Neo-noir

Neo-noir (kreeka keelest neos 'uus' + prantsuse keelest noir 'must) on filmižanr. See on taaselustatud vorm film noir'ist, mis tekkis Ameerika Ühendriikides teise maailmasõja järgsetel aastatel.

Neo-noir-filmi "John Wick 3" logo

Peamised iseloomujooned

Nii film noir- kui ka neo-noir-filmidel on iseloomulikud kallutatud kaameranurgad, valguse ja varjude koosmõju ning ilmselgelt tasakaalustamata kadreerimine. Suur rõhk on ka vägivallal, moraalsel ebaselgusel ning kuritegevusel. Neo-noir-filmid, nagu ka film noir-filmid, on tonaalsuselt domineerivalt melanhoolsed, võõrandunud, illusioonideta, tundetud, pessimistlikud, mitmetähenduslikud, kurjad, paranoilised. Film noir'i ja neo-noir'i võib pidada krimi- ja gangsterfilmi eriliigiks. (Anti)kangelane on üldjuhul küüniline, üksildane femme fatale kiirustavas suurlinnas, kuid esineb ka erandeid.

Ajalugu

Termin

Termini "film noir" (prantsuse keeles 'must film') võttis esmakordselt kasutusele prantslasest filmikriitik Nino Frank 1946. aastal, millest hiljem tuletati termin "neo-noir" (kreeka ja prantsuse keelest 'uus must'). Probleemiks osutus see, et nagu ka film noir enne seda, kasutasid kriitikud terminit neo-noir, et kirjeldada filme, mis olid üksteisest väga erinevad. Selle tulemusena ei teadnud tolleaegsed filmitegijad, keda tänapäeval tähistatakse žanri pioneeridena, et nende poolt koostatud filmid kuuluvad neo-noir'i žanri alla.

Ajaperiood

Kui film noir-filme avaldati ajaperioodil 1940–1959, siis neo-noir-filmide ajaperiood on laiahaardelisem, ulatudes 1960. aastatest kuni tänapäevani. Film noir lõppes 1959. aastal, kõik mis järgnes, oli neo-noir. Žanri esimestel aastatel käsitlesid noir-filmid peamiselt 1930. aastate Ameerika Ühendriike, hiljem defineeriti noir-filme kui kõiki filme, millel olid olemas film noir'i tunnused.

Esimesed neo-noir-filmid

Neo-noir'i esiisaks võib pidada Jean-Luc Godardi, tema radikaalsed filmid "Breathless" (1960), "Bande à part" (1964), ja "Alphaville" (1965) olid motivatsiooniks noorematele filmitegijatele Hollywoodis, kes aitasid žanrit taaselustada. 1976. aasta filmikommentaari artiklis pealkirjaga "Life Après Noir" kutsus Larry Gross filme "Alphaville", "Point Blank" (1967) ja "Pikk hüvastijätt" (1973) "uue filmide laine osadeks, mis võiksid olla nimeliselt märgistatud 'noir', kuid mis samal ajal püüdsid nihkuda psühholoogiliselt analüüsilt sotsioloogilisele analüüsile ja agressioonile Hollywoodi narratiivikonventsioonide vastu".

Üks filmidest, mis populariseeris neo-noir-žanri, oli 1974. aastal avaldatud film "Chinatown", mida peetakse ka 1970. aastate Hollywoodi kino tippteoseks.

Tuntud teosed

• "Blade Runner" (1982)
• "The Matrix" (1999)
• "John Wick" (2014)
• "Pulp Fiction" (1994)
• "12 Monkeys" (1995)
• "Chinatown" (1974)
• "Zodiac" (2007)

Vaata ka

• film noir