Helene Ranna
Helene Ranna (kodanikunimi Helene Tamberg; 23. detsember 1897/4. jaanuar 1898 Kihelkonna vald, Saaremaa – 17. detsember 1946 Tartu) oli eesti prosaist ja luuletaja, tõlkija ning kooliõpetaja.
Ranna õppis Loona ja Kihelkonna algkoolis. Aastatel 1915–1917 töötas ta õpetajana Kehila külakoolis, 1917–1918 kontoriametnikuna Venemaal Arhangelskis, 1920–1922 teedeministeeriumi raudteevalitsuse kontoriametnikuna Tallinnas ja 1923–1927 õpetajana Pidula algkoolis. Aastal 1929 sooritas ta gümnaasiumi humanitaarharu lõpueksamid eksternina Tartus haridusministeeriumi küpsus-ja täienduseksamite komisjoni ees. Aastatel 1930–1932 oli ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane, kuid nõrk tervis ja rahapuudus sundisid teda õpinguid katkestama. Ta kannatas krooniliste tervisehäirete all, elas Tartus ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.[1][2]
Auhinnatud romaani "Keha ja vaim" peategelast iseloomustas Artur Adson järgnevalt: "Kooliõpetajanna – erandkuju, naiskangelane, kes vastuoksa meeskolleegide omadele mitte ei hävine, enesetapuga ei lõpeta, alla ei käi, maalt välja ei rända ega saatuselt head lõppu ei jää ootama, vaid sitkelt raskusi võidab, kindlat eesmärki taotleb, oma tahet maksma paneb, ennast muljuda ei lase, vaid teisi mõjutab." (Eesti Kirjandus 6/1931)
1945. aastal võeti Helene Ranna küll Eesti Nõukogude Kirjanike Liidus arvele, kuid kustutati 1946. aastal liikmekandidaatide nimekirjast. Samuti ei õnnestunud tal Nõukogude ajal trükki pääseda.[2]
Ranna tegeles ka käsitööga, üks tema seinavaipadest (valmis u 1915–1920) kuulub Eesti Rahva Muuseumi kogusse[3].
Teosed
muuda- 1930 "Keha ja vaim" (romaan)
- 1934 "Üles" (vaimulik luulekogu)
- 1935 "Tähelennak" (luulekogu)
- 1936 "Riidalu" (romaan)
Suur osa Helene Ranna loomingust jäi avaldamata. Ajakirjas Akadeemia avaldatud lühibiograafias loetleb Karin Sibul neist järgmised: romaan "Valguse sulane", luulekogu "Ristlejate teel", näidendid "Parasiidid" ("Pisiparasiidid"), "Veeuputus" ja "Seltskonna huvialune", biograafiline jutustus "Leena Karundi saatusesillad", 1945. aastal kirjastusele Ilukirjandus ja Kunst saadetud käsikiri "Apoloogia", essee ("loodusteaduslik teooria") "Elu alused", filosoofilised käsitlused "Intuitiivne ja diskursiivne mõtlemine" ja "Hingeelu aladelt".[2]
Tunnustus
muuda- 1930 Looduse romaanivõistluse I auhind romaani "Keha ja vaim" eest[2]
Isiklikku
muudaHelene Ranna õetütre tütar on tõlk ja tõlkeloolane Karin Sibul, kes on avaldanud Ranna eluloo ja loomingu teemal ka mitu kirjutist[2].
Viited
muuda- ↑ Eesti kirjarahva leksikon, 2000, ISBN 545002357X, lk 442
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Lühibiograafia: Karin Sibul, Akadeemia 7/2023, lk 1315–1316 (vaadatud 05.12.2023)
- ↑ A569:12 Eesti Rahva Muuseumi vaibakogu (vaadatud 05.12.2023)
Kirjandus
muuda- Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000, lk 440
- Helene Ranna Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Lühibiograafia: Karin Sibul, Akadeemia 7/2023, lk 1315–1316
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Helene Ranna |
- "Saarlanna 83 aasta tagune romaan nägi taas trükivalgust" Saarte Hääl, 28.02.2013
- Vallo Kepp "Helene Ranna Saaremaalt" Eesti Kirik, 26.02.2020
- Karin Sibul "Minu lilled! Kuidas oleksin võinud need istutamata jätta?" Saarte Hääl, 4. jaanuar 2023