PEN-klubi
PEN-klubi (inglise keeles kuni 2010. aastani International PEN, seejärel PEN International) on valitsusteväline ülemaailmne kirjanike ühendus.
Algselt kujunes nimetus PEN inglise keelsete sõnade Poets, Essayists, Novelists (luuletajad, esseistid, romaanikirjanikud) esitähtedest. Hiljem selgitati lühendit PEN Playwrights, Editors ja Non-Fiction-Writers (näitekirjanikud, toimetajad, ulmekirjanikud) variandis. Tänapäeval ühendab oma ridadesse ka ajakirjanikke, ajaloolasi ja muid kirjandusega tegelevaid loomeinimesi.
Asutatud Londoni restoranis „Florence” 5. oktoobril 1921 inglise kirjaniku Catherine Amy Dawson Scotti initsiatiivil. Esimeseks presidendiks oli aastatel 1921–1932 John Galsworthy. Esimeste liikmete hulka kuulusid Joseph Conrad, Elizabeth Craig, George Bernard Shaw ja Herbert George Wells. Põhikirja muudeti 1979. aastal. Liikmeid on üle 12 000, kes moodustavad üle 130 autonoomse keskuse rohkem kui 100 riigis. Liikmeteks võivad astuda kõik loomeinimesed, kes on midagi kirjanduslikku avaldanud, olenemata nende rahvusest, keelest, rassist, nahavärvist ja usutunnistusest.
Eesti PEN asutati 1928. aastal, mis 1940. aastal suleti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Taastati pagulusse siirdunud kirjanike poolt 1946. aastal Stockholmis. 1989. aastal asutati Eesti PENi Tallinna osakond, mille tegevus 1990. aastate lõpul hääbus, kuid taaskäivitus 3. veebruaril 2010.
Tegevuse eesmärgiks on arendada ja toetada sõprust ning intellektuaalset koostööd kõigi liikmesmaade kirjanike ja loominguliste liitude vahel. Võidelda sõnavabaduse ja kirjanike õiguste eest ning otsida rahvusvahelist üksteisemõistmist. Rõhutab kirjanduse olulist rolli vastastikuse mõistmise ja maailmakultuuri arendamisel ning tegutseb rahvusvahelisel areenil arvestatava häälena kirjanike toetuseks, keda ahistatakse, hoitakse vangis ning mõnikord lausa tapetakse nende vaadete pärast. On võidelnud šovinismi ja ekstremismi vastu. Teise maailmasõja lõpuni oli selgelt antifašistliku orientatsiooniga. Seejärel seadis oma eesmärgiks võidelda kommunismi ja totalitarismi vastu. 1960. aastatel võttis pehmema hoiaku nende Nõukogude bloki riikide suhtes, kes olid liikmed enne Teist maailmasõda. Arendas suhteid ka Nõukogude Liidu väljapaistvamate literaatidega, kes ei olnud otseselt kommunistliku doktriini ideoloogid. Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liikmed ja tema liiduvabariikide esindajad said võimaluse viibida külalistena PEN-klubi kongressidel. Pärast kommunistliku bloki lagunemist ja Nõukogude Liidu likvideerumist on kujunenud avatuks organisatsiooniks.
PEN kinnitab, et kirjandus ei tunne piire ja peab vaatamata poliitilistele või rahvusvahelistele murrangutele jääma oma liikmetele lojaalseks. Nõuab, et igas olukorras, eriti sõja ajal, tuleb kunstiteosed, mis on kogu inimkonna pärand, jätta rahvuslikest või poliitilistest kirgedest puutumata. PEN on rahuajal meelevaldse tsensuuri vastu ning usub, et maailma arengu huvides on vajalik vabalt kritiseerida valitsuste, administratsioonide ja institutsioonide tegevust.
PEN Internationali president on alates 2021. aastast Türgi kurdi rahvusest kirjanik Burhan Sönmez. Varasemad presidendid on olnud Herbert George Wells (1932–1935 ja 1941–1946), EM Forster (1946–1947), François Mauriac (1946–1947), Maurice Maeterlinck (1947–1949), Alberto Moravia (1960–1962), Arthur Miller (1966–1969), Heinrich Böll (1972–1973), Mario Vargas Llosa (1977–1979), Per Wästberg (1979–1986), Homero Aridjis (1997–2003), Jiří Gruša (2003–2009), John Ralston Saul (2009–2015) ja Jennifer Clement (2015–2021).
Omab konsultatiivset staatust UNESCO ja ECOSOCi juures. Kõrgeimaks organiks on iga aasta toimuv Kongress, mis valib kolmeks aastaks presidendi, asepresidendi, rahvusvahelise sekretäri ja kaks korda aastas koguneva Täitevkomitee, mis koosneb rahvuslike PEN-keskuste esindajatest. PEN Internationali peakorter asub Londonis.