Eesti Tööerakond
Eesti Tööerakond oli 1917. aastal moodustatud sotsiaalliberalistlik erakond.
| Eesti Tööerakond (ETE) | |
|---|---|
| Esimees |
Jüri Vilms Otto Strandman Ants Piip Juhan Kukk Theodor Pool Julius Seljamaa |
| Asutamine | 1917, liitumine 1932 |
| Ideoloogia | sotsiaalliberalism |
Partei moodustamine
muudaPartei moodustati 1917. aastal Eesti Radikaalsotsialistlik Partei ja Peterburi eesti radikaalide poolt ning jätkas oma tegevust ka iseseisvunud Eestis, 1932. aasta jaanuaris ühines Eesti Tööerakond Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonnaga ühtseks Rahvuslikuks Keskerakonnaks.
Oma iseseisva tegutsemise perioodil oli radikaal-sotsialistlik Tööerakond Eesti poliitikas üks aktiivsemaid. Ta toetas demokraatlikku riigikorda. Tööerakonna põhimõtted määrati kindlaks nende 1917. aastal avaldatud erakonna eeskavas.
1917. aasta augustis toimunud Tallinna linnavolinike valimistel osales Eesti Tööerakond ühises nimekirjas nr. 14 korteriüürnikkude seltsi "Üürnik", Tallinna Eesti Sõjaväelaste Nõukogu, Tallinna Linnateenijate Seltsi ja Tallinna Eesti Naisseltsi rühma ühises blokis[1]. Eesti Tööerakonna ja üürnike ühisnimekiri said 18 kohta Tallinna Linnavolikogus.
1917. aasta 30. septembril (13. oktoobril ukj) toimunud Eesti Tööerakonna I kongressil ei toetanud Tööerakond Petrogradis toimunud bolševike riigipööret, toetades Asutavat Kogu, kuid positsioneerisid end vasaktsentristlikul positsioonil:
„Eesti tööerakonna osa määrab praegusel ajal iseenesest kindlalt ära, tal tuleb ühelt poolt vastu seista enamlaste katsetele, mis rahvavalitsuse võidulepääsemist püüavad takistada, teiselt poolt aga valvel seista, et teine äärmus, meie parempoolsed rühmad meie elukorda ainult varandusliste kihtide majandusliste huvide kohaselt korraldama ei saaks hakata.“
– [2]
„Eesti Tööerakond tunnistab, et kõige demokraatilisema valitsusõiguse põhjal valitud Eesti asutav kogu, missugune selle enamus ka ei seaks, kõige õiglasem ja selgem rahva tahtmise arvestaja on ja sellepärast temal ka täieline võim ja iseseisvus peab olema“
„Seni pidas Eesti tööerakonna programm Eestile kõige kohasemaks autonoomiat föderatiivsel alusel muu Venemaaga, seejuures silmas pidades meie majanduslisi huvisid, riigikaitset jne. Kuid viimasel ajal on olud Venemaal sedavõrd muutunud, et see nõudmine mitte enam küllalt kohane pole. Nimelt tähendati konverentsil võimaluse peale, et mitmed rahvad, muu seas ka Ukraina Venemaast täieste lahku võivad lüüa, ja siis ei suudaks järelejääjad väikerahvad Venemaaga föderatsioonis olles Suur-Vene rahvusele selleks enam küllalt tugevat vastukaalu pakkuda, nagu see nende rahvusliste huvide kaitseks tarvilik. Sellepärast tuleb meil Venemaa föderatsiooni kõrval ühtlasi ka teisi võimalusi kaalumise alla võtta, mis meie maa ja rahva huvisid paremine suudaksid kindlustada. Niisugustest võimalustest leidsid mitmed konverentsi liikmed kõige kohasema olevat selle, kui Eestist erapooletu iseseisev vabariik luuakse, kelle iseseisvus ja huvid kõigi suurriikide kaitse all seisavad.“
Tööerakonna liidriks oli erakonna tegevuse alguses Jüri Vilms, kuid pärast tema hukkumist olid hiljem partei liidriteks Otto Strandman, Ants Piip, Juhan Kukk, Theodor Pool ja Julius Seljamaa.
