Margaret Drabble

Margaret Drabble, Lady Holroyd, (sündinud 5. juunil 1939) on inglise kirjanik ja kriitik. Kirjanik A. S. Byatt on Margaret Drabble'i õde. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Garricki aasta", "Nõelasilm" ja "Punane Kuninganna".

"Nõelasilm"

Margaret Drabble, "Nõelasilm". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1987.

Kui armetuis linnajagudes mu sõbrad elavad, mõtles mees, see oli Londoni loodeosa kõigi oma teravate kontrastidega. Need elu hästi korraldatud allhoovused ja erinevused rõhusid teda talumatult, samuti kerglus, millega ta sõbrad neid kontraste võtsid, lõbu, mida need marrastused neile pakkusid. Teda kohutas see mõnulev rahulolu, millega nood sõbrad segapiirkonnas elamise eeliseid kirjeldasid. Nad just nagu õigustasid vanade, põdurate naiste ja mustanahaliste meeste jalutamist nende tänavatel, kes õpetasid nende lastele, mis on vaesus ja meeleheide, nii nagu nende lemmikhamstrid ja merisead õpetasid neile seksi ja surma. Kui ta neist asjust mõtles, läks ta meel kurvaks. (lk 7)
Mis võib olla kasutum kui minevikus seatud eesmärk, mida omal ajal ei saavutatud, nüüd aga ei soovitagi enam saavutada? (lk 13)
Nicki sotsiaalne taust oli küllaltki lihtne, et kirjeldada seda õigete terminitega: ta isal oli rohukauplus ühes Gatesheadi armetus töölisrajoonis, ning selles ametis oli ta nautinud üsna suurt kohalikku prestiiži, olles suhteliselt jõukas ja haritud mees. Ema oli olnud õmbleja ning kõik ta neli õde, kelle hulka kuulus ka jalgrattaga sõitnud tädi, olid olnud vabrikutöölised. Kogu gümnaasiumis käidud aja, kus Simon temaga tuttavaks oli saanud, oli Nick lõputult vaeva näinud, et oma päritolu ülendada; tädid olid maha salatud, kõrvale heidetud, täiesti eitatud. Ta koduse elu jõukamaid aspekte pakuti halastamatult välja; sõja ajal oli Nick algkoolis Horlicki tablettide, soodagranaatide, vitamiinide ja teiste nende kehva noorusaja maiuspaladega head äri teinud. Selleks ajaks, kui ta gümnaasiumi jõudis, oli ta maiustustega kaubitsemise tegelikult lõpetanud ning oma isa huvides kauplema hakanud tuumarelvastuse keelustamisega — huvi, mille ta koolikaaslased leidsid ühe isa kohta hämmastavalt progressiivse ja šiki olevat. Siis saabus ta Oxfordi, hindas olukorda silmapilkselt, loobus oma emantsipeerunud isast ning hakkas oma töölisklassi kuuluvate tädidega äritsema. Nad olid talle hindamatu väärtusega. Ta uhkeldas nendega vaidlusõhtutel, pildus neid käest kätte kodustel koosviibimistel, söötis neid ette jultunud tüdrukutele ballidel, hävitas nendega sõprade argumendid vaiksel istumisel õllebaaris, ees klaasitäis joomaaega. Lähedale neid muidugi iialgi ei lastud — paremini mõjusid nad eemalt. (lk 23)
Simon põlgas popkunsti, moodsaid näidendeid, televisiooni, kunstigaleriide omanikke, sisekujundajaid ja moodsaid sisustusi peaaegu ühesuguse kirega. Tegelikult põlgas ta niisuguseid inimesi, nagu see agentuurinaine, kes istus lauas tema kõrval paremal pool ja naeris kohutava, käriseva häälega, hambad paljad ja rind võbisemas; ja kui Simon istus seal viisakalt õhtulauas ning sõi viimast suutäit oma šokolaadikreemist ja püüdis naeratada mõne loo puhul tuntud näitlejannast, kusjuures jutustaja andis mõista, et ta on temaga tuttav, siis tundis ta, kuidas ta misantroopiasse vajus, nagu purjus inimene vajub äkki äratundmisse, et ta on purjus. (lk 26)
[Rose:] "Ma ei saa sinna midagi parata, ma räägin alati kõigile kõik ära, see on kole komme, tõepoolest."

"Pole midagi," ütles Simon, "ma ei pane seda pahaks."

"Küllap te juba panete," sõnas Rose, "aga te olete liiga viisakas, et seda ütelda, ja mina ausalt öeldes liiga õnnetu, et sellest hoolida." (lk 32)

[Rose:] "Võib-olla te oskate mulle advokaati soovitada. Pagan võtaks, mul on see taskurätik täiesti läbi, ega teil ei ole kleenexit või midagi muud taolist?"

"Taga on terve pakk," ütles Simon ja Rose sirutas käe välja ning istus siis, rebides pakist paberilinti, pühkis sellega nägu ja alustas jälle otsast peale.

