Gambia

Gambia (inglise keeles The Gambia) on Aafrika mandri läänerannikul paiknev riik.

Gambia Vabariik inglise Republic of The Gambia
Gambia lipp Gambia vapp
Juhtlause	Progress – Peace – Prosperity (Progress – Rahu – Õitseng)
Riigihümn	"For The Gambia Our Homeland"
Pealinn	Banjul
Pindala	11 300 km²
Riigikeel	inglise
Rahvaarv	2 639 916 (2021)
Rahvastikutihedus	233,6 in/km²
President	Adama Barrow
Iseseisvus	18. veebruar 1965
SKT	1,015 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	709 $ (2017)
Valuuta	Gambia dalasi (GMD)
Ajavöönd	maailmaaeg +1
Tippdomeen	.gm
Telefonikood	220

Kaart

Gambia on väga väike ning kitsas riik, mis ümbritseb Gambia jõge. Kõige laiemas kohas on riik 48 kilomeetrit lai. Riigi praegused piirid pandi paika aastal 1889, pärast Prantsusmaa ning Suurbritannia kokkulepet. Peale rannikujoone, kus Gambia piiriks on Atlandi ookean, on Gambia ümbritsetud Senegaliga ning on Aafrika riikidest üks väiksemaid.

Gambia oli oma poliitiliselt stabiilsuse olukorra tõttu heas kuulsuses, kuni 1994. aastal kukutas valitsuse sõjaväeline riigipööre. Ehkki põllumajandus annab 65% SKT-st, läheb üha enam gambialasi maalt linna, kus keskmine sissetulek on neli korda suurem. Näib, et pärast 1980ndail tehtud katset Senegaliga konföderatsiooni moodustada jääb Senegali maa-alast ümbritsetud riik püsima.

Poliitika

Enne 1994. aasta juulis toimunud riigipööret oli Gambia üks vanemaid mitmeparteilisi demokraatiamaid Aafrikas. Riigis toimusid iseseisvumisest alates iga 5 aasta tagant valimised. Pärast sõjaväelist riigipööret olid president Dawda Jawara erakonna liikmed ja mitmed teised valitsuse liikmed poliitikast 2001. aasta juulini kõrvaldatud.

Pärast riigipööret toimusid presidendivalimised 1996. aasta septembris, kus erru läinud kolonel Yahya Jammeh võitis 56% häältest. Järgmistel presidendivalimistel, 18. oktoobril 2001 osales neli opositsiooniparteid, kuid võitis ametis olev president Jammeh, kogudes peaaegu 53% häältest.

Tema partei säilitas oma tugeva enamuse Rahvuslikus Assamblees seadusandlikel valimistel, jaanuaris 2002, osaliselt selle tõttu, et põhiline opositsioonipartei Ühendatud Demokraatlik Partei boikoteeris seadusandlikke valimisi. 21. ja 22. märtsil 2006, enne pingelisi 2006. aasta presidendivalimisi, paljastati väidetav plaanitud sõjaväeline riigipööre. President Yahya Jammeh oli sunnitud naasma visiidilt Mauritaaniasse, paljud kahtlusalused sõjaväelased arreteeriti ning armeede ülemjuhataja, koos mõnede alluvatega, pages riigist.

Väideti, et kogu see sündmus oli korraldatud ametis oleva presidendi poolt kaudsetel eesmärkidel – kuid nende väidete tõepärasuse pole teada, kuna kinnitavaid tõendeid pole välja toodud. On kaheldav, kas kogu tõde üldse kunagi päevavalgele tuleb, kuna mitte keegi, kes omab mingisuguseid asitõendeid, ei julge nendega lagedale tulla, kartes, et nad saavad olema valitsuse poolt tagakiusatud.

Valitsus

1970. aasta konstitutsioon, mis jagas valitsuse sõltumatuteks täideviivaks, seadusandlikuks ja kohtulikuks haruks, kõrvaldati pärast 1994. aasta riigipööret. Osana üleminekuprotsessist asutas AFPRC (Relvastatud Jõudude Ajutine Juhtiv Nõukogu) 1995. aasta märtsi määrustega Konstitutsiooni Ülevaate Komisjoni.

Aastal 1996 võeti referendumil vastu uus konstitutsioon. See tagab tugeva valitsuse, ühekojalise seadusandliku võimu, sõltumatu kohtu ning inimõiguste kaitse.

Välispoliitika

Gambiale on olulised suhted Senegaliga, eriti pärast seda, kui 1989. aastal varises kokku Senegambia konföderatsioon, mis oli moodustatud pärast 1981. aasta riigipöördekatset senegallaste surve all. Peale Lääne-Aafrika on tähtis hoida ka häid suhteid peamise abiandja Suurbritanniaga. Gambia suhteline stabiilsus on võimaldanud abi kergesti välja meelitada ka Maailmapangalt, IMF-ilt, AFDB-lt ja Saudi Araabialt. Itaalia ja Holland on toetanud riigi tervishoidu, Jaapan aga praamiteenistust.

Haldusjaotus

Gambia kohaliku omavalitsuse üksused

Gambia on jaotatud kaheksaks omavalitsusalaks:

1. Banjul
2. Basse
3. Brikama
4. Janjanbureh
5. Kanifing
6. Kerewan
7. Kuntaur
8. Mansa Konko

Rahvastik

Gambias elab väga palju erinevaid etnilisi gruppe ning igaüks neist on säilitanud oma keele ja traditsioonid minimaalsete segunemistega. Mandingod on suurim grupp, mis moodustab ligi 40% elanikkonnast, neile järgnevad fulbed, volofid, diolad ja soninked. Seal elavad ka akud, kes aga moodustavad vaid väga väikese osa. Gambias elab ligikaudu 15 000 mitteaafriklast.

