Demokraatia on valitsusvorm, kus kõrgeimat võimu kannab rahvas.

Proosa

muuda
  • Ja kui inimesed mingil hetkel imekombel uute reeglite suhtes kokkuleppele jõuaksidki, ei ütle see veel midagi tuleviku kohta, sest demokraatlikul maal on iga uus sugupõlv ka hoopis uus rahvas.
    • Alexis de Tocqueville: "Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast". Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Hortus Litterarum, 1995, lk 239


  • Tõsise demokratismuse püüd on siis just selle pääle sihitud, et üksikuid inimesi ja terveid rahvahulkasid kulturaliselt välja arenema panna ja tõsisteks isikuteks puhta inimsuse vaimus kasvatada, kes tõetunde ja kohuse mõtete järele iseennast valitseks.



  • Kõige raskem ühiskond on inimesele demokraatlik ühiskond. Inimese mõtlemist on seal kõige vähem mehhaniseeritud ja automatiseeritud. Peaaegu igaüks peab oma pead vaevama, et ära elada. Seepärast lagunevad varem või hiljem kõik demokraatiad, nad kaovad lihtsama eluvõimaluse avanedes, mõtlemisraskuste kõrvaleheitmise võimalikuks saamisel. Inimkond liigub kõigi raskuste kaotamise suunas. See on loogiline.
    • Hando Runnel. "Mõõk ja peegel", Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 97


  • Tõenäoliselt ei sünni vanal Liivimaal kunagi demokraatiat. Tõenäoliselt saab sajandeid teiste poolt valitsetud rahva omavalitsus kujuneda vaid mingiks totalitarismi erivormiks. Vabastatud orjad hakkavad teisi orje valitsema eriti hoolimatult. Kui isandatel oli veel mingi, distantsist sündinud kujutlus oma alamate inimlikkusest (humanite), siis alamad ise teavad väga hästi, et inimlikkus on tarbetu atribuut, et ilma selleta saab valitseda (nad ütlevad pigem: majandada, sest suurim poliitiline struktuur, mida nad ette kujutavad, on mõis, kolhoos, ühesõnaga, farm) hoopis efektiivsemalt.
    • Emil Tode, "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002, lk 352
  • Demokraatiast on saanud tühiste valikute dramatiseerimise kunst. Süsteem on paigas. Ja süsteemivastasedki on osa süsteemist, selle justkui-uuendamiseks. Uuendamiseks, et ta kestaks. (lk 298)
  • Demokraatia on alati rahvuslik, demokraatia on alati omadele. Sest neid teisi ju ei tea. Nad on metsikud, nad on ettearvamatud, neid tuleb veel tsiviliseerida. Neile tuleb demokraatiat alles õpetada. Briti demokraatia, Prantsuse demokraatia tegid asumaades, mis tahtsid. Noh, mitte päris, aga siiski. Ja pole ju suurt vahet, kas sind pommitatakse demokraatlike või autokraatlike pommidega, kas kuulid on parlamentaarsed või türanlikud. Pomm on pomm, kuul on kuul. (lk 313)


  • Meie aeg on täis muutusi ja väljakutseid – seda nii inimeste kooselu, majanduse, tervishoiu, kommunikatsiooni, kliima, tehnika kui globaalse poliitilise olukorra osas. See tähendab uusi võimalusi, kuid ka ebakindlust ja orienteerumisprobleeme.
Kindlasti on selles olukorras neid, kes arvavad, et inimõigustele tuginev, õigusriiklik ja vabaduslik demokraatia ei suuda enam lahendusi pakkuda, vaid on ise osa probleemist. Seetõttu on vaja tõepoolest läänelikke väärtusi teadvustada ja ikka ja jälle keskmesse seada.


  • Demokraatia võib tunduda keerulisena ja tähendada tüütult lõputuid vaidlusi, veelgi enam – see nõuab, et kodanikud mõtleksid, kaaluksid ja vastutaksid tehtud valiku tagajärgede pärast. Kui mitte muidu, siis valimistel, ka siis kui valik osutus ekslikuks või jäi tegemata. Sest igal teol on tagajärg.
Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias – oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.


  • Me teame oma ellu viidud valgustuslike unistuste voorusi ja puudusi. Meil on demokraatia, kõrgem elatustase, parem haridus, parem tervis, pikem eluiga. Ent meie demokraatiat korrumpeerib sageli võimueliit, me oleme, nagu ütles Gordon Brown Suurbritannia peaministrina [2007–2010], taandatud hinnasiltideks aina kasvavas globaalmajanduses, milles me sageli valmistame, müüme ja ostame basseini äärde lillasid plastpingviine. Kui küsime, miks me seda teeme, siis põhjus on osalt selles, et me ei oska midagi muud teha.
    • Stuart Kauffman, "Füüsikast semiootikasse", tlk Silver Rattasepp, Akadeemia, nr 8, 2023, lk 1459

Vaata ka

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel