Vald

See artikkel räägib Eesti haldusüksuse tüübist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Vald (täpsustus)

Eestis on vald 2. järgu haldusüksuse ja ühtlasi madalaimat järku haldusüksuse tüüp. Valdadel on omavalitsuslik staatus.

Nimetus

Eesti alal tähendas skandinaavia laensõna vald muinasajal ilmselt kas kellegi poolt rohkem või vähem vägivaldselt kehtestatud võimu ja võimuala või mõne kohaliku autoriteedi mõjupiirkonda (sellest ajast pärineb ilmselt ka sõna 'vald' seotus võimu ja mõjuga, näiteks liitsõnades meelevald, vägivald, surmavald jne). Ilmselt ei olnud tegu otseselt kindla valitsuspiirkonnaga või haldusüksusega, nagu selleks oli muinaskihelkond.

17. sajandil hakati vallaks nimetama ühe valla juurde kuuluvaid sunnismaiste talupoegade majapidamisi ehk ühe mõisa võimkonda, inimesi ja maid. 18. sajandil hakkas see tähendama aga ka lihtsalt talupoegade kogukonda.

Ajalugu

Pärast pärisorjuse kaotamist Eestimaa talurahvaseadustega 1816. aastal Eestimaal ja Liivimaa talurahvaseadustega 1819. aastal Liivimaal hakati valdu moodustama kohalike seisusliku territoriaalse haldusüksustena, enamasti mõisakogukondade kaupa mõisavaldadena. Vallakogukonna tuumikuks sai vallakohus, kuhu koondusid talupoegadesse puutuvad esmased õiguslikud, politseilised ja halduslikud funktsioonid.

1856. aasta "Walla kogukonna seaduse" ja 1866. aasta vallareformiga allutati vallad Venemaa keisririigi ametivõimudele, talupojad said ise endale vallavalitsuse (volikogu) valida. Vallaametnike hulka kuulus ka vallatalitaja, kes teostas vallaelanike registreerimist (sisse- ja väljakolimist). Tollased vallad hõlmasid vaid talumaid, mõisamaadele need ei laienenud. Valimised olid kuni 1917. aastani siiski ebaühtlased: peremehed valisid kaks, maatamehed ühe kolmandiku volikogust. Peale Veebruarirevolutsiooni muutusid valimised aga demokraatlikeks, valitud kogu hakati kutsuma nõukoguks, mis nimetati uuesti volikogudeks aastal 1926. 1917. aastal liideti valdadega ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud.

Eesti valdade kaart. Musta kontuuriga vanad vallapiirid, punasega 1939. aastal moodustatud vallad

Vald sai olulisimaks haldusüksuseks Eestis seoses Eesti Vabariigi asutamisega 1918. aastal. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad.

Eesti Vabariigi ajal 1920.–1930. aastatel, osaliselt juba varemgi, vähendati valdade arvu tunduvalt, et suurendada nende elujõulisust ja efektiivsust, kuid enne vallareformi oli neid ikkagi 365 valda. 1. aprillil 1939 kaotati senised vallad senistes piirides ja asutati nende asemele 248 uut valda, väga paljud ka uute nimedega. Vallad eksisteerisid Eestis 1950. aasta haldusreformini, mil senine halduskorraldus asendati Nõukogude Liidu halduskorraldusega, 1945. aastal loodud külanõukogud jäid alles kui uue halduskorralduse osad.

Vallad tänapäeval

Alates 1990. aastast nimetati senised külanõukogud (mida 1950.–1960. aastatel oli suuremateks liidetud) kolme aasta jooksul ümber valdadeks ning neid hakati omavahel edaspidigi liitma. Samuti loodi maavaldade kõrvale alevvallad, nendeks said alevid, mis ei saanud toona linnaks. Mõne aja pärast hakkasid tekkima ka linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad.

Et valdade suurus, rahvastik ja elujõulisus on Eesti lõikes väga varieeruv, on püütud läbi viia haldusreforme, et omavalitsuste süsteemi tasakaalustada. Selleks et moodustada tugevamaid omavalitsusüksusi, liitusid aastatel 1996–2014 71 linna ja valda, moodustus 30 uut valda. 2017. aasta haldusreformgia vähenes kohalike omavalitsuste arv 213-lt 79-le, sealhulgas valdade arv 183-lt 64-le.

Vaata ka

Kirjandus

Liivi Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil: teatmik. Tallinn, Eesti Riigiarhiiv, 2002.