Hambapasta

Hambapasta on pastajas või geeljas vahend hammaste puhastamiseks, samuti nende tervise ja väljanägemise parandamiseks.

Hammaste puhastamiseks kantakse hambapasta hambaharjale.

Kõige tavalisemad aktiivsed koostisosad on fluoriidid, näiteks naatriumfluoriid. Need aitavad vältida hambaaukude teket.

Ajalugu

Varaseimad viited hambapastale pärinevad 4. sajandi Egiptusest, mis kirjeldavad mikstuure iirise õitest. Kreeklased ja roomlased arendasid hambapasta koostist, lisades sellele luu ja teokarpide peenikest puru. Pärsia muusik, keemik, botaanik ja geograaf Ziryab olevat leiutanud 9. sajandil teatud tüüpi hambapasta, mille täpsemad koostisosad on teadmata, kuid on kirjeldatud, et see täitis oma funktsiooni ja maitses hästi. Pole teada, kas neid varajasi hambapastasid hõõruti hammastele sõrmega või siis riidetükki või algelist hambaharja, näiteks puuoksa, kasutades.

18. sajandist pärinev hambapasta retsept sisaldab söestatud leiba ja kaneeli. 1900. aastaks oli leiutatud hambapasta, mis koosnes hüdrogeenitud peroksiidist ja söögisoodast ning seda soovitati kasutada koos hambaharjaga. Selliseid esmaseid, uuema aja hambapastasid, hakati turustama 19. sajandil, kuid need ei saavutanud populaarsust enne I maailmasõda. Aastal 1892 valmistas doktor Washington Sheffield hambapastale tuubi. Idee sai leiutaja oma pojalt, kes oli Pariisi reisil näinud värvituube, mida kunstnikud kasutasid. Aastal 1896 hakkas Colgate & Co New Yorgis hambapastasid samamoodi tuubides tootma.

Fluoriid lisati esimest korda hambapastale 1914. aastal. 1930. aastatel suhtus Ameerika Hambaarstide Liit sellesse kriitiliselt, kuid 1950. aastatel anti fluoriidi sisaldavate pastade turustamiseks luba. Heakskiidu saanud hambapastasid hakkas edasi arendama ettevõte Procter & Gamble. Nende esimene fluoriidiga hambapasta tuli müügile 1955 ja kandis nime Crest. Aastal 1960 kinnitas Ameerika Hambaarstide Liit, et Crest aitab vältida hammaste lagunemist. Fluoriidi sisaldus hambapastades varieerub sõltuvalt riigist, oleneb kehtestatud piirangutest ja soovitustest. Näiteks paljude Aafrika riikide hambapastad sisaldavad fluoriidi mitu korda rohkem kui Ameerika Ühendriikide omad.

Juunis 2007 soovitasid USA Toidu- ja Ravimiamet ning mitmed Panama, Austraalia ja Puerto Rico organisatsioonid tarbijatel vältida teatud brändide hambapastasid, mis on toodetud Hiinas ning sisaldavad mürgist ainet dietüleenglükooli (DEG). Seda kemikaali kasutatakse külmumisvastastes ainetes lahustina ning see võib põhjustada maksa- ja neerukahjustusi või olla koguni surmav.

Koostis

Fluoriidi eri vormid on hambapastade enim kasutatud koostisosa, mille eesmärk on vältida hambaaukude teket. Kuigi fluoriidi leidub väikeses koguses taimedes, loomades ja veekogudes ning see omab luid ja hambaid moodustavat toimet, ei peeta seda elutähtsaks komponendiks.

Tuntuim fluoriidi vorm on naatriumfluoriid (NaF). Mõned tootjad kasutavad aga naatriummonofluorofosfaati (Na₂PO₃F) või orgaanilist amiinfluoriidi. Paljudes Ameerika Ühendriikides müüdavates hambapastades on 1000–1100 ppm fluoriidiiooni, Suurbritannias on see kontsentratsioon sageli suurem. See näitab aga, et odavamad hambapastad on sama efektiivsed kui kallimad. Aastal 1998 hindas ajakiri Consumer Report 30 hambapastat 38st suurepäraseks. Teisi aktiivseid koostisosi kasutatakse vähem, nagu näiteks kaltsiumfosfaat remineraliseerimiseks või strontsiumkloriid hammaste tundlikkuse vähendamiseks.

Lisaks fluoriidile kuulub hambapastade põhikoostisse lisaaineid hammaste lihvimiseks ja poleerimiseks. Uuringud on näidanud, et lisaaineid muudavad aja, mis kulub hammastelt katu eemaldamiseks, poole lühemaks. Hambaid poleerivad toimeained, toimivad hambaemaili erodeerivalt, seda protsessi kutsutaksegi poleerimiseks. Mõned tootjad lisavad hambapastadele füllosilikaati (kivim), mis teeb hambapasta läikivaks. Paljud hambapastad sisaldavad aga ainurakseid ränivetikaid, millel on samuti õrn lihviv toime. Hammastelt katu ja hambakivi eemaldamine ennetab kaariese ja periodontiidi teket. Lisaks aitavad lihvivad ained eemaldada hammastelt plekke.

Mitte küll kõik, aga paljud hambapastad sisaldavad naatriumlaurüülsulfaati. Seda ainet leidub ka paljudes teistes igapäevastes kehahooldusvahendites, nagu näiteks šampoonides. Naatriumlaurüülsulfaadil on šampoonide puhul kohevust tekitav efekt, hambapastade puhul aga antibakteriaalne toime. Mõnedel inimestel võib see aine aga põhjustada suuhaavandeid, kuna võib liigselt kuivatada suu limaskesti.

Koostisosi, nagu söögisooda, ensüümid, vitamiinid, ravimtaimed, kaltsium, suuvesi või hüdrogeenitud peroksiid, kasutatakse sageli omavahel kombineeritult ning peetakse üldiselt kasulikeks ning tervislikeks. Mõned tootjad lisavad selliseid antibakteriaalseid koostisosi, nagu tsinikkloriid või triklosaan, et ennetada igemepõletikke. Naatriumhüdroksiid on sageli kasutusel, et neutraliseerida happeid.

Toksilisus

Hambapasta ei ole mõeldud allaneelamiseks, erandiks on vaid koduloomadele ja astronautidele mõeldud pastad. Allaneelamise tagajärjel võivad ilmneda iiveldus ja kõhulahtisus. Kui hambapastat neelatakse alla sageli, sattub organismi üleliia suur kogus fluoriidi, mis võib viia fluoroosi tekkeni. Eriti ohtlik on see just laste puhul ja seetõttu soovitataksegi lastel kasutada fluoriidita hambapastasid. Naturaalsed, ilma fluoriidita hambapastad koosnevad spetsiaalsetest õlidest nagu näiteks piparmündiõli, taimsetest ekstraktidest näiteks mürrist ja puhastavatest ainetest.

Vaata ka

Välislingid

"Kohus: 80 000 hambapastatuubi hävitamisele", Eesti Ekspress, 13. juuni 2007
"Arsti kogus leidub šokolaadi- ja viskihambapastat", SL Õhtuleht, 1. august 2008