Veibri ühishaud
Veibri ühishaud on Tartu maakonnas Luunja vallas Veibri külas Emajõe põhjakalda paiknev arheoloogiamälestis. Emajõe orulammil 2010. aastal avastatud 13. sajandi hauda olid maetud 10 mehe säilmed. Ühishaud asub Veibri nöörkeraamika- ja keskaegsel asulakohal[1], hilismesoliitilise matmispaiga lähedal. Veibri ühishaud on üks kolmest Eestis leitud varauusaegsest või vanemast ühishauast Salme ja Vastseliina ühishaua[2] kõrval.
Asukoht
muudaÜhishaud asub Emajõe põhjakaldal Tartu linna Ihaste linnaosa Ranna puiestee ja Tartu maakonnas Veibri külas Kaare tee vahelisel alal Jõekalda kinnistul. Hauakoht ja seda ümbritsev asulakoht tunnistati 2004. aastal kultuurimälestiseks[3] ning on riigi kaitse all.
Ajalooline kontekst
muudaVeibri matmispaika ääristav Emajõgi oli muinasajal oluliseks ühendusteeks Peipsi järve ja Tartu vahel. Et kontrollida seda ühendusteed, laskis Tartu piiskop Hermann pärast 13. sajandi vallutussõda ehitada 1233. aastal Vana-Kastre kivikindluse.[4] 1279. aastal laskis Tartu piiskop rajada kaugemale allavoolu teisegi kindlustatud koha (Warbeck või Warenbeck), mis on Poola valitsemisajast teada Uue-Kastrena [5] 13. sajandi sõjalist aktiivsust piirkonnas kirjeldavad põgusalt Henriku Liivimaa kroonika ja Vene leetopissid. Henrik toob oma kroonikas välja kaks episoodi, mis on seotud kahe piirkonnas toimunud kokkupõrkega:
| „ | 1211/1212 - Hilisem Eestimaa piiskop Theoderich ja Võnnu komtuur Bertold koguvad kokku sõjaväe ja teevad sõjakäigu Ugandisse. Leides maa lätlaste poolt laastatuna ja Tartu linnuse hävitatuna ning mahajäetuna, “lähevad üle jõe, mida nimetatakse Emajõeks, ja tungides küladesse ning väheseid leides, liiguvad edasi metsadesse, kus paganad olid kõige tihedamas rägastikus teinud mingi raidtõkke”. Paganad astuvad kristlaste sõjaväele vastu. “...lõpuks ei suuda [paganad] hulgale vastu panna, pööravad selja ja pagevad metsadesse. Kuid teised jälitavad põgenejaid ja löövad maha, keda kätte said,... [6] | “ | |||
Teine episood pärineb 1215. aastast ja räägib sellest, kuidas lätlased korraldasid sõjaretke Ugandisse: "Käies läbi kõik kihelkonnad kuni Emajõeni Tartus, ei säästa nad kedagi, vaid tapavad mis iganes on meessugu, …" [7].
Kuna Emajõgi oli oluline idasuunaline veetee, võis Emajõe ääres toimunu olla seotud ka Läti Henriku kroonikas mainitud Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vägede liikumistega (vt nt Mstislavi sõjakäik Vaigasse ja Harjumaale 1211/1212; venelaste sõjakäik 1214, 1218; Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vägede koondumine Tartu lähedale 1223). Venelaste vägede liikumisega võisid aset leida lokaalsed konfliktid, mida kroonika ei kajasta. Samuti võisid sakalaste ja ugalaste ülestõus 1222, Tartu piiramised 1223, 1224 kaasa tuua inimohvritega kokkupõrkeid Tartu lähiümbruses.
