Viimne reliikvia

"Viimne reliikvia"
Žanr	seiklusfilm
Režissöör	Grigori Kromanov
Stsenarist	Arvo Valton
Operaator	Jüri Garšnek
Helilooja	Uno Naissoo,; Tõnu Naissoo
Peaosades	Aleksandr Goloborodko,; Ingrīda Andriņa,; Elza Radziņa
Monteerija	Virve Laev
Toimetaja	Lennart Meri
Produtsent	Raimund Felt
Filmistuudio	Tallinnfilm
Aasta	1969
Esilinastus	23. märts 1970
Kestus	86 minutit
Riik	(Eesti)
Keel	eesti
Eelarve	725 766 rubla
	IMDb profiil
	Sissekanne Eesti filmi andmebaasis

"Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969.^[1] Filmi süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad".

Eesti filmi saja aasta juubeli puhul 2012. aastal valiti "Viimne reliikvia" parimaks nii filmi "kildude" kui ka laulude poolest.^[2]

Sisu

Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa.

Osades

Aleksandr Goloborodko (Александр Голобородько) – Gabriel
Ingrīda Andriņa – Agnes von Mönnikhusen
Elza Radziņa – abtiss
Rolan Bõkov – vend Johannes
Eve Kivi – Ursula
Uldis Vazdiks – Siim
Raivo Trass – Hans von Risbieter
Peeter Jakobi – Ivo Schenkenberg
Karl Kalkun – pealik
Valdeko Ratassepp – Johann von Risbieter
Jüri Uppin – Delvig
Helmut Vaag – kõrtsmik
Katrin Karisma – toatüdruk
Ago Saller – preester kloostris
Priit Pärn – mässaja
Ants Lauter – vana
Hans Kaldoja – munk
Ain Jürisson – munk
Hugo Laur – munk
Kalju Komissarov – munk
Aleksander Kurtna – osaleb avastseenis, lugedes Risbieteri surevale isale viimset palvet
Feliks Kark – röövel (kes lubas mütsi ära süüa)
Valdo Truve – röövel ("Sai pisut müratud!")
Päärn Hint – röövel (mütsi ja palja ülakehaga)
Sergo Rahomägi – röövel ("Kohe näha, et vanad sõbrad!")
Viivi Dikson – lautot mängiv naine kõrtsis
Aleksander Vilipere – trummi mängiv poiss mõisameeste laagris
Guli Hamrajeva – tüdruk Schenkenbergi laagris

Tegijad

Laule esitab – Peeter Tooma
Laule esitab – Georg Ots (venekeelses versioonis)
Laule esitab – Karel Černoch (tšehhikeelses versioonis)
Laulutekstid – Paul-Eerik Rummo
Dirigent – Eri Klas
Helioperaator – Roman Sabsay
Montaaž – Virve Laev
Operaator – Jüri Garšnek
Operaator – Sergo Rahomägi
Operaator – Tatjana Dobrovolskaja
Operaator – Mihkel Ratas
Operaator – Tiit Vernik
Kunstnik – Rein Raamat
Kostüümid – Helve Halla
Jumestus – Helve Sikk
Näitejuht – Kalju Komissarov
Näitejuht – Veronika Bobossova
Kombineeritud võtted – Boriss Aretski
Kombineeritud võtted – Ludmilla Aleksandrovskaja
Assistent – Margit Ojasoon
Assistent – Viktorina Kapina
Kunstnik-dekoraator – Oleg Kurg
Kunstnik-dekoraator – Helve Halla
Kunstnik-dekoraator – Mart-Juhan Must
Kunstnik-dekoraator – Harta Ehelaid
Võitlused seadnud – K. Tšernozjomov
Võitlused seadnud – A. Olevanov
Ratsatrikid – Pjotr Timofejev
Ratsatrikid – J. Melnikov
Sambomaadlejate juht – Andres Lutsar
Nõuandja – Villem Raam
Nõuandja – Natalie Mei
Nõuandja (ladina keele alal) – Aleksander Kurtna
Nõuandja – Eugen Rosental
Toimetaja – Lennart Meri
Stsenaariumi tõlkija vene keelde – Igor Kononov
Laulusõnade tõlkija vene keelde – Svetlan Semenenko
Direktor – Raimond Felt
Direktori asetäitja – Karl Levoll
Fotograaf – Villu Reiman
Administraator – Aare Soosaar
Administraator – Heldur Mõtus

Dublaaž

Mati Klooren – Gabrieli hääl (eestikeelses versioonis)
Mare Garšnek – Agnes von Mönnikhuseni hääl (eestikeelses versioonis)
Aino Talvi – abtissi hääl (eestikeelses versioonis)
Jüri Järvet – vend Johannese hääl (eestikeelses versioonis)
Aksel Orav – Siimu hääl (eestikeelses versioonis)
Olev Eskola – Ivo Schenkenbergi hääl (eestikeelses versioonis)

Võttepaigad

Väike Taevaskoda, Gabrieli mänd

Filmivõtted toimusid Tallinna vanalinnas, Vene tänaval Dominiiklaste kloostri käikudes ja Taevaskojas.