Eesti Tööerakond Ülevenemaalises Asutavas Kogus
muudaEesti Tööerakonna saadikud osalesid 1917. aasta Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel ning partei saadikud Jüri Vilms ja Julius Seljamaa valiti Ülevenemaalise Asutava Kogu saadikuiks. 1917. aasta detsembri lõpus muutus esseeride seisukoht ning eesmärgiks seati Eesti Töövabariik, mis siiski tähendas põhimõtteliselt iseseisvat demokraatlikku Eestit. Oma märgukirjas pöördusid esseerid Nõukogude Venemaa valitsuse ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee poole ning taotlesid Eesti kuulutamist iseseisvaks töövabariigiks.
Esialgu oli Tööerakond poliitilisel skalaal vasaktsentristlik ja mõõdukalt sotsialistlik, seejärel arenes tsentrumi suunas ja kaotas sellega ka liikmeid[3], 1925. aastal eraldus Põllumeestekogude ja Põllumeeste, Asunikkude ning Väikemaapidajate Koondis ning 1932. aastal liitus Eesti Rahvuslikuks Keskerakonnaks.
Eesti Tööerakond Eesti Asutavas Kogus
muudaAsutava Kogu valimistel 1919. aastal valiti ETE nimekirjast Asutvasse Kogusse: Julius Seljamaa, Lui Olesk, Otto Strandmann, Aleksander Veiler, Johannes Kukk, Ants Piip, Tõnis Kalbus, Konstantin Konik, Peet Johanson, Kaarel Baars, Johannes Päts, Theodor Pool, Timoteus Grünthal, Aleksander Veiderman, Ado Anderkopp, August Arras, Arnold Schulbach, Voldemar Pats, Eduard Säkk, Jaan Mets, Karl Saar, Johannes Lehtman, Aleksander Velvelt, Johannes Zimmermann, Nikolai Talts, Mihkel Juhkam, Christoph Peiker, Viktor Tomberg, Tõnu Loik, Mihkel Varrik, Jakob Sõnajalg, Anna Tellmann, Peeter Ruubel, Hans Orav, Theodor Käärik, Eduard Kansman, Ferdinand Peterson, Madis Käbin.
1919. aasta Asutava Kogu valimistel saavutas Eesti Tööerakond sotsiaaldemokraatide järel suuruselt teise häälte arvu. Esimese valitsuse moodustas tööerakondlane Otto Strandman.
ETE Asutavas Kogus ja Riigikogus
muuda| Valimised | Esindusorgan | Protsentuaalne esindatus | Esinduskogu koosseis (Asutav Kogu=120 saadikut) (Riigikogu=100 saadikut) |
|---|---|---|---|
| 1919 | Asutav Kogu | 30 | |
| 1920 | I Riigikogu | 21,0% | 22 |
| 1923 | II Riigikogu | 11,2% | 12 |
| 1926 | III Riigikogu | 12,4% | 12 |
| 1929 | IV Riigikogu | 10,2% | 10 |
Enne 1932. aasta V Riigikogu valimisi liitusid Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond ja Majaomanike ühendus Eesti Rahvuslikuks Keskerakonnaks, mis ühenderakonnana sai 110,662 häält, mis oli 22,1% häältest ja andis RKE 23 kohta V Riigikogus.
Viited
muuda- ↑ Tallinna linnawolikogu liikmete kandidatide nimekiri nr. 14., Päewaleht, Number 167, 29 July 1917
- ↑ Uus Päevaleht, 13. detsember 1917, nr 780, lk.3
- ↑ Eesti sotsiaaldemokraatia ajaloost