Vene leetopissidest on üks huvipakkuvamaid märkeid 1234. aastast ja kirjeldab Novgorodi vürsti Jaroslav Vsevolodovitši sõjakäiku[8].
| „ | 1234 - Novgorodi vürst Jaroslav ühes oma meestega Novgorodist ja kogu piirkonnast läks sakslaste vastu Tartu peale. Ta peatus oma vägedega enne linna ja lasi oma rahval külasid laastada. Aga sakslased tulid linnast välja, ja nendega koos sõjamehed Otepäält, kes seal valves olid, ning asusid võitlusesse peavägede vastu. Ja jumal aitas vürst Jaroslavi novgorodlastega, nad (novgorodlased) ajasid nad tagasi jõe äärde ja siin langes hulk paremaid sakslasi. Kui sakslased ületasid Emajõge, murdsid nad siia sisse (läbi jää) ja paljud uppusid. Mõned haavatutest põgenesid Tartusse, teised Otepääle. | “ | |||
Leidmislugu
muudaEsimesed inimluud leiti Veibri küla heinamaal pinnase eemaldamise käigus 2003. aastal[9] ja neid seostati esialgu II maailmasõjas hukkunuga [10]. 2006. aastal avastasid Tartu Ülikooli arheoloogid Mari Tõrv, Kristiina Johanson ja Tõnno Jonuks samas hilismesoliitilise haua, milles olid ühe täiskasvanu ja kolme lapse luustikud. Radiosüsinikudateeringu alusel olid luustikud umbes 7000 aastat vanad.[11] Kaevamise ajal paljastus haua pealt ja lähiümbrusest hulgaliselt 11.–13. sajandi savinõude katkeid.[10]
2010. aastal toimusid Veibris päästekaevamised, mida juhatas arheoloog Mari Tõrv. Luustikke kaevas välja ja määras osteoarheoloog Martin Malve. Väljakaevamiste käigus avastati umbes 4 ruutmeetri suurune ja 0,5-0,7 meetri sügavune haud, kuhu oli üksteise peale asetatud kümme 25-50-aastase mehe luustikku[9]. Enne väljakaevamisi uurisid Tartu Ülikooli geoloogid Jüri Plado ja Alina Tšugai pinnast georadariga[10].
Algul seostati leidu ekslikult eelmiste väljakaevamiste ajal avastatud 7000 aasta vanuse mesoliitilise matusega[12]. Hilisem radiosüsinikuanalüüs osutas sellele, et ühishaud on rajatud 13. sajandil.[9]
Luustike seisukord
muudaLuustikud paiknesid põllu pinnakihi all, põllumasinate raskuse all olid need purustatud. Luud olid hauas risti-rästi laiali[13], nende juures ei olnud ühtegi panust. Samuti puudus hauas muu orgaaniline materjal (nt puit, tekstiil, nahk jms).[12]
Kõik mehed olid surnud vägivaldselt, vähemalt pooltel luustikel olid silmaga nähtavad terariistavigastused. Surnud olid hauda sängitatud ühel ajal ning nende surmasaamise viis ning põhjus võisid olla samad.[14] Luustikud olid hauda asetatud enamasti selili-siruli, kaks skeletti olid kõhuli: kaheksa meest võisid matmise ajal olla umbes 40-aastased, kaks meest umbes 20-aastased[12].
Seni on avaldatud andmeid vaid ühe, kõige pealmise luustiku kohta [9][14]. Tegemist on 40-45-aastase mehega, kelle koljul on 93 mm pikkune mõõgahaav. Haava on jätnud kitsas ja väga terav lõikeriist, see paikneb otsmiku- ja kiiruluul, osutades surmavale vigastusele. Abaluu ülaosas on auk, mis võib olla põhjustatud vibunoolest. Heitekeha oli ohvrit tabanud abaluu ülaossa, umbes 40-kraadise nurga all. Sarnane vigastus leiti ka ühelt teiselt ühishaua skeletilt[14].
Luustiku põhjal on võimalik oletada, et mees põdes spondüloartroosi või selgroolülide kahjustust rinna- ja nimmelülide piirkonnas ning spondüloosi ehk selgroolülide jäikust. Parema jalalaba konts- ja kannaluu juures olid tal traumajärgse liigesepõletiku tunnused. Hambad olid suhteliselt kulunud, hammastel esines kaariest, parodontiiti, hambaemaili hüpoplaasiat ja hambakivi.
