Mati Erelt
Mati Erelt (12. märts 1941, Tallinn – 12. oktoober 2024) oli eesti keeleteadlane.[1]
Haridus
muudaMati Erelt õppis Tallinna 20. Keskkoolis. Kooli ajal tegeles ta muu hulgas kergejõustiku ja poksiga ning tuli Eesti koolinoorte meistriks vasaraheites.[2] 1959. aastal läks ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima täppismehaanikat, ent 1961. aastal otsustas suunduda hoopis Tartu Riiklikku Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima.[2]
Tartus õppis ta eriprogrammi järgi ning osales muu hulgas Huno Rätsepa juhitud nn generatiivse grammatika grupi (GGG) töös.[2] Ta lõpetas 1965. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. Kandidaadiväitekirja filoloogias kaitses ta Tartu ülikoolis 1971. aastal. Doktoriväitekirja "Eesti adjektiivide süntaks" kaitses ta sealsamas 1981. aastal. Sai filoloogiadoktori kraadi.[3]
Töökäik
muuda1969–1991 töötas ta Keele ja Kirjanduse Instituudis, esmalt bibliograafina, 1970–1976 nooremteadurina, 1976–1983 vanemteadurina ning 1983–1991 grammatikasektori juhatajana.[3] 1989–1991 oli ta ühtlasi Tallinna Pedagoogilise Instituudi professor.[3] Perioodil 1991–1995 oli ta Helsingi Ülikooli soome-ugri keelte õppetooli külalisprofessor, 1995–2006 Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli professor.[3] Pärast seda oli ta Tartu Ülikooli emeriitprofessor ning jätkas tööd vanemteadurina.[4]
Mati Erelt oli Emakeele Seltsi liige (1997–2006 esimees) ning Helsingis tegutseva Soome-Ugri Seltsi välisliige.
Tunnustus
muuda- 1996 Eesti Vabariigi teaduspreemia sotsiaal- ja humanitaarteaduste alal eesti keele teadusliku grammatika eest (peatoimetaja)
- 2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk
- 2006 Tartu Ülikooli suur medal[5]
- 2006 Eesti Teaduste Akadeemia medal
- 2008 Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind
- Emakeele Seltsi auliige
Teoseid
muuda- "Eesti lihtlause probleeme". Tallinn: Eesti Raamat, 1979
- "Predikatiivne adjektiiv (lausemallid)". Tallinn: Eesti Raamat, 1979
- "Adjektiivatribuut eesti keeles". Tallinn: Valgus, 1980
- "Eesti adjektiivisüntaks". Tallinn: Valgus, 1986
- "Virolais-suomalainen kielitieteen samasto". (Koos Tiiu Ereltiga.) Helsinki: Suomalais-ugrilainen Seura, 1992
- "Eesti keele õpik: XI kl." (Koos Silvi Varega.) Tallinn: Koolibri, 1992 (2., parandatud ja täiendatud trükk 1996)
- "Eesti keele käsiraamat". (Koos Tiiu Erelti ja Kristiina Rossiga.) Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1997 (2., täiendatud trükk Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000; 3., täiendatud trükk 2007)
- "Eesti-inglise keeleteaduse sõnastik". (Koos Tiiu Erelti ja Enn Veldiga.) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003 (2. täiendatud ja parandatud trükk 2012)
- "Lause õigekeelsus: juhatused ja harjutused". Tartu: M. Erelt, 2006 (2., parandatud trükk 2009; 3., täiendatud trükk Tallinn: Emakeele Selts, 2011)
- "Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele". (Koos Reet Kasiku ja Tiiu Ereltiga.) Tallinn: M. Erelt, 2007 (2., täiendatud trükk Tallinn: Emakeele Selts, 2011)
Isiklikku
muudaMati Erelti abikaasa on Tiiu Erelt. Nende pojad on Pekka Erelt ja Jaan Erelt.
Viited
muuda- ↑ ERR (15. oktoober 2024). "Suri eesti keele uurija ja õpetaja Mati Erelt". ERR. Vaadatud 15. oktoobril 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Sirje Tohver: Mati Erelt õpib õpetades Õpetajate Leht, 17. märts 2006
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Mati Erelt Eesti Teadusinfosüsteemis
- ↑ Mati Erelt Tartu Ülikooli eesti keele osakonna kodulehel
- ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
Välislingid
muuda- Mati Erelt Eesti Teadusinfosüsteemis
- Sirje Tohver: Mati Erelt õpib õpetades. Õpetajate Leht, 17. märts 2006
- Reet Kasik: Mõjuka mõtleja tähtpäevaks. Mati Erelt 70. Keel ja Kirjandus 3, 2011, 227–229