"Ma pole kunagi midagi seesugust näinud," ütles Simon imetlevalt. "Te tõesti oskate nutta."

"See on eriline anne," ütles Rose. "Mulle teeb see head ja ma tunnen ennast alati pärast seda palju paremini, aga kõik saab hirmus märjaks." (lk 32-33)

Ta istus seal, pilk puhkamas Christopher Vassiliou ja Rose Bryanstoni nimedel ning nende piinarikastel pingutustel abielluda ja lahku minna, ning siis äkki sai ta aru: see tuba tuletas talle vanaema maja meelde. Teekannusoojendaja, pooleliolev kudumistööpundar, tiksuv kell, tugitoolid, ümmargune plekk-kandik — need kõik olid asjad, mida ta polnud enam aastaid näinud, ja siin nad nüüd olid, hästi hoitud, praegugi kasutusel, kellegi ellu kuuluvad. Ta poleks osanud ütelda, miks see sarnasus või pigem selle tajumine ja äratundmine talle nii meeldis, sest ta polnud kunagi pärast väga varast lapsepõlve oma vanaema majast hoolinud: ta oli pidanud seda ahistavalt kitsaks, rõhuvaks, kasside ja kõrbelõhnade järele lehkavaks, ja liiga täis tapvalt tundetuid, vurrukarvalisi, ohtlikke kallistusi. Võib-olla kallistuste puudumine tegigi Rose'i maja vastupidiselt nii rahustavaks: võis kindel olla, et ta ei kavatsenud haarata Simoni pead käte vahele, näpistada ta põske või litsuda ta nina oma nööpidega põlle vastu, ning Simon ei pidanud võimalikuks, et tedagi õhutataks tegema lähenemiskatseid, mis oleksid ainult pisut vähem šokeerivad. (lk 35)
[Rose:] See oli nii naljakas, te oleksite pidanud mind nägema, kui ma istusin ja arvutasin, kui suur on me rahva keskmine sissetulek ja kui kõrge riiklike toetuste tase ning kõiki niisuguseid asju, — nii rumal, ma pidin seda alati ise tegema, sest ükski arvepidaja poleks mind iial aidanud, arvepidajad ei kannata, kui keegi oma raha ära annab, nad lihtsalt ei taha olla osalised nii naeruväärses ettevõtmises, nii et tegelikult tegin ma mõned üsna kummalised valearvestused, kavatsesin jätta endale viisteist naela nädalas, tegelikult aga jätsin rohkem, nii umbes kaheksateist naela kümme penni. (lk 40)
[Rose:] "Tegelikult veider, kui ebatavaline see kõik on. Sest kogu eluaja olen ma nii kangesti püüdnud normaalne olla. Aga võib-olla üks ebanormaalne isik, kes püüab normaalne olla, peabki saavutama väga ebaortodoksseid tagajärgi, kas te ei arva?" (lk 43)
Rose'i vanemad olid pidanud teda ilmselt ohtlikuks hulluks, nii nagu ta abikaasa ja ta advokaadidki; seda oli arvanud ka ta abielulahutusprotsessi kohtunik, kuigi ta oli siiski leidnud (pisut tõrksalt), et kirglik soov oma rahast lahti saada ei ole juriidilises mõttes nii suur kuritegu abielus kui siniseks löödud silmade, lõhkiste huulte, haavade ja mitmesuguste kriimustuste tekitamine. Kohtunik ei olnud omaenda otsusega rahul, seda oli kerge järeldada ta avalduste toonist. Ta ei olnud Rose'i ekstsentrilist käitumist heaks kiitnud. (lk 50)
Phillipsid ei suutnud päriselt maale elama asuda, olles oma hingelt linnainimesed, aga nad võtsid alandlikult omaks, et linnas elamiseks olid nad nüüd liiga tähtsad ja rikkad, ning olid kolinud sealt maale, alistudes loodusseadustele, kohta, kus neil võis olla oma väreleva sinise veega ujumisbassein, mis oli ligimesele pinnuks silmas, ja oma tenniseväljak. (lk 52)
Julie oli ümbritsenud neid sõpradega, kelle võimetus sõbralikeks tunneteks või mõneks muuks meeldivuse liigiks oli ajanud Simoni kodunt välja enamateks õhtuteks kui ta kokku suutis lugeda. Julie oli raisanud raha, alguses omaenda raha, siis järk-järgult ka Simoni oma, kui mees seda hakkas teenima, niisuguse kergusega, et Simonil lõpuks juuksed hirmust püsti tõusid. Mida Julie ka iganes oma päritolust välja tahtis visata, rikkus see igatahes ei olnud. (lk 54-55)
Vaene Julie, ta oli kuskil, kellegi poolt täiesti eksiteele viidud, talle oli sisendatud soove, mida ei saanud iialgi rahuldada, talle oli teada antud, mis tal puudus, antud tundelisus, et kaotusvalu kannatada. Nagu andetud näitlejad või kirjanikud, kelle andepuudus ei vähenda ega leevenda mingil määral nende rahuldamatut igatsust menu järele, oli ta määratud pettuma. (lk 55)
Ta oli huviga Freudi lugenud. Eriti meeldis talle daami kirjeldus, kes oli abiellunud kolme mehega; nad kõik olid veidi aega pärast seda surnud saatuslikku haigusesse, mille nad said pärast pulmapäeva. See oli huvitav. Huvitav oli ka see, et alati võis öelda, kes su sõpradest lasevad endale psühhoanalüüsi teha või käivad liiga sageli psühhiaatri juures, — seda võis järeldada sellest, et nad hakkasid äkki, asja ees, teist taga, ilma mingi põhjuseta oma ema süüdistama. (lk 57)
[Rose:] Ja ühel päeval, kui ta mu kirikusse viis, siis oli seal jutlus sellest, et kergem on kaamelil läbi Nõelasilma minna kui rikkal taevariiki pääseda, ja see oli täiesti absurdne jutlus, kõik sellest, et Kristus ei olnud seda tegelikult nii mõtelnud, ja et Nõelasilm ei olnud tegelik nõelasilm, vaid heebreakeelne nimi, millega mõeldi väravat Jeruusalemma müüris, ja kaamelid said sellest muidugi läbi, või väikesed igal juhul, kuigi see pisut pigistas — tegelikult oli see kasuistika, aga minu meelest nagu tee Damaskusesse, mu peale paistis kohutav taevalik valgus ja ma teadsin, missugune on elu — üks lõputu tõeväänamine ja põiklemine ja pitsitamine ja enese väljavabandamine ning püüd lasta endale vägisi armulikkust osaks saada, midagi tee peal kaotamata. (lk 67)
Teda oli alati kurvastanud, kui tundetult loobub inimene oma minevikuminast ning kui innukalt ta omaks võtab oleviku tarkuse. Oma minevikule tagasi vaadates võib inimene selle hüljata, kuna ta teadmised, kogemused ja otsustusvõime on suurenenud. Aga mis siis, kui inimesel on kunagi olnud õigus ja nüüd enam mitte? Ja mis olid need aastad, kui nad lakkasid eksisteerimast? Vundamendikivid, lootis ta oma parematel hetkedel, aga mis siis, kui inimene mattis prahi alla mõne hindamatu püüdluse? Ühes asjas võis kindel olla, et inimene ei tea seda iialgi, sest mis prahi all, see on alatiseks kaotatud, seda ei saa enam iialgi näha. (lk 69)
... tuli minna edasi, jätkates väsinult vigade tegemist, uskudes, et need on teod, milles peitub tõde, usk ja õiglus, samal ajal nendesse uskudes ning ometi kogu aja teades, et kümne aasta pärast vaatad sa tagasi ja ütled: issake, kuidas ma sain seda teha, seda uskuda, olla see ja veel veendunult?! (lk 70)
[Rose:] "Ma tunnen, et kõik, mida ma nüüd teen, on osa minust, need tööd on üksluised, jaa, ma tean, aga nad ei ole tüütud, nad meeldivad mulle, ma teen kõiki neid," — ta kõhkles viivu — "armastusega. Tõusen üles, tõmban kardinad eest ära, käin poes, lähen magama. Te saate aru, mida ma mõtlen."

