Eetika

See artikkel räägib filosoofia harust; Spinoza teose kohta vaata artiklit Eetika (Spinoza).

Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt.

Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvaks ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks.

Eetika võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika (arstieetika), insenerieetika, spordieetika, ajakirjanduseetika, internetieetika, ärieetika, röövlieetika, külaeetika.

Eetika jaotised

Eetikat kui distsipliini võib vastavalt oma kasutusele jagada kirjelduslikuks ehk deskriptiivseks eetikaks ja normatiivseks eetikaks. Normatiivne eetika suhtes sisemiselt võib seejuures eristada rakenduslikku eetikat koos selle poolt kasutatavate eetikateooriatega.

Deskriptiivne eetika tegeleb eetilise käitumise kirjeldamisega empiirilises mõttes, näiteks kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne.

Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks.

Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga.

Eetika ja moraalifilosoofia

Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib inimese kõlbelist käitumist, eetiliste hoiakute rakendamist pigem subjektiivses mõttes.

Sisuliselt on eetika ja moraalifilosoofia siiski tihedalt seotud, kuna eetika mõte on ikkagi selle rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mittespetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada.

Eetika ajalugu

Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena Aristoteles. Varem käsitleti eetikat ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest.

Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas, kus sõnastati eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutseks eetikaks. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism.

Väga põhjalik eetiline süsteem arendati välja budismis, mis theravaadas peegeldub eelkõige munkade-nunnade käitumisjuhistes ning mahajaanas eelkõige bodhisattva käitumisjuhistes.

Eetikateooriate põhitüübid

Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt. Eetikateooriaid jaotatakse tavaliselt kolme põhitüüpi:

Deontoloogiline ehk kohuse-eetika, mis käsitleb peamise eetilise kategooriana kohustust, hinnatakse toimingu laadi (motiiv) (nt Kanti eetika);
Teleoloogiline ehk tagajärje-eetika, mis vaatleb eetiliste küsimuste puhul eelkõige tegusid ja nende tagajärgi (nt utilitarism, konsekventsialism);
Vooruste eetika ehk iseloomu-eetika, millele vastavalt on eetika ülesandeks inimese loomuse täideviimise võimaldamine (nt Aristotelese eetika ja enamik antiikaja eetikatest).

Eristatakse vähemalt nelja klassikalise eetika teooriat, mida nimetatakse tuntumate esitajate järgi.

Milli utilitarism (tagajärje eetika)
Kanti formalism (kategooriline imperatiiv või kohustuste eetika)
Locke'i õiguste eetika
Aristotelese vooruste eetika
Eetiline relativism

Eetikateooriast lähtuvalt hinnatakse tegu kas heaks või halvaks, lubatud või lubamatuks. Igale teole eelneb motiiv, otsustus, moraal ja lähtumine mingist eetika-süsteemist ehk eetikateooriast. Kusjuures me ei pruugi oma lähtumist mingist eetikasüsteemist üldsegi teadvustada. Teole järgneb tulemus mida hinnatakse kas hea, halb või neutraalne.

Budistlik eetika

Pikemalt artiklis Budistlik eetika

Budistliku eetika (paali k. sīla, sanskriti k. śīla) keskmes on inimese vaimne seisund ja meelestatus. Budistlik eetika põhineb käitumisjuhistel, millega kooskõlas elamine aitab jõuda lähemale virgumisele.^[1] Eetika eesmärk on arendada endas meeleseisundeid, mis on omased virgunud meelele, ning seega muuta oma meel rohkem virgunud meele sarnaseks.

Kõige olulisem käitumisjuhis seisneb elusolendite mistahes viisil kahjustamisest hoidumises ning aktiivses kaastundlikus tegutsemises teise olendite hüvanguks.^[2] Kõiki teisi käitumisjuhiseid võib vaadelda selle juhise edasiarenduste ja konkretiseeringutena.^[2]^[3] Eetika on osa kaheksaosalisest teest ning vääramatu eeltingimus meeleharjutustega tegelemiseks.^[4]^[5]

Ilmalikud budistid järgivad viit käitumisjuhist; mahajaanas võivad ilmikud järgida ka bodhisattva käitumisjuhiseid.^[6]

Eetika suundi

Teoreetiline:

Eetikakoodeksid
Eetika teooriad (ehk eetika süsteemid) on tagajärje eetika (teleoloogiline eetika-süsteem), kohustuste eetika (deontoloogiline eetika-süsteem), vooruste eetika, õiguste eetika ja utilitarism.
Metaeetika

Rakenduslik: