Kakskeelsus

Kakskeelsus ehk bilingvism on nähtus, mille korral inimene omandab emakeelena kaks keelt ja on valmis vajaduse korral teisele keelele ümber lülituma. Kakskeelsus on õppimise ja õpetamise tulemus. Teise keele omandamine on inimese psüühikale lisakoormus, mis haarab kõiki psüühilisi omadusi: tundeid, võimeid, tahet ja mälu.

Kakskeelse lapse keelekäsitlus erineb ükskeelse lapse omast. Kuna keel ja mõtlemine on tihedalt seotud, siis mõjutab kakskeelsus otseselt lapse mõtlemisprotsesse. Seetõttu peetakse kakskeelsust tänapäeval ka hariduslike erivajaduste hulka kuuluvaks nähtuseks. Kakskeelne laps peab õppima, millised sisendid kuuluvad ühe või teise keele juurde. Samal ajal tingib kokkupuude kahe keelega ühe keele väiksema kasutamise. Raskused kahe keele omandamisel viivad lingvistilise arengu eri aspektide mahajäämuseni.

Kakskeelsus võib olla nii keelte võrdselt hea valdamine kui ka ühe keele kujunemine n-ö dominantkeeleks, mis võib elu jooksul muutuda. Samuti võib välja kujuneda suutmatus end kummaski keeles väljendada ehk poolkeelsus.

Kakskeelsus tekib tavaliselt erikeelsete vanemate lastel või lastel, kelle vanemad peavad oluliseks, et laps oskaks ka asukohamaa keelt. Hinnates kakskeelsuse mõju lapse arengule, tuleb arvestada nii sünnipäraseid eeldusi kui ka keskkonnast tulenevaid tegureid. Tähele tuleb panna, kas vanemate omavahelise suhtlemise keel on ühe vanema emakeel või on tegemist kolmanda keelega. Just vanemate omavahelisel suhtluskeel võib kujuneda lapse dominantkeeleks. Oluline on ka see, millised võimalused on lastel kõneldavaid keeli väljaspool kodu kasutada. Kui väljaspool kodu räägitakse omakorda neljandat keelt, on see lisarisk lapse arengule.

Kakskeelsuse juures on tähtis interferents ehk keelte vastasmõju, mis on ühe keele grammatika süsteemne mõju teise keele grammatikale selle omandamise ajal, põhjustades kakskeelse arengus (sh selle kiiruses) olulisi erinevusi võrreldes ükskeelse lapsega. Keelte vastasmõju on kakskeelsete laste kõnes esinevate vigade peamisi põhjuseid, mistõttu lapsed võivad keeli omavahel segamini ajada ja nende omadusi ära vahetada.

Kahe või enama keele õppimine on hea, ent lapsele ka intellektuaalne pinge, mille kompenseerimiseks tuleb last motiveerida. Laps vajab rohkem vanemate tähelepanu, toetamist ja individuaalset lähenemist ja mitte kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui need tingimused on täitmata (laps ei saa piisavalt tähelepanu, on pinges ja stressi all), võib lapsest mittehooliv, üldine kakskeelestamine tuua kaasa negatiivseid tagajärgi.

Keelelise vastasmõju ilmingud:

Seotud mõisted

Kakskeelsuse eelised

Kakskeelsetel on rikkam sõnavara.
Kakskeelsete mõtlemine on paindlikum ja keelealane loovus on suurem.
Kakskeelsetel on enam arenenud suhtlusoskused.
Täiskasvanuna on ka teisi keeli lihtsam õppida.
Kakskeelsetel on võime paremini märgata keelte ja kultuuride erinevusi – nad on tolerantsemad.

Kakskeelsuse puudused

Eri keeli rääkivad inimesed kuulevad ja moodustavad häälikuid erinevalt – tekivad raskused õige häälduse omandamisel. Laps peab õppima eristama palju rohkem sarnaseid häälikuid kui ükskeelses ümbruses kasvav laps.
Kahe keele rütmi mõjul ei kujune kõneelundite koordinatsioonis vajalikku täpsust, võib kujuneda hoopis selle koordinatsiooni puudulikkus, mille tagajärg on kogelemine või teised kõnehäired.
Kakskeelsetel lastel on suurem risk düsgraafia väljakujunemiseks.
Võivad esineda raskused abstraktsete mõistete tajumisel.
Kõige ohtlikum on mõistemoodustiste vaegareng. Näiteks vene lapsel on raske teha vahet kodu ja maja vahel – saksa keeles Heim ja Haus, vene keeles mõlemad dom.
Kakskeelse lapse üldine psühholingvistiline areng on enamasti aeglasem kui ükskeelsel lapsel.

Uurijaid

Kirjandus

C. Baker 2005. Kakskeelne laps.
M. Hallap 2003. Eesti keele käändevormide kasutamine eesti-vene kakskeelsetel koolieelikutel.
M. Hint, I. Piibur, M. Rannut jt 1988. Ausalt & avameelselt kahe- või kakskeelsusest, keeledemokraatiast, keelteoskusest.
T. Niinberg, H. Karu, M. Malva, R. Rajamäe, E. Vaher 2007. Kakskeelsuse karid elus ja mängus.
T. Ojar 2005. Võrukeelne kodu = Võrokeeline kodo.
G. Soome 2009. Kakskeelsete laste hakkamasaamine õppealajuhatajate ja õpetaja seisukohast.
M. Tago 2008. Õppekeelest erineva kodukeelega õpilased eestikeelses koolis: enesehinnang ja akadeemiline edukus.
A. Verschik 1995. Multilingualism of Estonian Jews = Eesti juutide mitmekeelsus.