Carl Claus

baltisaksa keemik, botaanik ja farmatseut

Carl Ernst Claus (11./22. jaanuar 1796 Tartu – 12./24. märts 1864 Tartu) oli baltisaksa keemik, botaanik ja farmatseut, kes on ennekõike tuntud ruteeniumi avastajana.

Carl Ernst Claus

Ta sündis maalermeistri peres. Kaotas varakult vanemad ning siirdus Peterburi apteekriõpilaseks. Õppis vabakuulajana Tartu Ülikoolis botaanikat, keemiat ja muid aineid, õiendas 1816 samas proviisorieksami. Oli seejärel Peterburis ja Saratovis apteeker, 1821–1829 pidas Kaasanis, 1830–1831 Saratovis oma apteeki. 1827. aastal osales teadusekspeditsioonil (koos E. Eversmanniga) Uurali ja Volga vahelisel alal, täites botaaniku, kunstniku ja tõlgi ülesandeid.

Ta naasis 1831. aastal Tartusse ja täiendas end keemia alal, töötas keemiakabineti assistendina. Osales 1834. aastal professor Carl Christoph Göbeli juhitud ekspeditsioonil Volga steppides. Ühiselt koostatud ekspeditsiooniaruanne pälvis Demidowi preemia. 1835 cand. phil., 1837 kaitses magistritöö ja siirdus Kaasani ülikooli adjunktprofessoriks. 1838 sai Kaasani ülikoolis doktorikraadi keemias. Oli 1839–1852 Kaasani, 1852–1864 Tartu ülikooli farmaatsiaprofessor ja ühtlasi Farmaatsiainstituudi direktor.

Töötas peamiselt keemilise analüüsi ja plaatinametallide keemia alal. Uuris Uurali plaatinamaake eelkõige nende tööstusliku kasutamise vaatenurgast. Ruteeniumi (Ru) avastaja 1844.

Peterburi Teaduste Akadeemia liige (1861) ja Preisi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1863).

Kavandatud suurtöö plaatinametallidest jäi lõpetamata, säilinud käsikirjade järgi koostatud "Fragment einer Monographie des Platins und der Platinmetalle" avaldamine katkes, osa käsikirju läks kaduma. 1883. aastal ilmus säilinud materjalide põhjal sama pealkirja all monograafia, mille koostas professor Butlerov.[1]

Viited

muuda

Välislingid

muuda