Vikipeedia

Vladimir Tšiž

Vladimir Fjodorovitš Tšiž (Tchisch) (9. juuni 1855 Smolenski kubermang – 4. detsember 1922 (1924?) Kiiev) oli Eestis tegutsenud vene psühholoog ja psühhiaater.

Vladimir Tšiž

Vladimir Tšiž sündis Smolenskis aadliperes sõjaväelase pojana. Ta omandas keskhariduse Połacki (Polotski) kadetikorpuses ja lõpetas 1878. aastal kiitusega Peterburi Meditsiinilise Kirurgia Akadeemia (arsti eriala). Kuni 1880. aastani oli Tšiž Kroonlinna mereväehospitali psühhiaatriaosakonna ordinaator ja õppis edasi Peterburis, kus töötas arstina 1881. aastast. 1883. aastal sai ta Sõjaväe Meditsiiniakadeemiast doktorikraadi. Pärast esimese publikatsiooni ilmumist viidi ta üle Peterburi Psühhiaatriakliinikusse, kus ta töötas tuntud vene psühhiaatri Ivan Meržejevski juhendamisel.

1884. aastal suundus Tšiž välismaale, kus täiendas oma teadmisi Leipzigis, Pariisis ja kuulsas Salpetriere’i kliinikus. Samal ajal uuris ta vanglate peavalitsuse ülesandel üksikvangistuse mõju vangide vaimsele tervisele Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias.

Pärast väitekirja kaitsmist stažeeris Tšiž tuntud psühhiaatrite juures välismaal. Täiendas oma teadmisi närvisüsteemi anatoomia alal tuntud saksa neuroloogi ja psühhiaatri Paul Flechsigi juhendamisel. Selle tulemusena ilmus 1886. aastal tema raamat "Teaduslik psühholoogia Saksamaal".

Leipzigis õppis Tšiž eksperimentaalpsühholoogiat Wilhelm Wundti juhendamisel; kusjuures ta oli üks esimesi Wundti vene päritolu õpilasi. Tema esimene teadusartikkel ilmus Wundti toimetatud ajakirjas Philosophische Studien ja oli pühendatud komplikatsiooni katsetele. Ta märkas, et mõningatel juhtudel võidi klõpsatust kuulda juba enne, kui pendel oli jõudnud vedruni ja mõningatel juhtudel hiljem, kui pendel oli juba vedrust möödunud. See demonstreeris, et optilise ja akustilise sündmuse järjekorra hindamine on tähelepanust mõjutatud. Vaatlejal on kalduvus näha esimesena seda sündmust, millele tähelepanu on pööratud. See avastus oli aluseks edasiste erinevate ajaparadokside uurimustele, mis paelusid nii filosoofe kui ka psühholooge.

Lisaks tõlkis Tšiž Wundti füsioloogilise psühholoogia õpiku vene keelde. Samuti õppis ta hüpnoosi belglase Joseph Delboeufi juhendamisel ja töötas tuntud neuroloogi Jean-Martin Charcot' juures. Tegi katseid ka enda peal, näiteks uuris, kui täpselt suudab ärgata ettemääratud ajal. Sai tulemuseks, et suudab seda teha 13-minutilise täpsusega.

Aastatel 1885–1891 töötas Tšiž peaarstina Peterburi Püha Panteleimoni haiglas. 1888. aastast õpetas ta arstitöö kõrvalt Peterburi ülikoolis kohtupsühhopatoloogiat.

Aastatel 1891–1916 oli Tartu ülikooli psühhiaatria professor ja õppetooli juhataja, psühhiaatriakateedri ja närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku juhataja.

Ta tuli Tartusse kuulsa Emil Kraepelini järglaseks, kuna Kraepelin saksakeelse teadlasena lahkus Tartust Heidelbergi. Tšiž parandas ravi- ja põetustingimusi ning edendas teaduslikku tegevust.

Kõrvuti psühhiaatriaga õpetas ta füsioloogilise psühholoogia kursust. Pidas regulaarselt ka eksperimentaalpsühholoogia loenguid ja juhendas doktoritöid, mis olid selgelt eksperimentaalpsühholoogia suunaga, näiteks: eksperimendid, mis olid seotud nahapuudutuse ruumilise mäluga; aktiivsete liigutuste mälu ja visuaalse mälu uuringud; võrdlev uurimus erinevate sotsiaalsete klasside naiste puute- ja maitsmismeelte kohta; pulsi ja hingamise muutumine erinevates psüühilistes seisundites; naha tundlikkuse eksperimentaalne uurimine.

