Kolm musketäri

"Kolm musketäri" (Les Trois Mousquetaires) on Alexandre Dumas vanema romaan, mis ilmus 1849. Teos kuulub mõõga ja mantli romaanide žanri ning sellel on järjelood "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem".

William Henry Powell. Alexandre Dumas' portree (1855)

Maurice Leloir'i illustratsioon, Jules Huyot puugravüür 1894. aasta väljaandest

Louis XIII. Tundmatu autori illustratsioon 1849. aasta väljaandest

Krahv de Rochefort. Jean-Adolphe Beaucé illustratsioon

Proua Bonacieux. Illustratsioon 1849. aasta väljaandest

Merlaisoni ballett. Maurice Leloir'i illustratsioon, Jules Huyot puugravüür

Kardinal Richelieu portree. Illustratsioon 1849. aasta väljaandest

Eesti keelde tõlkis romaani Tatjana Hallap. Ilmunud on järgmised väljaanded:

• Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
• Tallinn: Eesti Raamat, 1977
• Tallinn: Birgitta, 1995 (kahes köites)
• Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004
• Krakov: Mediasat Poland; [Tallinn]: Eesti Päevaleht, 2008
• Tallinn: Hea Lugu, 2017

Romaani on osaliselt eestindanud ka Ormus Helken, kelle tõlge esimesest osast ilmus Tallinnas, Videviku kirjastuses kaheksa vihikuna 1923-1924. Veel üks pealiskaudne tõlge ilmus 1936 "Vaba Maa" pildisarjana.

"Kolm musketäri"

Tsitaadid Eesti Raamatu 1977. aasta väljaandest. Tõlkinud Tatjana Hallap.

Esimene osa

• 1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i linnake, kus kunagi sündis "Roosiromaani" autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.

Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.(1. ptk)

• ...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.(1. ptk)
• "Mu poeg," ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, "sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis siin, sinu isamajas, ja on kogu selle aja siin mööda saatnud – asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt vanadusse surra. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna," jätkas isa d'Artagnan, "milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on sinu ja sinu omaste auks juba viissada aastat väärikalt kandnud. Iseenda ja omaste pärast – omaste all mõtlen ma sugulasi ja sõpru – ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. [---] Mu poeg, mul ei ole sulle muud teele kaasa anda kui viisteist eküüd, hobune ja nõuanded, mis sa praegu kuulsid. Sinu ema lisab sellele veel mustlaseidelt saadud retsepti imepärase salvi valmistamiseks, mis parandab igasuguse haava, mis just südamesse ei ulatu. Püüa igast asjast kasu saada ja ela õnnelikult ning kaua." (1. ptk)
• "Ainult ühte tahan sulle veel öelda: tahan sulle kedagi eeskujuks seada. Mitte iseennast, sest mina olen ainult ususõdadest vabatahtlikuna osa võtnud, ma mõtlen härra de Tréville'i, kes oli vanasti minu naaber ja kellele lapsena langes osaks au olla mängukaaslaseks meie kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda Jumal! Mõnikord muutusid nende mängud lahinguteks ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid, mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Tréville'i vastu. Hiljem võitles härra de Tréville teistega: esimesel reisil Pariisi viis korda, vana kuninga surmast kuni noore kuninga täisealiseks saamiseni – kui maha arvata sõjad ja piiramised – seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni – võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Tréville teenib kümme tuhat eküüd aastas ja järelikult on ta väga tähtis isand. Ta alustas samamoodi nagu sina, mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et jõuaksid niisama kaugele kui tema." (1. ptk)
• Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta kätt alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani. (1. ptk)
• Selleks, et selles lainete möllus endale teed rajada, tuli olla vähemalt ohvitser, suursugune isand või ilus naine. (lk 23)
• [Porthos:] "Mu kallis, olge kas musketär või abee. Olge üks või teine, aga mitte mõlemad korraga. Mäletate, Athos ütles teile alles hiljuti: te kipute sööma kõigist moldidest." (lk 28)
• D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.

"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma." (lk 34-35)

• Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)
• [Aramis:] "Härra, ma arvan, te ei ole loll, ja kuigi olete Gascogne'ist tulnud, siiski te arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi batistiga sillutatud!" (lk 44)
• [Aramis:] "Muide, ma olen oma peast naeruväärselt heas arvamises, sest et ta mul üsna korralikult õlgadel istub. Ja ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)
• [D'Artagnan:] "Ma palun teilt vabandust seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma võlga kõigile kolmele. Härra Athosel on õigus mind tappa esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse väärtust teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks." (lk 50)
• Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, astusid Athos, Porthos ja Aramis üksteise juurde.

