Ilmutus

Ilmutus religioonis kasutuseloleva mõistena tähendab transtsendentse Jumala vahetut tahteavaldust nähtavakssaamise, sõna või teo kaudu ja temast lähtunud sõnumit (teavet). Ilmutuse korral jõuab Jumala tahteavaldus või sõnum inimeseni vahendajate (prohvetite) kaudu. Ilmutus säilib ja levib suulise pärimusena või kirjalikul kujul, pühakirjana (Piibel, Tanah, Koraan). Ilmutusega seostub mütoloogiline arusaam pühakirja tekkest. Ilmutus on teistlike usundite lähtealus. Ka loomisakt on üks jumaliku ilmutuse vorme. Ristiusus on ilmutuseks ka isik, Jeesus Kristus, ilmutuse allikaks peetakse monoteismis Jumalat .

Teoloogias eristatakse universaalilmutust (soovitus kõigile) ja individuaalilmutust (ehk privaatilmutus, üksikisikule; näiteks unenägu).

Uku Masing samastab ilmutuse ja avastuse protsessid. Keskaja inimene ütles, et sai ilmutuse, teadlane ütleb, et tegi avastuse.

Vaata ka

• epifaania