Ferenc Lehár
Ferenc Lehár (Franz Lehár; 30. aprill 1870 Komárno – 24. oktoober 1948 Bad Ischlis Salzburgi lähedal) oli Ungari päritolu Austria helilooja ja dirigent.
Ta oli 20. sajandi esimese kolmandiku juhtivaid operetiheliloojaid, kes andis aastakümneid Johan Straussi mõju all olnud Viini kuldsele operetiajastule uue elujõu ja arengusuuna.
Õpingud ja armeemuusiku amet
muudaIda-Sudeedimaalt pärit isa Franz seenior mängis Viini Theater an der Wieni orkestris ja oli ligi 40 aastat Austria-Ungari sõjaväe 50. jalaväerügemendi kapellmeister. Ungarlannast ema Christine Neubrandt pärines saksa perekonnast. Isa komponeeris tantse ja marsse. Väidetavalt õppis noor Franz (Ferenc) enne mängima klaverit ja viiulit kui lugema ja kirjutama. Kirjutas 11-aastaselt esimese laulu. Mängis suviti onu orkestris Bad Ullersdorfis. Alustas 12-aastaselt Praha konservatooriumis Antonín Bennewitzi (viiul) ja Anton Försteri (muusikateooria) juhendamisel õpinguid. Võttis komponeerimise eratunde Zdeněk Fibichilt ja Antonín Dvořákilt.
1888. aasta sügisel sai viiulimängija koha Barmen-Elberfeldi teatri orkestris. Seejärel astus ta aga sõjaväkke ja jätkas viiulimängu isa sõjaväeorkestris koos tulevase operetihelilooja ja kolleegi Leo Falliga. 1890 nimetati Austria-Ungari armee bandmaster'iks. Teenis Losonczi 25. jalaväerügemendi, seejärel Pola mereväeorkestri, samuti Trieste, Budapesti ja Viini sõjaväeorkestrite juhina.
Läbimurre lavamuusikasse
muuda
Pani sõjaväelise ameti maha, kui 1896 etendus tema esimene tõsine ooper "Kukuschka" ("Kukulind"). See kukkus Leipzigis haledalt läbi, pöördus tagasi sõjaväeteenistusse. 1902. aastal lahkus lõplikult sõjaväeteenistusest ja asus elama Viini. Samal aastal esitati heategevusballil tema valss "Gold und Silber" ("Kuld ja hõbe"), mis osutus sensatsiooniliselt edukaks. Sai Prateri suveteatri ning Theater an der Wieni dirigendi koha. 1902 tulid kahes Viini teatris (ka Carl-Theateris) korraga lavale suurt menu nautinud operetid "Wiener Frauen" ("Viini naised", esialgne pealkiri "Der Klavierstimmer") ja "Der Rastelbinder".
1905. aastal järgnes täistabamus. Sündis operetiajaloo üks väljapaistvaimaid teoseid, Theater an der Wienis etendunud "Die lustige Witwe" ("Lõbus lesk"). Väljatulekust peale pole see operett sadade maailma ooperi- ja operetiteatrite püsirepertuaarist kunagi välja langenud ning konkureerib Straussi "Nahkhiirega" ("Die Fledermaus") kõigi aegade väljapaistvama ja populaarsema opereti tiitlile. See teos juhatas sisse Viini opereti uuele koolkonna laiahaardelise tegevuse. Selle viljaka koolkonna liikmed olid ka Leo Fall, Oscar Straus ja Imre Kálmán.
Lehárist sai paugupealt väga rikas mees, kes võis täielikult pühenduda komponeerimisele. 1909–1910 esietendus kolme kuu jooksul kolm tema uut teost. Nendest "Der Graf von Luxemburg" ("Krahv Luxemburg") ja "Zigeunerliebe" ("Mustlasarmastus") saavutasid kiiresti ülemaailmse populaarsuse. Esimese maailmasõja puhkemine ja Austria-Ungari impeeriumi lagunemine ei mõjunud maestro loomingule soodsalt. Ta lõi ennast korrates veel kümmekond samas stiilis romantilise ja kammerliku alatooniga operetti, mille vastu Viini publik kiiresti huvi kaotas.
Berliini periood
muudaVaid 1922 välja tulnud "Frasquita" äratas suuremat tähelepanu ning rajas ka tema head koostöösuhted saksa tenori Richard Tauberiga, kelle lauljavõimeid arvestades valmis "Friederike" (1928) ja ülimenukaks osutunud "Das Land des Lächelns" ("Naeratuste maa"). Tauberi teeneks oli ka Viinis erilise populaarsuseta jäänud "Paganini" (1925) ja "Der Zarewitschi" ("Tsareevitš"; 1927) edu tagamine Berliinis.