Sellest ainsast hetkest piisas d'Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. (lk 51)

• Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb.

"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on igav."

Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust." (lk 66)

• "Tréville, öelge talle [de la Trémouille'le], et kui tema tahab olla teie sõber, siis mina tahan olla tema sõber. Kuid ta on jätnud minu hooletusse. Juba kolm aastat pole ma teda näinud ja näha saan ma teda ainult siis, kui lasen teda kutsuda. Öelge talle kõike seda minu poolt, sest need on asjad, mida üks kuningas ei saa ise ütelda." (lk 70)
• Kardinal oli tõepoolest maruvihane. Ta viha kestis nii kaua, et kogu nädala ei ilmunud ta kaardimängu ajaks kuninga juurde. (lk 73)
• [Athos] kõneles lühidalt ja ilmekalt, rääkides ainult seda, mida soovis öelda, ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega arabeske. Fakte esitas ta ilma kõrvalepisoodideta. (lk 74)
• "Minul aga on palvelugemise aeg," vastas Aramis, "lisaks on mul vaja teha mõned värsid proua d'Aiguillonile; siis pean veel Saint-Honoré tänavast läbi minema ning proua de Chevreuse'i jaoks põsepuna ostma. Näete, kallis sõber, teil pole küll kiiret, minul aga on väga kiire." (lk 78)
• Aramise arvates tuli hiilgeaegadel lõunalekutseid külvata paremale ja vasakule, et hädapäevadel oleks mõningaid lõigata. (lk 81)
• "Hispaania on ta kodumaa," vastas D'Artagnan, "ja on päris loomulik, et ta [kuninganna] armastab hispaanlasi, kes on sellesama maa lapsed kui ta isegi. Mis puutub aga teise etteheitesse, siis olen kuulnud, et ta ei armasta mitte inglasi, vaid inglast."

"Ja peab tõele au andma," ütles Athos, "see inglane on väärt, et teda armastataks. Ma pole iialgi näinud suursugusema välimusega meest." (lk 91)

• "Kui te naerate ja ei usu," jätkas Aramis, "ei saa te midagi teada."

"Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk," vastas Athos. (lk 92)

• "Mul oli väga lai mantel seljas," ütles Aramis.

"Mis kurat, juuli keskel!" hüüdis Porthos. "Kas doktor kardab, et mõni su ära tunneb?"

"Ma saan veel aru, et nuhk laskis end hoiakust ära petta, aga nägu..."

"Mul oli suur kübar," ütles Aramis.

"Oh issand!" hüüdis Porthos. "Nõuab teoloogia alles ettevaatust!" (lk 93)

• "Ptüi, kurat! Neli musketäri lasevad kinni võtta ühe õnnetu, kes abi järele kisendab! Ja aadlik joob kokku mingisuguse kohtukuliga!"

"Porthos," ütles Aramis, "Athos juba juhtis sinu tähelepanu sellele, et sa oled lollpea, ja mina olen temaga täiesti ühel nõul. D'Artagnan, sina oled suur inimene ja kui sa ühel päeval härra de Tréville'i kohale asud, siis palun sinu protektsiooni kloostriülema koha taotlemisel." (lk 95)

• [La Porte:] "On teil mõni sõber, kellel jääb kell taha?"

"Mis siis?"

"Minge tema juurde, et ta võiks tõendada, et te pool kümme tema pool olite. Kohtus nimetatakse seda alibiks." (lk 103)

• Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad käed - eriti naistel - olema tegevuseta. (lk 105)
• Armastus on kõikidest kirgedest kõige egoistlikum. (lk 106)
• Esimese armastuse puhul ei tohi veel nõuda diskreetsust. Esimese armastusega kaasub nii suur rõõm, et see peab üle ajama, sest vastasel korral ta lämmatab. (lk 107)
• [Kuninganna:] "Te ei hoolinud minu piinadest, jäite kangekaelselt siia linna, kus panete kaalule oma elu ja minu au. Ma tulin teiega kohtuma ja teile ütlema, et siin ilmas lahutab meid kõik - sügavad mered, vaen kuningriikide vahel, pühad tõotused. Nii paljude takistuste vastu võitlemine on jumalateotus, milord." (lk 123)
• [Buckinghami hertsog:] "Mul ei ole midagi peale mälestuste. Nendes on minu õnn, mu varandused, mu lootused. Iga kord, kui ma teid näen, panen jälle ühe teemandi oma südame kalliskivide laekasse." (lk 124)
• [Buckinghami hertsog:] Ma ei või teid enam näha, madame. Olgu! Ma tahan, et te minust iga päev kuuleksite. Missugune eesmärk oli teie arvates Ré operatsioonil ja liidul La Rochelle'i protestantidega. Rõõm teid näha! Ma tean hästi, et mul pole lootust, relv käes, Pariisi tungida. Sõda aga toob kaasa rahu, rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda, peaasi kui teid jälle näha saan!" (lk 125-126)
• "Mida tegi Teie Eminents selle mehega?"

