango. Tema tütar on Anne-Liis Sõmermaa.

Artiklid

muuda

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. Krister Kivi. 84 aastat hiljem. Eesti Ekspress, 31. oktoober 2002.
  2. Allar Viivik. Viimased vabadussõdalased. Õhtuleht, 10. jaanuar 2004.
  3. "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
  4. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  5. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Välislingid

muuda