Edasi kanduski Lehári tegevus Viinist Berliini, kus esialgu algas tema varasemate teoste taaslavastamine, nende filmiversioonide ettevalmistamine ning üldse pühendumine filmimuusika kirjutamisele. Viimaseks arvestatavaks teoseks pärast 1928. aastat kujunes "Giuditta", mille ta plaanis komponeerida ooperiks, kuid välja kukkus ambitsioonikas muusikaline komöödia. "Giuditta" esitati Viini Riigiooperis Richard Tauberi ja Jarmila Novotnága peaosades. Etendust kandis korraga üle 120 raadiojaama.
Üldist
muudaAsutas 1935. aasta veebruaris kirjastuse Glocken Verlag, et saada täielikult kontrolli alla oma teoste esitamine. Sattus Teise maailmasõja ajal silmitsi suurte probleemidega. Natsid heitsid talle ette, et oli teinud koostööd juudi soost libretistidega. Abikaasa Sophie Paschkis oli samuti juudi päritolu. Halvima vältimiseks asus isoleerituna elama Viini, kust mõne aja pärast siirdus Bad Ischli. Õieti päästis teda halvimast asjaolu, et "Lõbus lesk" oli Adolf Hitleri üks lemmikteoseid. See määraski, et ei tema ega abikaasaga ei juhtunud midagi halba. Proua Lehárile anti Ehrenarierin ehk abielujärgse aarjalase staatus. Paljud juudi soost heliloojad ja muusikud, paljud Lehári lähedased sõbrad ja sugulased, hukkusid koonduslaagrites. Näiteks üks tema libretistidest Fritz Löhner-Beda. Lehár üritas teda päästa, pöördudes Hitleri poole, kuid sellest polnud kasu. Löhner-Beda hukati Auschwitzi III laagris.
Lehár ei soovinud osaleda poliitikas ega võtnud osa natsivastasest liikumisest. See tekitas teatud ajal pärast sõda tema suhtes umbusaldust ja ajendas lühikeseks ajaks tema operettide taasesitamisest hoidumise. 1946 asus elama Šveitsi, kuid aasta hiljem pärast abikaasa surma tundes üksildust, pöördus tagasi Bad Ischli. Seal ta ka peagi oma villas suri. Tänapäeval on selles villas tema elu ja tegevust käsitlev majamuuseum.
Lehár polnud mitte ainult suurepärane meloodiate komponeerija, vaid paistis kolleegide kõrval silma orkestri tehniliste võimaluste väljapaistva tundja ja kasutajana. Suurepärase orkestreerijana trumpas üle enamiku oma konkurentidest. Tema muusikaline stiil on kordumatu. Kellelgi pole õnnestunud arvestatavalt seda jäljendada. Ehkki ka Lehári puhul oli valss operetis tähtsaimal kohal, olid tema valsid palju pehmemad, voolavamad ja sageli sümfoonilisemad. Maestro eluajal esitati kõikjal Euroopas ja Ameerikas korraga paljusid tema teoseid. Tänapäeval on väljaspool Austriat ja Saksamaad jäänud tähelepanu alla vaid üksikud tema tippteosed.
Ta on kirjutanud ka sonaate, sümfoonilisi poeeme, marsse ja mitu valssi. Heliloomingus on kajastatud mitme rahva muusikat, eriti ungari rahvamuusikat. 1940. aastal valiti ta Soproni linna aukodanikuks.
Eestis on 1909–2018 lavastatud kaheksas teatris 15 tema operetti kokku 69 lavastuses. Kõige rohkem on esitatud "Lõbusat leske" (18 korda, neljas teatris). "Krahv Luxemburgi" on Eestis lavastatud 10 korda viies teatris, "Tšareevitšit" ja "Mustlase armastust" on mõlemat etendatud 7 korda kuues teatris, "Evat" 6 korda viies teatris, "Clo Clod" 4 korda neljas teatris. "Giudittat" ja "Naeratuste maad" on mõlemat korra etendatud Vanemuises.
Lehár on kirjutanud 30 operetti ja muusikalist komöödiat. Neile lisanduvad kaheksa teose muudetud faabula ja täiendavate muusikanumbritega 11 uut redaktsiooni.
Helilooming
muudaTeoste esmaesitus on toimunud Viinis, kui pole teisiti märgitud.
|
|
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ferenc Lehár |