"Missuguse mehega?" küsis kardinal.

"Bonacieux'ga."

"Tegin temast kõik, mis oli võimalik teha. Panin ta omaenda naise järele nuhkima."

Krahv de Rochefort kummardas inimesena, kes tunnustab oma isanda võimsat üleolekut, ja lahkus. (lk 144)

• Vaene mees [Bonacieux] püüdis suure vaevaga korda luua majas, kus mööbel oli peaaegu puruks pekstud ja kapid tühjad, sest õigusemõistmine ei kuulu nende kolme asja hulka, mille kohta kuningas Saalomon ütles, et nad mööduvad jälgi jätmata. (lk 166-167)
• Ka sel õhtul istus Aramis süngelt mõttes. D'Artagnan päris, mis on tema sügava kurvameelsuse põhjuseks. Aramis vabandas ennast sellega, et tal olevat vaja kirjutada tulevaks nädalaks ladinakeelne kommentaar "Püha Augustinuse" kaheksateistkümnenda peatüki kohta ja see tegevat talle tõsist muret. (lk 183)
• [Buckinghami hertsog:] "Kui teemandid ei ole juba teel Prantsusmaa poole, siis jõuavad nad sinna alles pärast teid."

"Kuidas nii?"

"Just praegu kehtestasin kõigi Tema Majesteedi sadamais olevate laevade kohta väljasõidu keelu ja ilma eriloata ei julge ükski neist ankrut hiivata."

D'Artagnan vaatas jahmunult meest, kes kuninga poolt temale usaldatud piiramatut võimu oma armastuse huvides kasutas. Buckingham luges noormehe mõtteid ta näoilmest ja naeratas.

"Oo jaa," ütles ta, "Austria Anna on minu tõeline kuninganna. Ainus sõna tema poolt, ja ma reedan oma maa, ma reedan oma kuninga, ma reedan oma jumala." (lk 204)

• "Ja nüüd," lausus Buckingham noormehele ainiti otsa vaadates, "kas suudan ma teile iial kuidagi tasuda?"

D'Artagnan punastas kuni juuksejuurteni. Ta sai aru, et hertsog otsis sobivat viisi, kuidas sundida teda midagi vastu võtma. Mõte, et tema ja ta sõprade vere eest tasutakse inglise kullaga, oli talle imelikult vastumeelne. (lk 207)

• Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest. (lk 215)
• On ju üldiselt teada, et joodikuid ja armunuid jumal hoiab. (lk 216)
• Kuidas mitte olla veidi järeleandlik mehe suhtes, kelle naine on teiega täna õhtuks kohtamise määranud Saint-Cloud's härra d'Estrées' aiamajakese vastas? (lk 218)
• "Mis on mul karta niikaua, kuni mul on õnn nautida Majesteetide soosingut?" küsis d'Artagnan.

[Tréville:] "Kõike, uskuge mind. Kardinal pole mees, kes unustaks mingi müstifikatsiooni seni, kuni tal on arved õiendamata selle müstifikatsiooni autoriga, kes näib olevat ühe minu tuttava gaskoonlase nägu." (lk 220)