Pirita kloostri makett ehitati Virtsu lähedale Kukeranda.

Lätis Koiva jõe ääres jäädvustati Gabrieli, Risbieteri ja Delvigi kohtumine ning võitlus. Samas ligidal Valka lähedal Zīles oli Risbiteri mõis.

Sisevõtted toimusid Kuressaare piiskopilinnuses, Niguliste kirikus ning ka Tallinna ja Riia filmipaviljonis.

Taastamine

Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm leidsid 2000. aastal, et "Viimne reliikvia" on pärand, mida tuleb säilitada ka tulevastele põlvedele ning otsustasid selle originaalnegatiivi Moskvast välja osta ja ajahambast puretud koopiate põhjal taastada. Moskvast aga õnnestus hankida vaid koopia. Soomes Digital Film Finlandis kaotati pildilt kraapsud ja värinad ning korrastati värv, heli aga taastati Eestis firmas Film Audio. "Viimne reliikvia" on esimene digitaalselt taastatud eesti film.^[3]

"Viimne reliikvia" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 15. märtsil 2002 Tallinna kinos Coca-Cola Plaza.

Filmi originaalmaterjale säilitatakse Eesti Filmiarhiivis.

Esilinastus ja taaslinastus

Esilinastus
- 23. märts 1970 Eesti (kino Kosmos)
- 16. juuli 1971 Ida-Saksamaa
- 3. september 1971 Soome
- 15. september 1971 Norra
- 20. juuli 1973 Lääne-Saksamaa

Taaslinastus
- 15. märts 2002 Eesti
- 11. juuli 2003 Tšehhi

Vaadatavus

Esimese aastaga kogus "Viimne reliikvia" Eestis vähemalt 772 000 vaatajat. Terves Nõukogude Liidus kogus ta sama ajaga 44,9 miljonit vaatajat, millega saavutas 1971. aasta vaadatavuse edetabelis 2. koha.

Aastatel 1940–1989 Nõukogude Liidus toodetud filmide vaadatavuse edetabelis on ta 74. kohal.

Taaslinastumisel kogus ta 2002. aastal 5490 vaatajat.

Film on linastunud enam kui 80 riigis.

Filmi pealkiri teistes keeltes

"Последняя реликвия" – vene keeles
"Poslednyaya relikviya" – vene keeles (inglise transkriptsioonis)
"The Last Relic" – inglise keeles
"Poslední relikvie" – tšehhi keeles
"A lovag végakarata" – ungari keeles
"Az utolsó ereklye" – ungari keeles
"La dernière relique" – prantsuse keeles
"Viimeinen pyhäinjäännös" – soome keeles
"Taistojen mies" – soome keeles
"Stridernas man" – rootsi keeles
"Ultima relicvă" – rumeenia keeles
"Die Letzte Reliquie" – saksa keeles
"Med ild og sverd" – norra keeles
"Pēdēja relikvija" – läti keeles
"Ostatnia relikwia" – poola keeles
"A última relíquia" – portugali keeles
"Վերջին մասունքը" – armeenia keeles

Muid fakte

Filmi tootmiseelarve oli 725 766 rubla.
Filmi pikkus on 2699,5 meetrit.
Filmivõtted kestsid üheksa kuud – 1969. aasta varakevadest sügiseni.
Filmi on dubleeritud kümnetesse keeltesse alates vene, inglise ja prantsuse keelest kuni kirgiisi ja usbeki keeleni.
"Viimne reliikvia" oli Itaalias ja Ladina-Ameerikas keelatud.^[4]
Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli hoopis Leedu näitleja Juozas Budraitis. Õnnetu juhuse tõttu kukkus too filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.
Pool aastat pärast esilinastust tulid müügile liköörid Agnes ja Gabriel.
Pirita kloostri filmimiseks ehitati Virtsu lähedale Kukeranda 8–9 m kõrgune polüstüroolist ja vineerist makett, mis hõlmas kaitsemüüre ja torne. Veel ehitati sinna siseõu, ristikäigud, kaev, vallikraav ja sild. Kloostrikirikut ei ehitatud, selle asemel kinnitati näitlejate peade kohale võltspaeristi ja kadakate vahele kloostrikirikukujuline vineertahvel.
Kuna Niguliste kirikus oli restaureerimine pooleli, siis ehitati filmivõtete ajaks sinna ajutine laudpõrand, mis kaeti paekivipõranda imitatsiooni saavutamiseks kummimattidega.
Filmi süžee tegevusajaks oli 16. sajandil, aastatel 1558–1583 toimunud Liivi sõda.