Eleegia
|
See artikkel räägib mõistest; Isabel Coixeti filmi kohta vaata artiklit Eleegia (film 2008) |
See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) |
Eleegia on lüürilise luule žanr. Algselt tähendas eleegia itku ehk nutulaulu, laiemalt kaebelaulu, milles kasutati kindlat värsimõõtu: eleegilist distihhoni. Sellest tulenes ülekantud tähendus: kurb lugu või jutt. Tänapäeval nimetatakse eleegiateks väga mitmesuguses vormis lüürilisi luuletusi.
Antiikkirjandus
muudaEleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist.
Eleegia eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss).
Kreekas tunti ainult kaebe- ja leinaeleegiat, mida viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon. Rooma kirjanikest kirjutas kaebeeleegiaid üksnes Ovidius ("Kurvad laulud", "Kirjad Musta mere äärest").
Armueleegiad
muudaAastail 40-0 eKr viljeldi Roomas uut, lühiajaliseks kujunenud luuležanri: armueleegiaid, mida Kreekas ei tuntud.
Armueleegiate autoritest on tuntud Cornelius Gallus, Propertius, Tibullus ja Ovidius. Tähelepanuväärne on ka anonüümne tekstikogu Corpus Tibullianium, kus leidub ka Sulpicia, 6 luuletusega ainus teadaolev Rooma naisautor.
Erinevalt epigrammist ei ole armueleegia kunagi obstsöönne, vaid pigem erootiline.
Armastust käsitletakse eleegilises luules püsiseisundina (foedus aeternum), mis sarnaneb orjusele (servitium amoris) ja mis eluviisina on eleegiku igapäevategevus (militia amoris, armuvõitlus). Reaalsuses erines eleegikute elu sellest kardinaalselt.
Rooma armueleegia sotsiaalsete tekkepõhjustena on toodud naiste juriidilist emantsipatsiooni 1. sajandis eKr, hetääri kui uue naisetüübi jõudmist Rooma, kus ülikutel kujunesid nendega abielulaadsed püsisuhted, ning suure hulga noormeeste tagasitõmbumist poliitilisest elust protestina keisririigi tõttu. Armueleegia kui žanri kadu langes kokku Augustuse abieluseaduste kehtestamisega.
Tänapäeval
muudaEleegia on tänapäeval lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.
Maailmakirjandusest üks kuulsamaid Rainer Maria Rilke "Duino eleegia".
Eesti kirjanduses on parimad eleegiad Anna Haava "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi "Metsateel" ja Gustav Suitsu "Ühele lapsele".
Teistes kunstiliikides
muudaEleegia sõna laiemas tähenduses on kasutusel ka muusikateoste (eesti näited: Eduard Tubin – "Eleegia", Vennaskond – "Eleegia") ja kujutava kunsti teoste (Oskar Kallis – "Eleegia" (1915, pastell, Tartu Kunstimuuseum)) kohta.