Luu

(Ümber suunatud leheküljelt Kont)
 See artikkel räägib anatoomia mõistest; materjali kohta vaata artiklit Luu (materjal); perekonnanime kohta vaata artiklit Kont (perekonnanimi)

Luud ehk kondid (os, mitmuses ossa) on luukalade, kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate (sealhulgas inimese) luustikku kuuluvad kõvad, veidi elastsed, värskes olekus kollakasvalged elundid.

Luude kuju ja ehitust käsitleb osteoloogia ehk luuõpetus.

Luude koostismaterjaliks on peamiselt luukude.

Luu siseehitus

muuda

Luuümbris

muuda
  Pikemalt artiklis Luuümbris

Luud ümbritseb õhuke tugev sidekoeline kile luuümbris ehk periost. Luu otstel seda pole, tavaliselt katab neid (liigesepindu) liigesekõhr. Luuümbris on luul tugevasti ümber, eriti sidemete ja kõõluste kinnitumise kohtades.

Luuümbrise välimine kiuline kiht teeb ta tugevaks. Luuümbrise seesmine kiht toodab luud moodustavaid rakke. Luude jämedamaks kasvamine toimub uute luuümbrisekihtide lisandumise ja luustumise teel.

Luuümbrises on palju luu sisse suunduvaid veresooni ja paiknevad tihedalt lümfisooned.

Luuaine

muuda
  Pikemalt artiklis Luuaine

Luuümbrise all paikneb luuaine.

Luuaine koosneb osteotsüütidest, mis moodustavad luumaatriksi. Osteotsüüdid on rakujätkete kaudu omavahel seotud. Oma veresoonestik varustab osteotsüüte toitainete ja hapnikuga. Luukude lagundavad osteoklastid, osteoblastide abil luukude taasluuakse.

Luumaatriks sisaldab 25% vett, 30% orgaanilisest ainest ja 45% anorgaanilisi aineid (eelkõige hüdroksülapatiiti). Orgaaniline aine koosneb 95% ulatuses I tüüpi kollageenist ja 5% ulatuses proteoglükaanidest ja teistest mittekollageensetest valkudest, näiteks osteonektiin, osteopontiin ja osteokaltsiin (vaata ka osteoid).

Luuaine esineb põimikluukoe ja lamellaarse luukoe kujul.

Põimikluukude

muuda
  Pikemalt artiklis Põimikluukude

Põimikluukude koosneb luupõrkadest. Erinevalt lamellaarsest luukoest on osteotsüüdid ebakorrapäraselt jaotunud ning luumaatriksi kollageenikiud on jämedates kimpudes näiliselt korratu suunaga. Põimikluukude tekib desmaalsel ja enkondraalsel luustumisel moodustunud luukudedest ning pärast luumurde luu kinnikasvamise esimeses faasis. Põimikluukoes on suhteliselt vähe osteoblaste, ta on hea verevarustusega ja vähem mineraliseerunud kui lamellaarne luukude. Ta peab hästi vastu tõmbele ja on painutamisel elastne.

Põimikluukude ehitatakse enamasti ümber lamellaarseks luukoeks. Täiskasvanud inimesel esineb see ainult oimuluu kaljuosas, kuulmeluukestes, hambaalveoolidel ja luudevaheliste õmbluste äärtel. Ka teatud luukasvajad ja luutsüstid võivad koosneda põimikluukoest.

Lamellaarne luukude

muuda
  Pikemalt artiklis Lamellaarne luukude

Lamellaarne luukude jaguneb väliseks plinkaineks (mis on pika luu diafüüsis väga paks) ja seesmiseks käsnolluseks, mis kujutab endast peentest luupõrkadest moodustunud käsnjat raamistikku.

Plinkaine
muuda
  Pikemalt artiklis Plinkaine

Luuümbrise all paikneb tihe, kompaktne, kõva plinkaine ehk plinkollus ehk kompaktaine, mis koosneb tihedasti üksteise kõrval paiknevatest mikroskoopilistest osteonidest. Plinkaine teeb luu tugevaks.

Plinkainesse suunduvad väljastpoolt rõhtsad Volkmanni kanalid, mis hargnevad seal piki luud kulgevateks Haversi kanaliteks. Nendes kanalites kulgevad luukude toitvad veresooned.

Käsnaine
muuda
  Pikemalt artiklis Käsnaine

Plinkaine all võib olla käsnataoline käsnollus ehk käsnaine ehk luukäsn, mis koosneb hõredalt paiknevatest omavahel lõikuvatest mikroskoopilistest lamellidest ehk õhikutest ehk plaadikestest ja luupõrkadest ehk põrkadest ehk põrgakestest ehk trabeekulitest. Nendevaheliste tühikute tõttu on luu suhteliselt kerge ja vetruv. Tühikutes paikneb luuüdi.

Käsnolluse õhikud ja põrgad on korrapärase paigutusega. Nende suund ja asetus langeb kokku lihase talitluse ja keha raskuse tõttu luudes tekkiva pinge suunaga. Üldiselt meenutab käsnolluse struktuur gooti stiilis võlve. Tänu sellisele ehitusele saavutatakse minimaalse materjalikuluga maksimaalne tugevus ja vastupidavus ning ühtlasi kergus.

Luuüdi

muuda
  Pikemalt artiklis Luuüdi

Luuüdiõõnes ehk üdiõõnes ja käsnaine tühikutes paikneb luuüdi. Eristatakse punast luuüdi ja kollast luuüdi.

