Kahur

Kahur on pika raua, suure laskekiiruse ja lameda laskejoonega suurtükiväe tulirelv. Kahur on ette nähtud peamiselt lahtiste püstmärkide hävitamiseks.

23 mm automaatne õhutõrjekahur

kaasaegne sõjalaeva 76 mm tekikahur

16.–17. sajandi kahuri kivikuulid Pärnust

Kahuri raua pikkus on tavaliselt 30 raua kaliibrit või rohkem . Laskekaugus on 18–40 km . Kahuriks loetakse tulirelva raua kaliibriga vähemalt 20 mm ja üle selle. Kahuri mürsu algkiirus on 700 m/s või üle selle.

Otstarbelt ja kasutusalalt eristatakse järgmisi kahuriliike:

• kindlusekahur,
• välikahur,
• laevakahur,
• lennukikahur,
• tankikahur
• tankitõrjekahur,
• õhutõrjekahur
• rannakaitsekahur.

Mobiilsuse järgi jagunevad kahurid

• järelveetavateks ehk välikahuriteks ehk lafett-tüüpi kahuriteks
• iseliikuvateks ja
• paikseteks ehk statsionaarseteks ehk kindlusekahuriteks.

Kaliibri järgi jaotatakse kahurid kergeteks (kuni 75 mm), keskmisteks (76–155 mm) ja rasketeks (üle 155 mm).

Kahurit käsitseb tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus: relvameeskond (ka suurtükimeeskond, kahurimeeskond).

Ajalugu

Kahur Kristiansteni kindluses Trondheimis. Kindlus võimaldas tänu asukohale ja kahuritele suurt ümbritsevat ala kontrolli all hoida ja 1718. aastal rootslased tagasi lüüa

Ajaloolisi suurtükke, millega tulistati ümaraid kuule, nimetatakse tavaliselt samuti kahuriteks, need võeti laialt kasutusele 13.–14. sajandil.

Vanima teadaoleva kahuri ehitas 3. sajandil eKr Ktesibios Aleksandriast. Sellest tulistamisel ei kasutatud püssirohtu, mis oli veel leiutamata, vaid suruõhku. Sellest algelisest leiutisest on vähe teada, sest enamik Ktesibiose töid on läinud kaotsi. Tema kahuri olemasolust teame tema kaasaegse, Kreeka inseneri, mehaaniku ja kirjaniku Philoni Byzantiumist vahendusel.

Hiinas leiutati püssirohuga laetavaid niinimetatud tulepiike, mis sisuliselt olid õlal kantavad leegiheitjad. Vanim tulepiigi kujutis on 10. sajandi joonistusel. Tulepiike ei valmistatud siis veel metallist, vaid õõnsatest bambustüvedest.

Edaspidi asendati tulepiigi bambusmaterjal metalliga. 28. jaanuaril 1132 kasutas Songi dünastia kindral Shizhong Hani armee õlal kantavat kahurit ühe linna vallutamisel Fujiani provintsis. Maailma vanim säilinud kahur on leitud Mandžuuriast, mis sel ajal kuulus mongolitele, ja on dateeritud aastasse 1282.

Euroopas kasutasid kahurit esimestena maurid Sevilla piiramisel 1248 ja Niebla piiramisel 1262. Saja-aastase sõja ajal kasutasid kahureid juba nii inglased kui prantslased, ehkki lahingut otsustavat tähtsust kahureil siis veel polnud.

Esimene lahing Euroopas, milles suurtükiväel oli otsustav osa, oli Konstantinoopoli piiramine 1453, mille käigus osmanid Konstantinoopoli müüri 55-päevase piiramise jooksul oma 68 Ungaris valmistatud kahuritega järk-järgult purustasid. Nii tähendas Konstantinoopoli langemine pööret maailma ajaloos mitmel viisil.

19. sajandil asendati sileraudse rauaõõnega kahurid vintraudsega, kuid tänapäeval on uuesti kasutusele võetud ka sileraudse õõnega kahurid.

Sõna päritolu

Eesti keeles on 'kahur' tehissõna, mille leiutas ajakirjanik Juhan Weidenstrauch 1919. aastal. Ta oli teeninud Esimeses maailmasõjas Venemaa sõjaväes suurtükiväelasena ja omas ise põhjalikku kokkupuudet suurtükkidega.

Vaata ka

• Veekahur
• Õhutõrje
• Suurtükivägi
• Soomusvägi