Tšiži kirjalik produktsioon on suur, peateosed kirjutatud vene keeles, paljud artiklid ilmunud aga ka prantsus- ja saksakeelsetes ajakirjades ja bülletäänides. Ta oli oma mees tollaste Euroopa tippteadlaste seas psühholoogia ja psühhiaatria vallas. Nimetatud uurimused hoidsid Tartu Ülikooli eksperimentaalse psühholoogia uurimist toimivana. See nimekiri iseloomustab hästi aga ka seda kuivõrd mittesüsteemsed olid Tšiži huvid. Mõned tema uurimustest, eriti aga sotsiaalsete faktorite mõju tajule, tekitas eelduse sarnaste probleemide populaarsuse kasvuks järgnevas psühholoogia ajaloos.

Tšiži tunti Eestis laialdaselt tänu tema vaimukatele avalikele loengutele, aga ka psühholoogiatundide kaudu Treffneri gümnaasiumis. Ta koostas sadu uurimusi ja kümmekond monograafiat. 1902 ilmus Jurjevis ka tema "Psühhiaatriaõpik", mida hiljem anti korduvalt uuesti välja Peterburist kuni Kiievini.

1904. aastal sai Tšiž arstiteaduskonna dekaaniks. Tšiži käe alt kasvasid kuulsaks ka esimesed eesti soost psühhiaatrid ja psühholoogid. Need olid eeskätt Juhan Ottas, Juhan Luiga, Siegfried Talvik, kaudsemalt ka Konstantin Ramul. Vladimir Tšiži pärandi kirglik uurija, tundja ning eestvõitleja oli psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing (1940–2008).

Peale selle, et Tšiž oli maailmakuulsusega teadlane-psühhiaater, oli ta kuulus ka kirjandusilmas. Vladimir Tšiž oli kogenud klinitsist, hea pedagoog ning andekas psühhopatoloogiast kirjutaja. Ta on psühhiaatrina analüüsinud mitmete kirjanike, filosoofide ja teiste ajalooliste isikute elukäiku ja loomingut: Paul I, Araktšejev, Puškin, Comte, Gogol, Dostojevski, Turgenev, Nietzsche.

2010. aastal andis kirjastus Ilmamaa välja Tšiži raamatu "Kirjanik psühhiaatri silmis", millesse on kogutud tõlkeid Tšiži esinemistest ja uurimustest (Turgenevi, Gogoli, Puškini ja Nietzche kohta). 

1915. aastal ilmus tema viimane töö – "Психология деревенской частушки". Tema edaspidine saatus oli ebamäärane. Tartu Ülikooli 1916. aasta esimese semestri loengukavas oli kirjas, et V. F. Tšiž võtab osa sõjalistest tegevustest (ei ole teada, kas ta mobiliseeriti või läks sõtta vabatahtlikult). Osade andmete kohaselt suri Vladimir Tšiž 4. detsembril 1922 Kiievis endises literaatide ja õpetlaste vaestemajas, tuntud entsüklopeedia sõnaraamatu "Granaat" andmetel suri Tšiž aga 1924. aastal.

Teosed

muuda
  • "Достоевский как психопатолог" (1884)
  • "Научная психология в Германий" (1886)
  • "Лекции судебной психопатологии" (1890)
  • "Криминальная антропология" (1892)
  • "Гипноз и внушение" (1893)
  • "Наслаждение и страдание" (1894)
  • "Психология любви" (1897)
  • "Психология женщины" (1898)
  • "Огюст Конт" (1898)
  • "Тургенев как психопатолог" (1899),
  • "Достоевский как криминолог" (1900)
  • "Ницше как моралист" (1901)
  • "Учебник психиатрии" (1902)
  • "Болезнь Н. В. Гоголя" (1903); uustrükk: В. Ф. Чиж, "Болезнь Н. В. Гоголя: записки психиатра" (составитель Н. Унанянц, Москва: ТЕРРА-Книжный клуб: Республика, 2002, 512 lk)
  • "Психология властелина" (император Павел I), "Психология злодея" (А. А. Аракчеев), "Психология фанатика" (монах Фотий Спасский) (1905–07); uustrükk: "Психология злодея, властелина, фанатика: записки психиатра" (предисловие, составление, перевод иноязычных текстов Н. Т. Унанянц, Москва: ТЕРРА-Книжный клуб: Республика, 2002)
  • "Психология деревенской частушки" (1915)

Teosed eesti keeles

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  • Allik, J. (2006). History of experimental psychology from an Estonian perspective. Psychological Research, 71(6), 618–625.
  • Eesti Entsüklopeedia. (1996). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
  • Kirjanik psühhiaatri silmis. (2010). Tallinn: Ilmamaa

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vladimir_Tšiž&oldid=6568228"