Elu jooksul asendub inimesel punane luuüdi aegamööda kollase luuüdiga. Punane luuüdi jääb alles ainult vähestesse luudesse (roided, rinnak, lülikeha, randme luud, kanna luud, lamedad kolju luud ja vaagen). Seal paiknevad vereloomerakud (vaata vereloome).

Luude tüübid

muuda

Luud on väga erineva kujuga, kuid nad jaotatakse kuju ja ehituse järgi tüüpideks.

Pikad luud

muuda
  Pikemalt artiklis Pikk luu

Pikad luud ehk pikkluud ehk toruluud on piklikud luud, millel eristatakse kahte paksenenud otsaosa ehk otsosa (epifüüsi koos metafüüsiga[1]) ja silindrilist keskosa ehk diafüüsi.

Diafüüs on seest õõnes ning on täidetud luuüdiga. Seda õõnsust nimetatakse luuüdiõõneks ehk üdiõõneks. Diafüüsi sein koosneb tihedast luuainest plinkainest ehk plinkollusest ehk kompaktainest. Seina sisepinnal on õhuke sidekoeline luusisekest.

Epifüüsid koosnevad peente luupõrkade võrgustikust käsnainest ehk luukäsnainest ehk käsnollusest, mis on kaetud õhukese plinkainekihiga. Epifüüs on kujult pea, põnt või plokk. Epifüüsil on sile liigesepind teise luuga liigestumiseks. Seda katab tavaliselt luuümbrise asemel liigesekõhr.

Metafüüsid on diafüüsi ja epifüüside vahel asetsevad pika luu osad. Nad kuuluvad arenguliselt diafüüsi juurde.

Kinnituskohtadel sidemete ja lihastega võib olla luujätke, mida nimetatakse apofüüsiks.

Kasvavas pikas luus on epifüüsi ja metafüüsi vahel kõhr, mida loomadel nimetatakse füüsikõhreks, inimesel epifüüsikõhreks ehk epifüüsiplaadiks. Täiskasvanud loomal on sellel kohal õhuke füüsijoon, täiskasvanud inimesel epifüüsijoon.

Luud ümbritseb luuümbris ehk periost.

Pikad luud esinevad jäsemete skeletis. Need on inimesel rangluu, õlavarreluu, küünarvarre luud (küünarluu ja kodarluu), kämbla luud, sõrmelülid, reieluu, sääreluu, pindluu, pöia luud ja varbalülid.

Lühikesed luud

muuda
  Pikemalt artiklis Lühike luu

Lühikesed luud ehk lühiluud ehk käsnluud on luud, mille pikkus ja laius on enam-vähem võrdsed.

Lühikesed luud koosnevad käsnainest, mida õhukese kihina katab plinkaine.

Lühikesed luud esinevad peamiselt seal, kus liikumine ja surve levivad rohkematele väiksematele luustikuosadele (lülid, randme luud).

Lamedad luud

muuda
  Pikemalt artiklis Lame luu

Lamedad luud ehk lameluud ehk plaatluud on õhukesed ja laiad luud. Nad ümbritsevad mõningaid õõsi (koljuõõs) või kujutavad endast ulatuslikumat pinda, millele kinnitub rohkesti lihaseid. Lamedad luud on peale ajukolju luude roided, abaluu, rinnak ja puusaluu.

Kahe pindmise plinkaineplaadi vahel on käsnaine.

Ebakorrapärased luud

muuda
  Pikemalt artiklis Ebakorrapärane luu

Ebakorrapärased luud ehk reeglipäratud luud ehk segaluud ei kuulu ühessegi nimetatud rühma. Sellised luud on näiteks näo luud, koljupõhipõimiku luud, lülisamba lülid ja alalõualuu.

Seesamluud

muuda
  Pikemalt artiklis Seesamluu

Seesamluud ehk helmesluud on väikesed ümarad luud, näiteks põlvekeder.

Õhkluud

muuda
  Pikemalt artiklis Õhkluu

Õhkluud sisaldavad limaskestaga vooderdatud õhuga täidetud õõnt. Need on suhteliselt kerged. Imetajatel on need ainult kolju luude hulgas, inimesel otsmikuluu, ülalõualuu, kiilluu, sõelluu, oimuluu. Lindudel on õhkluid rohkesti.

Luu koostis

muuda

Inimese luud

muuda

Täiskasvanud inimese luud sisaldavad umbes 50% vett, 15,7% rasva, 12,5% muid orgaanilisi aineid (enamasti valgud, näit kollageen) ja 21,8% anorgaanilisi aineid (peamiselt soolasid – kaltsiumfosfaat, kaltsiumkarbonaat jt). Anorgaanilised ained annavad luukoele kõvaduse, orgaanilised ained elastsuse ja sitkuse.

Luude keemiline koostis sõltub inimese vanusest, dieedist, perekondlikest teguritest ja ka indiviidist.

Noore organismi luu sisaldab orgaanilisi aineid rohkem kui vana luu, seepärast on nad ka painduvamad. Mida vanem on organism, seda rohkem on temas anorgaanilisi aineid, mis muudavad luud hapramateks. See on üks põhjustest, miks esineb vanematel inimestel luumurde sagedamini kui noortel.

Luude ainevahetus

muuda

Luude ainevahetust mõjutavad valgud, mineraalained, hormoonid, D-vitamiin jpt ained.

Viited

muuda
  1. Otsosa võidakse ka samastada epifüüsiga

Välislingid

muuda