Moslemid moodustavad rohkem kui 92% elanikkonnast. Erinevatesse usulahkudesse kuuluvad kristlased moodustavad enamiku ülejäänust. Gambialased peavad ametlikult mõlema usundi pühasid ning tolereerivad mõlemat usundit.

Üle 80% gambialastest elab maal külades, kuigi üha enam noori inimesi läheb pealinna tööd ning haridust otsima. Samal ajal kui urbaniseerumine, areng ning moderniseerumine ühendab järjest rohkem gambialasi lääne kommete ning hinnangutega, on alles jäänud ka endised igapäevaelu traditsioonid.

Majandus

Gambias on liberaalne turumajandus, peamisteks majandusharudeks on põllumajandus ja turism. Tööstus on väikese osakaaluga ja põhineb peamiselt põllumajandussaaduste töötlemisel. Peamised ekspordiartiklid on tekstiilid, pähklid ja puit. Põllumajandus moodustab umbes 30% SKT-st (ja annab tööd 70% rahvastikust), tööstus umbes 8% ja teenindussektor umbes 58% SKT-st.

Transport

Gambias on kasutusel maanteetransport, veetransport Gambia jõel ja merel ning õhutransport (ainus lennujaam on Banjuli rahvusvaheline lennujaam). Raudteid ei ole.

Ajalugu

Esimest korda on seda regiooni ajaloos mainitud araabia kaupmeeste poolt 9. ja 10. sajandil. Tekrur, kuningriik Senegali jõe lähedal, oli esimene riik Aafrikas, kuhu jõudis islami usk, see juhtus aastal 1066.

Moslemitest kaupmehed rajasid Sahara kõrbe kaubatee orjade, kulla ning elevandiluu jaoks. Portugallased jõudsid Gambia aladele mööda merd 15. sajandi keskel ning hakkasid sealset tulusat kaubandust domineerima.

Aastal 1588 müüs inglasest kaupmeestele Portugali üks troonipärijate pretendentidest, Antonio, maha kaubandusõigused Gambia jõel kauplemiseks, ning sellele leppele oli alla kirjutanud ka kuninganna Elizabeth I. Aastal 1618 kiitis kuningas James I heaks lepingu, milles lubas Gambias ning praeguses Ghanas kaubelda briti firmadel. 1651 ja 1661 vahel kuulus Gambia Rzeczpospolitale, selle ostis ära Kuramaa prints Jacob Kettler. Sellal oli Kuramaa, praeguse Läti alal, osa Rzeczpospolitast. Kuramaalased jäid paikseks Jamesi saarele. Ise nimetasid nad seda St. Andrewsi saareks ning kasutasid seda kaubandusbaasina aastast 1651 kuni aastani 1661, mil see võeti inglaste poolt üle.

17. sajandi lõpust kuni 18. sajandini, võitlesid Inglismaa ja Prantsusmaa katkematult poliitilise ning kaubandusliku ülemvõimu eest Senegali ning Gambia jõgedel.

Versailles' lepinguga 1783. aastal anti ülemvõim Gambias Suurbritanniale, kuid Prantsusmaale jäi väikene enklaav, mis loovutati aastal 1857 Suurbritanniale.

Kolme sajandi jooksul viidi Gambia aladelt ära umbes 3 miljonit orja. 1807 tühistati orjakauplemine Briti impeeriumi kaudu, ning britid proovisid ebaõnnestunult lõpetada orjakauplemist Gambias. 1816 asutasid nad Bathursti (nüüdsesse Banjuli) sõjaväelaagri. 1888. aastal sai Gambiast eraldi koloniaalne osa. 1889 sai sellest kuninglik koloonia. Pärast Teist maailmasõda kiirenes konstitutsioonilise reformi käik. Sellele järgnesid üldvalimised aastal 1962, valitsus astus ametisse aastal 1963.

Gambia saavutas iseseisvuse 18. veebruaril 1965. 24. aprillil 1970 sai Gambia pärast referendumit vabariigiks. Kuni sõjalise riigipöördeni aastal 1994, juhtis Gambiat president Sir Dawda Kairaba Jawara, kes valiti tagasi 5 korda. Suhteliselt stabiilne Jawara ajastu lõppes esimest korda aastal 1981, kui ebaõnnestus vägivaldne riigipöördekatse.

Riigipöördekatse tagajärjena kirjutasid 1982. aastal Senegal ja Gambia alla konföderatsioonilepingule. Tulemuseks tuli Senegambia konföderatsioon, kes liitsid kahe rahvuse sõjalised jõud, et ühtlustada majandust ja valuutat. Gambia loobus lepingust aastal 1989. Juulis 1994 kasutas oma jõudu ära Relvastatud Jõudude Ajutine Juhtiv Nõukogu (AFPRC) ning kõrvaldas võimult Dawda Jawara valitsuse. Leitnant Yahya A.J.J. Jammeh, AFPRC esimees, sai uueks riigipeaks.

AFPRC avaldas üleminekuplaani, muutumaks tagasi demokraatlikuks valitsuseks. 2001 aasta lõpul sai Gambia presidendil ametiaeg täis ning järgmised valimised võitnud president Yahya Jammeh andis 21. detsembril 2001 uue ametivande.

Vaata ka

• Gambia jalgpallikoondis
• Hiina Vabariigi ja Gambia suhted

Välislingid

 Gambia – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus