Karl Dehio

Saksamaa arst

Karl Gottfried Constantin Dehio (27. mai (vkj 15. mai) 1851 Tallinn26. veebruar 1927 Tartu) oli baltisaksa arstiteadlane, Tartu Ülikooli rektor 1918. aastal.

Karl Gottfried Constantin Dehio

Dehio lõpetas 1869 Tallinna kubermangugümnaasiumi ja 1876 Tartu Ülikooli meditsiinidoktori kraadiga.[1]

Arstina osales Dehio 1876 Serbia-Türgi sõjas ja 1877 Bulgaarias Vene-Türgi sõjas; uuris sisehaigusi ja malaariat. 1879–83 töötas ta Peterburis. 1883–1886 oli Dehio Tartu Ülikooli dotsent, 1886 valiti ta ülikooli polikliiniku erakorraliseks ning 1888 eripatoloogia ja kliiniku korraliseks professoriks. 1903. aastani juhatas ta Tartu Ülikooli hospitaalsisehaiguste kliinikut, 1888–98 ja 1903–17 teaduskonnasisehaiguste kliinikut (polikliinikut).[2]

Karl Dehio oli Tartu Ülikooli (Landesuniversität Dorpat) ainus rektor Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal, ühtlasi oli ta ülikooli viimane sakslasest rektor.[viide?]

1899–1901 oli Dehio Eesti Looduseuurijate Seltsi president. Eesti Vabariigi ajal tegutses ta eraarstina. Eriti silmapaistev on tema osa leepra uurimises ja selle tõrje korraldamises[2].

Dehiole kuulus maja Toomemäel aadressil Oru 2, kus 1955–2000 tegutses Tartu linnamuuseum.[viide?]

Isiklikku

muuda

Karl Dehio teine abikaasa Olga Anna Elisabeth Treffner oli pedagoog Hugo Treffneri vennatütar.[viide?]

Tema tütar oli ajakirjanik Adelina Augusta Dehio (18941949).[viide?]

Teoseid

muuda

Viited

muuda
  1. Arnold Hasselblatt: "Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat", Dorpat: C. Mattiesen, 1889, (Matrikkel nr.8710 lk.639)
  2. 2,0 2,1 Nimekad teadlased Tartu Ülikoolis[alaline kõdulink]
Eelnev
Kaiserliche Universität Jurjewi rektor
Vissarion Aleksejev (1917–1918)
Landesuniversität Dorpati rektor
Karl Dehio

1918
Järgnev
Tartu Ülikooli kuraator
Peeter Põld (1919)