Fresko

Fresko (itaalia keeles a fresco, al fresco, affresco sõnast fresco 'värske') on seinamaaliliik ja -tehnika. Tegu on arhitektuuriga seotud monumentaalmaaliga.

Maalitehnika

Seinale laotatakse mitme kihina lubjast ja liivast tehtud krunt.

Fresko maalitakse märjale krohvile lubjakindla värviga. Vabaneva süsihappegaasi toimel kalgastub krohvipind klaasjaks. Tekib kõva, vees lahustamatu kaltsiumkarbonaadikiht. Värvaine reageerib krohvis oleva lubjaga ning tekivad tugevad rikkalikud värvitoonid.

Freskomaali ei ole võimalik korrigeerida.

Fresko on paindlik, väga püsiv ja suhteliselt odav tehnika. Freskot iseloomustab peen läige.

Secco

Pikemalt artiklis Secco

Lisaks tuntakse ka "kuiva freskot", mille puhul töö võib lõpetada kuival pinnal, näiteks temperavärvidega peale maalides. Kuivale lubjapinnale tehtud maali nimetatakse secco. Fresco secco't on tihti kasutatud detailide lisamisel või paranduste tegemisel valmis freskodele.

Kahe tehnika suurim erinevus seisneb selles, et tõeline fresko on kestev, kuiv fresko aga kipub aja jooksul maha kuluma.

Ajalugu

Freskosid maaliti juba antiikajal, kuid Pompei ja teiste Rooma linnade väljakaevamistel leitud freskode puhul ei ole teada, kas sel ajal kasutati ülalkirjeldatud freskotehnikat ehk nn Itaalia meetodit, mida Cennino Cennini kirjeldab 15. sajandi alguses "tõelise freskona" (buon fresco).

Rohkelt freskosid on maalitud keskajal Bütsantsis, Gruusias ja Serbias; eriti aga 14.–16. sajandil Itaalias (Giotto di Bondone, Mantegna, Michelangelo, Raffael jt) ja Vana-Venes Theophanes Kreeklane, Andrei Rubljov jt).

"Püha õhtusöömaaeg". Leonardo da Vinci fresko (1495–1498) Santa Maria delle Grazie kirikus Milanos