Luude päritolu
muudaArheoloog Ain Mäesalu on oletanud, et luustikud kuuluvad Novgorodi leetopissis kirjeldatud 1234. aasta Emajõe lahingus võidelnud sõduritele, kes vajusid varakevadisest jääst läbi ning uppusid. Mäesalu oletab, et surnukehad leiti jõest mitu kuud hiljem ja kuna mehi ei suudetud enam tuvastada, maeti nad jõe lähedale ühishauda.[15] Võimalikule seosele Emajõe lahinguga on viidanud ka arheoloog Martin Malve[14].
Edasine uurimislugu
muudaVeibri ühishaua luustikud paiknevad Tartu Ülikooli luuhoidlas[10].
Tartu Ülikooli genoomika instituut ning ajaloo ja arheoloogia instituut on kasutanud luid vana DNA, süsiniku, lämmastiku ja strontsiumi isotoopide analüüsiks, mis võimaldab koguda andmeid ning teha järeldusi maetute põlvnemise, toitumise ja mobiilsuse kohta.
Viited
muuda- ↑ Kultuurimälestiste register, kultuurimälestis nr 27195. Vaadatud 17.04.2023
- ↑ Vastseliina piiskoplinnuse juures leiti sõjahaud, ERRi uudised 07.04.2017. Vaadatud 17.04.2023
- ↑ Kultuurimälestiseks tunnistamine. Kultuuriministri käskkiri. Vastu võetud 26.05.2004 nr 100. Vaadatud 25.04.2023
- ↑ Körber, E.P. 1837. Notizen über das Schloss Oldenthorn im Kirchspiel Wendau. Inland Eine Wochenschr. Für Liv- Esth- Curland’s Gesch. Geogr. Stat. Lit, lk 277–279
- ↑ Kalda, M. 2004. Siinpool jõge - sealpool jõge. Mõne Emajõe-äärse koha loost. Mäetagused 27, lk 73–104
- ↑ Kleis, R. 1982. Läti Henriku kroonika. Eesti Raamat, Tallinn, lk 127
- ↑ Kleis, R. 1982. Läti Henriku kroonika. Eesti Raamat, Tallinn, lk 161
- ↑ Novgorodi esimene leetopiss. (1950). Новгородская первая летопись старшего и младшего изводов. // Полное собрание русских летописей. Том третий. Москва-Ленинград: «Издательство Академии Наук СССР», 1950, vaadatud 25.04.2023)
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Lõhmus, M. ja Malve, M. Archaeological research at Veibri: a late mesolithic cemetry and a mass grave from the 13th century AD, Arheoloogilised Välitööd Eestis / Archaeological Fieldwork in Estonia (AVE) 2010, lk 89–102
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Tõrv, M. ja Malve, M. Piltpostkaarte Veibrist, Tutulus 2012, lk 19-23. Vaadatud 17.04.2023
- ↑ Veibri küla maapõue intrigeerivad leiud pakuvad tänaseni mõtlemisainet, Maaleht 09.04.2014, vaadatud 17.04.2023
- ↑ 12,0 12,1 12,2 Tartu lähedalt leiti ühishaud ligi 7000 aasta vanuste luustikega, Eesti Päevaleht, nr. 159, 14.07.2010, lk 4
- ↑ Kuidas surnuid „rääkima“ panna? Harju Elu, nr. 33, 30 september 2022, lk 14
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Malve, M. Noolevigastused luustikel, Horisont nr. 1, jaanuar 2019, lk 45
- ↑ Mäesalu, A. ja Haak. A. Über die Entstehungsgeschichte des mittelalterlichen Dorpats (Tartu), kogumikus Lübecker Kolloquium zur Stadtarchäologie im Hanseraum X: Vorbesiedlung, Gründung und Entwicklung, Verlag Schmidt-Römhild, Lübeck, 2016, lk 511
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Veibri ühishaud |