Laat

Luule

Aga Prometheuse hüüdu
  võib keelte peal kõlama panna
käsi vaid sel, kelle südames
  taevane säde on peidus,
kes on Prometheuse soost,
  esiisade pärandit austab,
tunnetab kõrgemat ilu,
  kui see on, mis laatadel aina
kuljuseid kõlistab käega
  ning jalgega saamatult kargleb.

Lesja Ukrajinka, "*Alati okaskroon peas...", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 58-60

<poem>
ei väsi naermast naeruautomaat
ning ümber karusselli siugleb vaatav laat
ning pumpab agregaat seal mingi välja rõõmu
kes pillab pisara saab kohe terve sõõmu
ning päiksevalgust uhkab igast laternast
ning valjuhääldi räägib üha ütleb aitäh tulemast

Katrin Väli, "Õnnelikukssaamine", rmt: "Eluase", 1978, lk 12

Proosa

XIX sajandi teisel poolel muutus rahvavaipade üldilme tugevasti. Looduslikud taimevärvid asendati vabriku aniliinvärvidega. Aastasadade vältel väljakujunenud harmooniline, pastelselt pehme koloriit taandus kireva värvipaleti ees. Tihenes ka dekoor, kuna kodukedratud villa kõrval hakati üha sagedamini kasutama vabrikus kedratud lõngu. Küladesse ilmusid ülesostjate ja laatade, hiljem ka kudumiskoolide kaudu mustrialbumid, mille kasutuselevõtt mitmekesistas rahvavaipade motiivistikku. Lõpuks arenes senisest eredamini välja üksikute külakangrute individuaalne käekiri, moodustades rahvavaipade arengus terveid lokaalseid koolkondi. Mälestus sellistest rahvameistritest püsib kohati tänaseni. (lk 12)
- Helene Kuma, "Eesti rahvavaibad", 1976

Vanasõnad

Kassi pärast ei minda kalaranda ega saba loru pärast laadale.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929