• [Tréville:] "Ärge usaldage kedagi - sõpra, venda, armukest, eriti aga armukest. /---/ Sest et armuke on kardinali lemmikvahend - see on kõige operatiivsem: naine müüb teid kümne pistooli eest maha. Meenutage Delilat! Kas te tunnete pühakirja, ah?" (lk 222-223)
• Edasi otsides leidis d'Artagnan lõpuks müüri äärest rebenenud naisekinda. Sealt, kus kinnas ei olnud vastu mudast maad puutunud, oli ta säravalt puhas. See oli üks neid lõhnastatud kindaid, mida armastajad nii meelsasti tõmbavad kaunilt naisekäelt. (lk 229)
• Kelm ei naera nii nagu aumees, teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune teesklus on mask ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada. (lk 234)
• Kuigi bearnlasel oli aastaid vähe, oli ta tark noormees. Selle tõttu tegi ta näo, et usub kõike, mida kiidukukk [Porthos] talle pajatas, sest ta oli veendunud, et ükski sõprus ei pea vastu paljastatud saladusele, eriti veel siis, kui saladus uhkust riivab. Pealegi tuntakse alati teatud moraalset üleolekut nende suhtes, kelle elu on teada. (lk 250)
• Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui mõte, mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis unega, mille unenäoks on see mõte. Mõtte mõjul kaotab aeg mõõdu ja ruum distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik. (lk 250-251)
• Kõik ilmalikud esemed, mis võiksid silma hakata ühe noormehe tuppa astudes, iseäranis veel siis, kui see noormees on musketär, olid kadunud otsekui imeväel, ja kahtlemata hirmust, et nende esemete nägemine võiks tema isanda mõtteid maisesse maailma tagasi tuua, oli Bazin ära peitnud mõõga, püstolid, sulega kübara, samuti broderii- ja muud pitsid. (lk 253)

Teie, kes leinate, kastes silmavette
aegu, mis möödas, ja päevi, mis tulemas veel, -
kõik teie ahastus lõpeb ja rahu saab meel,
kui oma pisarad toote Jumala ette,
teie, kes leinate.

• lk 258

• "Jah, pind on täis külvatud," ütles jesuiit, "ja meil ei tule karta, et üks osa seemnetest oleks langenud kaljule, teine osa teeliiva ja et taevalinnud oleksid ära nokkinud ülejäänud, aves coeli comederunt illam."

"Et sa katku kõngeksid koos oma ladina keelega!" kirus endamisi d'Artagnan, kes tundis, et ta jõud hakkab üles ütlema. (lk 259)

• Sel momendil astus Bazin spinati ja omletiga sisse.

"Katsu, et sa kaod, õnnetu!" karjus Aramis, visates oma kaloti talle vastu nägu. "Mine tagasi sinna, kust sa tuled, ja vii kaasa see õudne juurvili ning kohutav magussöök! Mine! Too üks pekitud jänes, rasvane kukk, lambakints küüslauguga ja neli pudelit vana burgundia veini." (lk 265)

• Teenrid on seda sorti inimesed, kes löövad kõvasti ja kes niipea ei lõpeta. (lk 265)
• "Härra oli juba nii hea teoloog," ütles Bazin peaaegu nuttes. "Temast oleks saanud piiskop, võib-olla koguni kardinal."

"Kuule, mu armas Bazin, mõtle natuke järele. Ütle, palun, mis kasu on olla vaimulik? Sõjast sa sellega ei pääse, sa tead väga hästi, et kardinal läheb lahingusse esimesena, kiiver peas ja hellebard käes. Ja härra Nogaret de la Valette, mis ütled sa tema kohta? Ka tema on kardinal. Küsi tema teenrilt, kui sageli on ta tema haavade jaoks lõuendit puruks käristanud." (lk 267)

• Ei võiks öelda, et vein oli see, mis tegi ta [Athose] kurvaks; otse vastupidi, ta jõi ainult selleks, et kurbust eemale peletada, kuigi see ravim, nagu me juba ütlesime, tegi ta veel süngemaks. (lk 269)
• "Aga kus ta siis lõpuks on?" karjus d'Artagnan. "Kus on Athos?"

"Keldris, härra."

"Kuidas, närukael, te hoiate teda sestpeale keldris?"

"Püha heldus! Ei, härra. Meie peaksime teda keldris hoidma? Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile elu lõpuni tänulik, austaksin teid nagu oma kaitsepühakut." (lk 273)

• "Kas olete haavatud?" küsis d'Artagnan.

"Mina? Mitte sugugi. Olen ainult maani täis. Kunagi ei ole ükski inimene selleks rohkem vaeva näinud. Jumala eest, peremees! Vannun, et ma üksi olen oma sadaviiskümmend pudelit ära joonud." (lk 276)

• "See mees on päris vaat!" lausus peremees endamisi. "Kui ta jääb veel kaheks nädalaks ja maksab kõige eest, mis joob, siis saan ma oma äriasjad jälle korda." (lk 279)
• "Noored mehed ei oska enam juua," ütles Athos teda [d'Artagnani] kaastundlikult silmitsedes. "Ja ometi on see poiss parem kui teised." (lk 282)
• "Ja mida te tegite oma küreedega?" küsis d'Artagnan.

