Klaasikunst
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Klaasikunst on klaasimassist kunstiteoste loomine.
Klaasist valmistatakse mitmesuguseid plastilisi vorme, vitraaže, mosaiike. Klaasikunsti tunti juba Vana-Egiptuses III aastatuhandel eKr.
Klaasi päritolu: müüdid ja legendid
muudaKlaasi leiutamine on kahtlemata üks olulisemaid saavutusi kultuuriajaloos. Algusest peale on see materjal üllatanud oma ainulaadsete omadustega: läbipaistvus või läbikumavus ja võime täita suur hulk kunstilisi ja praktilisi nõudmisi. Nii tavalise materjali nagu liiva sulatamisel saadud aine, mida on hiljem jahutatud, omandab üllatava välimuse. Tsivilisatsiooni algusaegadest on inimesed seostanud klaasi vääriskividega ning valmistanud ehteid ja esemeid, milles on ühendatud looduslikud materjalid ja käsitööliste loodud klaas. Klaasimeistreid, kes suutsid keeruliste valemite ja salastatud koostiste abil seda hinnalist materjali oma sulatusahjudes luua, peeti sajandeid maagideks.
Antiikaja kirjanduses saame aimu, et klaasi ei peetud väärtuslikuks mitte ainult praktilistel põhjustel. Kui vaatame sõnu, mida kasutati antiikajal klaasi kirjeldamiseks, näeme, et sõna hyalos tähistas nii klaasi kui ka midagi märga, sädelevat ja niisket. Samuti tähendab see sõna vihmapiiska ning sellega kirjeldati ka moraalsed väärtusi, rääkides läbipaistvast ja selgest. Sama lugu on sõnaga krystallos, mis tähendab jääd või külmunud vett, aga mida kasutati ka klaasi ja mäekristalli tähenduses. Ladinakeelse sõna vitrum tüvi tähendab "nägema" ja see võib vihjata ühele klaasi omadusele – läbipaistvusele. 5. sajandist eKr pärit Iiobi raamatust võib lugeda järgmisi ridu: "Kust tulevad teadmised? Kust leitakse tarkus? Inimene ei pane tähele selle teid (...) Tarkust ei saa võrrelda ei kulla ei klaasiga." Need füüsilised ja moraalsed väärtused näitavad, kui kõrgelt hinnati klaasi.
Seda kõrgelt hinnatud materjali valmistasid ühiskonnas käsitöömeistrid, kelle töö oli ümbritsetud salapära ja müstikaga. Esimesed kirjalikud andmed valemite kohta on kirjutatud kiilkirjas, mis teeb neist arusaamise väga raskeks ja näitab, kui kiivalt hoiti klaasivalmistamise saladusi. Klaasikunst omandas müütilise tähenduse ja see pani aluse tervele reale rituaalidele, mille abil määrati sulatusahjule sobiv koht ja aeg, millal tohtis seal tuld süüdata. Tegelikult pole klaasileiutamise täpset aega raske kindlaks määrata, kuid juba antiikajast on seoses selle leiutamisega räägitud mitmeid legende.
Kõige tuntuma ja levinuma autor on Plinius Vanem, kes kirjutab oma raamatus "Looduse ajalugu", et avastamiskohaks oli paik Vahemere rannikul Belo jõe suudme lähedal. Plinius kirjutab: "Räägitakse, et salpeetriga kauplejad jäid oma laevadega ankrusse ja hakkasid rannal süüa tegema. Kuna nad ei leidnud ühtegi kivi, millega katelt toestada, võtsid nad oma laevalastist ühe kamaka salpeetrit. Selle põlemisel ja rannaliivaga segunemisel tekkis klaasjas materjal." Legend levis ja klaasi algmaterjalide hulk kasvas, kuid sellistes tingimustes poleks sulamisprotsess võimalik olnud. Samuti ei leia see lugu tõestust tänapäeva arheoloogias, sest esimesed klaasileiud pärinevad pronksiaegsest Mesopotaamiast, kus sealsed keraamikud juhuslikult klaasi leiutasid.
Klaasist valmistati vääriskividega sarnanevaid helmeid. Nende enamjaolt helesiniste ja roheliste esemete valmistamiseks anti klaasile kõigepealt sobiv kuju, seejärel helmed lihviti. II aastatuhandel eKr. suutsid klaasimeistrid valmistada õõnsaid esemeid kuumtöötlemise teel, mitte neid klaasplokist välja lihvides.
Esimesed tehnikad
muudaAlates aastast 1650 eKr hakati tuum- ja vabatehnikas valmistama väikeseid klaasesemeid. Kindlasti oli see enne klaasipuhumise leiutamist kõige levinum tehnika õõnesvormide valmistamisel. Selle jaoks moodustati metallvarva otsa südamik ehk tuum, mille kujuliseks jäi nõu sisemus. Tuum valmistati savist, liivast või mõnest muust orgaanilisest ainest. Tuumale hakati koguma klaasi, kastes seda kuuma klaasisulami sisse ja/või kerides tuumale sulaklaasniiti. Seejärel rulliti valmivat eset tasasel pinnal, et tasandada klaasi paksust ja silendada pinda. Esemeid kaunistati värviliste klaasniitidega ja siluti üle metalltööriistaga seejärel liideti anumale külge sangad, jalg, alus ja serv. Kõige lõpuks võeti anum metallvarva otsast. Jahtunud klaaseseme seest eemaldati tuum.
