Hamina rahu

Hamina rahu ehk Fredrikshamni rahu (soome keeles Haminan rauha, rootsi keeles Freden i Fredrikshamn) oli Rootsi ja Venemaa Keisririigi vahel 17. septembril 1809 sõlmitud rahuleping.

Lepingu viimane allkirjadega lehekülg

Leping lõpetas Vene-Rootsi sõja (ehk Soome sõja) ja see allkirjastati Hamina linnas (linna rootsikeelne nimi on Fredrikshamn). Venemaad esindasid rahu sõlmimisel Nikolai Rumjantsev ja David Alopaeus (Venemaa suursaadik Stockholmis) ning Rootsit jalaväekindral Kurt von Stedingk (endine Rootsi suursaadik Peterburis) ja kolonel Anders Fredrik Skjöldebrand.

Lepinguga loovutas Rootsi Venemaale osa Lapimaa ja Västerbotteni maakondadest (Tornio ja Muonio jõgedest idas), Ahvenamaa ja kõik sellest idas olevad maakonnad. Loovutatud maakondade põhjal moodustati Soome Suurvürstiriik, millele liideti 1812. aastal Viiburi maakonnana Venemaa poolt 18. sajandil vallutatud Karjala osad, sealhulgas väikesed osad Uusimaa ja Savo maakondadest (mida hiljem hakati kutsuma Vanaks Soomeks). Pärast seda järgis Soome idapiir joont, mis oli märgitud maha 1617. aasta Stolbovo rahu sõlmimisel. Hamina kindlus kaotas pärast lepingu sõlmimist oma sõjalise tähtsuse ja paljud selle osad lammutati 19. sajandi lõpus.

Hamina rahu tähistab koos Porvoo maapäeva (1809) ja monarhi ametivandega nii suurvürstiriigi kui autonoomse haldusüksuse, kui ka selle administratsiooni ja institutsioonide, nurgakivi. Seeläbi aga ka selliste arengute algust, mis viisid hiljem soomlaste kultuuri taaselustamise, soome keele võrdse positsiooni saavutamise ja viimaks 1917. aastal Soome iseseisvumiseni.

Venemaa keisririigi Soome Suurvürstiriigi territoorium ja läänid pärast Hamina rahu, 1812. aastal: 1. Turu ja Pori lään, 14. Uusimaa ja Häme lään, 15. Kymenkartano lään, 16. Savo ja Karjala lään, 4. Vaasa lään, 10. Oulu lään, 13. Viiburi lään

Lepingusse lisati viide keiser Aleksander I lubadusele säilitada Soome vanad seadused ja privileegid, kuid lepinguga ei antud mingit ametlikku garantiid Soome elanike õiguslikule seisundile. Venelased keeldusid sellest ja Rootsi positsioon ei võimaldanud neil seda ka nõuda. Sellised punktid olid rahulepingutes tavapärased, kuid sageli hoiti nende täitmisest siiski kõrvale. Ent paika jäid Soome sõjaeelsed haldusorganid ja riigiusuks jäi protestantism. 90 aastat hiljem, Soomes aset leidnud venestamise ajajärgul, väitis Venemaa valitsus, et sellega rahulepingut ei rikutud. Seetõttu ei olnud ühelgi välisel osapoolel õigust asja sekkuda ja küsimus oli ainuüksi algse lubaduse andnud keisri asi.

Läbirääkimiste käigus olid Rootsi esindajad püüdnud pääseda Ahvenamaa saarte ehk "Stockholmi eelpostide", nagu Napoleon I neid oli kutsunud, kaotusest. Ahvenamaa saared olid kultuuriliselt, etniliselt ja keeleliselt puhtalt Rootsi saared, kuid sellised tegurid ei omanud sellal mingit tähtsust. Hiljem ilmnes, et saared olid ka brittide huviorbiidis ja see viis pärast Krimmi sõda vastavalt Pariisi rahulepingule (1856) lisatud Ålandi konventsioonile saarte demilitariseerimiseni.

Hamina rahu ei rikkunud Rootsi ja Venemaa suhteid pikaks ajaks. Kuuenda koalitsiooni sõja käigus sõlmisid Venemaa ja Rootsi 1812. aasta 5. aprillil Prantsusmaa vastu suunatud liidu. Riigid kavandasid dessanti Prantsusmaa poolt vallutatud Rootsi Pommerisse ja Venemaa lubas survestada Taanit, et viimane Norra Rootsile loovutaks. Lisaks pidi lepinguga liituma ka Suurbritannia, kuid seda ei sündinud. Kuna Napoleoni väed tungisid Venemaale, ei teostunud ka teised plaanid.

Välislingid

• Rahulepingu originaaltekst. Prantsuse keeles.