"Mu kallis, kutsusin nad järgmisel päeval lõunale," kõneles Aramis. "Siin on suurepärane vein, olgu muuseas öeldud. Jootsin nad nii täis, kui sain. Seepeale keelas küree mul musketärikuuest loobuda ja jesuiit palus, et aitaksin tal musketäriks saada." (lk 291)

• [Porthos:] "Ja kas te arvate, et minule ei läinud nikastus midagi maksma? Rääkimata veel Mousquetoni haavast, mille pärast pidin laskma käia kaks korda päevas arstil, kes võttis mult kahekordse hinna ettekäändel, et ogar Mousqueton oli lasknud tulistada endale kuuli niisugusesse kohta, mida tavaliselt ainult apteekritele näidatakse." (lk 293)
• Peeti parajasti jutlust, mistõttu kirik oli rahvast täis. Porthos kasutas juhust, et naisi silmitseda: tänu Mousquetoni hoolitsusele ei võinud sisemist häda välimusest sugugi märgata. Ta kübar oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos. (lk 297)
• Kuid kas tõelisele armastusele, tõelisele armukadedusele on teist tõelisust kui illusioonid ja viirastused? (lk 298)

Teine osa

• Vaene kana oli lahja ja kaetud nii paksu krimpsus nahaga, millest luud iialgi ei suuda läbi tungida. Arvatavasti oli teda tulnud kaua taga otsida õrrelt, kuhu ta oli peitu pugenud, et vanadussurma surra.

"Kuradi pihta!" mõtles Porthos. "Kui kurb see on! Ma tunnen küll aukartust vanaduse ees, kuid mitte keedetud ja praetud vanaduse ees!" (lk 320)

• "Oh! Te ei armasta mind!" hüüatas Ketty. "Ma olen nii õnnetu!"

Sellele etteheitele on olemas vastus, mis naisi alati eksiteele viib. D'Artagnan vastaski sel viisil, et Ketty jäi kõige suuremasse eksitusse. (lk 334)

• Üldiselt arvas Athos, et nõu küsitakse vaid selleks, et mitte selle järgi toimida, või kui seda siiski tehakse, siis vaid selleks, et oleks keegi, kellele võiks etteheiteid teha selle andmise pärast. (lk 335)
• [Athos:] "Selleks, et ühte naist uuesti üles leida, keerlete te teise ümber. See on küll kõige pikem, kuid ka kõige lõbusam tee." (lk 337)
• Ka parima naise süda on kaastundetu oma võistleja ahastuse suhtes. (lk 349)
• [D'Artagnan:] "Õnn on kurtisaan: heasoovlik eile, võib ta homme pöörata selja." (lk 355)
• D'Artagnan ja Athos läksid alla, hüppasid sadulasse, ja kõik neli asusid teele: Athos hobusel, kelle ta sai tänu oma naisele, Aramis hobusel, kelle ta sai tänu oma armukesele, Porthos hobusel, kelle ta sai tänu oma advokaadiemandale, D'Artagnan hobusel, kelle ta sai tänu oma heale õnnele, parimale armukesele, millist võib leida. (lk 375)
• "Ma olen meeletute lootuste eas, monsenjöör," ütles D'Artagnan.

"Meeletud lootused on vaid rumalate jaoks, härra, teie aga olete arukas." (lk 382)

• [Richelieu:] "Siiski soovitaksin ma teil ennast hoida, härra D'Artagnan, sest sellest hetkest peale, kui ma oma kaitsva käe teie pealt ära võtan, ei annaks ma teie elu eest krossigi." (lk 383)
• D'Artagnan ei kuulunud nende mõttetult vaprate inimeste hulka, kes otsivad naeruväärset surma selleks, et nende kohta öeldaks: nad ei taganenud sammugi. (lk 391)
• Siis veel teisi, vähem meeldivaid külalisi - kaks või kolm korda levis kuuldus, et kardinal oleks peaaegu mõrvatud. Tõsi, Tema Eminentsi vaenlased ütlesid, et tema ise läkitas teele need oskamatud mõrvarid, selleks et tal oleks vajaduse korral õigus vägivalda kasutada. Ei maksa aga uskuda ei seda, mida ütlevad ministrid, ega seda, mida ütlevad nende vaenlased. (lk 407)
• "Sel juhul on see maailma lihtsaim asi, tooge mulle tõendid ja ma saadan ta Bastille'sse."

"Hästi, monsenjöör, aga edasi?"

