Solovetsi saared

Solovetsi saared (vene keeles Соловецкие острова, kõnekeeles ka Соловки; karjala keeles Solokka < saamikeelsest sõnast Suollek, 'saared') on saared Valges meres Onega lahes. Kuuluvad Arhangelski oblasti Primorski rajooni koosseisu.

Solovetsi saartel elas 1. jaanuari 2013 seisuga 917 inimest.

Suurimal saarel Solovetsil on lennuväli.

Solovetsi saarte muuseum-reservaat on kantud 1992 aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Saared

Saarestiku kuus suuremat saart:

• Solovets – 256 km²
• Anzer – 47 km²
• Suur-Muksalma – 17 km²
• Suur-Zajatsk – 1,25 km²
• Väike-Zajatsk – 1,02 km²
• Väike-Muksalma – 0,57 km²

Lisaks on saarestikus sada väiksemat saart. Kogupindala on 347 km².

Loodus

Saartel on künkaid kõrgusega kuni 88 meetrit, kõrgeim on Golgofa ('Kolgata') küngas Anzeril.

Ajalugu

Solovetsi klooster

15. sajandi algul rajati saartele klooster, millest kujunes tähtsamaid õigeusu kloostreid Põhja-Venemaal. Kloostrikompleks on oluline uusaja esimese poole insener-tehniline ehitismälestis.

Solovetsi vangilaagrid

1917. aasta riigipöörde käigus võimu haaranud bolševikud sulgesid 1920. aastal kloostri ja rajasid selle hoonetesse 1923. aastal vangilaagri poliitvangidele, mida tuntakse GULAG-i esimese laagrina (Соловецкий лагерь особого назначения, 'Solovetsi Eriotstarbeline Laager'; lühend СЛОН, SLON). 1923. aastal oli saarel 2500 vangi, 1924. aastal 5000 ning 1925. aastal 8000. Kinnipeetavate arv tipnes 1931. aastal 71 800-ga. 1937. aastal reorganiseeriti vangilaager vanglaks. 1939. aastal likvideeriti vangla ja Solovetsi saared anti Põhjalaevastiku haldusse. Aastatel 1942–1945 tegutses saartel jungade kool.

1990. aastal tagastati Solovetsi klooster kirikule ning see alustas jälle tegevust ja taastamistöid.

Vaata ka

• Solovetsi klooster
• Naftali Frenkel

Kirjandus

• Solovki – punasel piinasaarel. Esmaspäev, 2. aprill 1928, nr. 14, lk. 4.

Välislingid

• Solovetsi saarte infoportaal Соловки.ру
• Solovki entsüklopeedia (vene keeles)
• СОЛОВЕЦКИЙ ИТЛ ОГПУ