Selles tehnikas tehti palju erineva kujuga vorme, mis sarnanesid tänapäeva keraamikaga. Mitmesuguste vormide kasutuselevõtt tõi kaasa uute tehnikate tekke, mille abil klaasimeistrid said valmistada kauneid ja keerukaid anumaid. Nende loomisel kasutati ka keraamikute ja metallikunstnike abi. Üks vormide võimalusi oli valada sulatatud klaas metallist abivahendiga lahtisesse vormi ning pressida viskoosset massi seni, kuni see võttis vormi kuju. Hiljem eemaldati ese vormist ja lihviti.
Selle tehnika abil valmistati vääriskividega sarnaseid esemeid, plaate, väikseid reljeefe või inkrustatsioone mööbli kaunistamiseks. Kasutati ka mitmeosalisi vorme, milles klaasipuru sulatati seni, kuni see võttis vormi kuju. See tehnika, mida tänapäeval nimetatakse pate de verre, oli väga levinud Mesopotaamias, Egiptuses, Foiniikias ja Kreekas.
Aastal 1500 eKr võeti Mesopotaamias kasutusele mosaiikklaasitehnika, milles on valmistatud ühed kaunimad antiikaja esemed. Mosaiikklaasi päritolu pole täpselt teada, kuid I sajandil eKr levis see päris kiiresti. Väikeste erinevustega valmistati mosaiikklaasi tavaliselt varem ette valmistatud osadest, mis pandi vormi ja kuumutati, kuni erinevad klaasitükid omavahel segunemata kokku sulasid. Mosaiiktehnikas kaussidel, klaasidel ja teistel anumatel võime näha lugematuid mitmevärvilise klaasi abil loodud mustrivariante. Kasutati nii ühe- kui ka mitmevärvilisi väga erineva kujuga mosaiiklõike.
Mosaiikklaasi kasutamine näitab, et klaasi töötlemine oli tänu suurte tehniliste teadmistega klaasimeistritele kõrgelt arenenud. Mosaiiktehnika kasutusele võtmine eeldas mitmekülgseid teadmisi, näiteks erinevate klaaside omavahelise sobivuse, sulatusahju temperatuuri kontrollimise jne kohta. Võrreldes klaasimeistrite võimalusi antiikajal ja tänapäeval, mõistame, miks klaasimeistreid ja nende loomingut nii kõrgelt hinnati. Selgeks saab ka see, miks nad põlvkond põlvkonna järel oma oskusi kiivalt varjasid. Klaasimeistrite põhjalikud teadmised keemiast ja füüsikast võimaldasid neil valmistada erilisi esemeid, mis ei olnud jõukohased teiste alade meistritele.
Mosaiikklaasi valmistamise ja tuumtehnika keerulisus viis nende tehnikate kõrvalejäämiseni I sajandil eKr, kui leiutati klaasipuhumistehnika. Rooma klaasimeistrid kandsid mosaiikklaasi kunstilise ja tehnilise kvaliteedi üle puhumistehnikas valmistatud klaasile. Kõik klaasitöötlemise tehnikad, mis tekkisid enne klaasipuhumise kasutuselevõtmist, levisid laial geograafilisel alal, mille keskpunktis oli Väike-Aasia, Egiptus ja Mükeene. Umbes aastal 1200 eKr oli pidevate sõdade tagajärjel Vahemere aladel kriis. Seetõttu ei toodetud enam luksusesemeid ja klaasivalmistamine lõpetati kuni aastani 900 eKr. Konfliktide lõpp ja majanduse stabiliseerumine tõi kaasa klaasikunsti uuestisünni. 9. sajandil eKr tekkisid ka uued klaasitootmispiirkonnad: algul Pärsia, siis Süüria, Foiniikia ja Kreeka, seejärel Vahemere idaosa ja Etruuria. Suurem tootmine kujunes välja 7. sajandil eKr, kui Foiniikia kaupmehed kasutasid Vahemere rannikul kaubeldes klaasi vahetusrahana, levitades nii ühtlasi ka meistrite toodangut.
Klaas Egiptuses
muudaEgiptuse vallutamine kreeklaste poolt hellenismi ajal (4.-3. sajand eKr) pani aluse selle maa klaasikunsti taassünnile, muutes Aleksandria klaasi kvaliteedi ja hinnalisuse poolest võrdväärseks Siidoni (Foiniikia) klaasiga. Egiptuses olid levinud kõik eespool mainitud klaasivalmistamise viisid, eriti tuumtehnika. Klaasesemed, mis erinesid omadustelt keraamikast, metallist ja teistest materjalidest, võeti hästi vastu. Antiikajal valmistati klaasist lisaks ehetele ka nõusid, milles hoiti, säilitati ja serveeriti nii toitu jooke, ravimeid, salve ja parfüüme. Klaasnõusid eelistati nende sära, värvi, vedelikupidavuse ja puhtuse pärast. Oluline oli seegi, et klaasanumasse ei jäänud seal varem olnud ainete lõhna, nagu seda juhtus metall- või keraamiliste esemetega. Esimesed klaasnõud valmistati kallihinnaliste salvide ja parfüümide hoidmiseks, klaasi võis leida ka surnutele hauda kaasa pandud esemete seast. Lisaks sellele, et klaasanumates hoiti ravimõlisid, omistati raviomadusi ka klaasile endale. Klaasi kasutati koostisainena näiteks maohaiguste raviks mõeldud rohtude valmistamisel, jahvatatud klaasi kasutati hambapulbrina.
Klaasipuhumine
muudaKõik klaasi tootmis- ja kasutamisviisid hakkasid hoogsalt levima pärast Rooma ja Vahemere piirkonna poliitilist ja majanduslikku ühendamist.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Oktoober 2019) |