"Kui ollakse Bastille's siis ei ole enam edasit," ütles kardinal süngelt. (lk 418)

• Selle kirja ettenäitaja on tegutsenud vastavalt minu korraldusele ja riigi heaolu huvides.

5. augustil 1628

Richelieu (lk 424)

• [Athos:] "Pole kõrbe, kus lind üle pea ei lendaks, kala veest ei hüppaks või jänes oma urust ei tuleks, ja ma usun, et olgu see siis lind, kala või jänes - kõik nad on kardinali nuhid." (lk 430)
• "Ärge otsustage uisapäisa, ütlevad evangeelium ja härra kardinal," lausus Athos. (lk 432)
• [Athos:] "Ja seal, nagu te võite läbi laskeavade näha, seisavad viissada meest, kes peavad meid kas hulludeks või kangelasteks, mis muide on kaks teineteisega üsna sarnanevat lollide liiki." (lk 432)
• "Tead mis," ütles Porthos, "minu arvates oleks väiksem patt keerata kael kahekorra sellel neetud mileedil kui vaestel hugenottidel, kes pole iialgi teinud muud kurja kui laulnud prantsuse keeles salme, mida meie laulame ladina keeles." (lk 437)
• "Mu härrad," vaidles Aramis, "kaugeltki kõige tähtsam pole küsimus, missugune meie teenritest on kõige tagasihoidlikum, kõige tugevam, kõige osavam või kõige vapram. Kõige tähtsam on teada saada, kes armastab kõige rohkem raha."

"Aramise jutt on arukas," märkis Athos. "Peab lähtuma inimeste nõrkustest ja mitte nende voorustest." (lk 448)

• [Aramis:] "Pealegi on Bazin auahne ja tark. Ta on lugenud ajalugu, mu härrad, ja ta teab, et Sixtus V sai paavstiks, kuigi oli olnud seakarjus." (lk 453)
• [Aramis:] "See on üks väike pesuõmbleja, keda ma armastan. Palusin talt mõned read mälestuseks."

"Dont fötku," hüüdis šveitslane, "gui ta olema zama zuur daam kui zee gäegiri, ziis teie olema õnne zees, zeldsimees." (lk 456)

• [Athos:] "Elu on väikestest muredest koosnev roosikrants, mida filosoof naerdes veeretab. Olge filosoofid nagu mina, istume lauda ja joome. Tulevik näib kõige roosilisem, kui sinna vaadata läbi šambertääni veini." (lk 457)
• [Mileedi:] "Minu jumal, see olen mina, ja too, kes aitab mul kätte maksta." (lk 508)
• Suurte kurjategijate elu iseloomustab omamoodi ettemääratus, mis aitab neil ületada kõiki takistusi ja päästab neist kõikidest ohtudest, kuni hetkeni, mille tüdinud saatus on määranud nende vääritu õnne kariks. (lk 548)
• "Rochefort," ütles kardinal, "te näete härra d'Artagnani, ma võtan ta vastu oma sõprade hulka. Nüüd suudelge teineteist ja olge mõistlikud, kui tahate, et teil pea otsa jääb." (lk 601)

Teose kohta

• Tollal, ja see polegi nii väga ammu, vaevalt viiskümmend aastat tagasi, sai mööda ilma rännata vaid laevaga. Suured mandrilahmakad olid siis veel maanteedeta, raudteedeta. Sadadel, tuhandetel ruutkilomeetritel olid olemas vaid eelajaloolised teed. Indo-Hiinat ühendasid Prantsusmaaga riigi laevakompanii "Messageries Maritimes’i" ilusad aurikud, meremusketärid "Porthos", "D’Artagnan" ja "Aramis". ** Marguerite Duras, "Armuke". Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu 1989, 11/12, lk 56

• Mõõga ja mantli romaanides peavad aga väljamõeldud kangelased liikuma "tõeliste" ajalooliste isikute hulgas, kes lisavad neile usutavust. Mõelgem Dumas'le ja sellele, millist kandvat narratiivset osa mängivad tal sellised tegelased nagu Richelieu ja Louis XIII. "Tõeliste" kangelaste kohalolule vaatamata pole d'Artagnani psühholoogial midagi pistmist tema sajandi psühholoogiaga, ja ta oleks võinud läbi samasuguste seikluste ratsutada ka Prantsuse revolutsiooni ajal.
  • Umberto Eco, "Unistades keskajast". Tõlkinud Marge Käsper. Vikerkaar 4/5 1998

Välislingid

• Les trois mousquetaires Prantsuse vikitekstides