"Kuidas ma võin aru saada, mida te mõtlete," ütles Simon jahmatamapanevalt järsult, "kui ükski asi, mida ma teen, ei ole tehtud armastusega?" (lk 89)

[Simon:] "Mul on tugev kohusetunne. Kohusetundega olen ma kogu oma elu juhtinud. Tunnetele mõjub see väga hävitavalt. Kui ma oleksin kunagi oma tundeid usaldanud, siis oleksin elanud palju vähem imetlusväärset elu, seda võin ma teile kinnitada."

"Aga mis mõttes te siis ütelda võite, et te elu on olnud imetlusväärne?"

"See on olnud imetlusväärne selles mõttes, et ma olen täitnud oma kohust. Nagu ma juba ütlesin. Ma arvan, et ma olen veetnud suurema osa oma ajast sellega, et ma olen teinud seda, mille suhtes ma kainelt kaalutledes tundsin, et ma pean seda tegema, mitte seda, mida ma oleksin võinud teha tahta, ja nüüd ei olegi seda kuigi palju, mida ma tahaksin teha." (lk 90)

[Rose:] See teeb mind haigeks, kui lööd ajalehe lahti ja näed põhjusi, mille eest inimesed on valmis isegi surema, — kas te nägite seda artiklit prantsuse koolipoistest, kes tapsid ennast ära, põletasid ennast surnuks — protestiks selle vastu, mis toimub Biafras? Issand hoidku, protestiks, ohvriks Prantsuse õliallikatele — ohverdasid ennast Prantsuse ärihuvidele —, kohutav mõtelda, et nad lugesid Prantsuse ajalehti, teadmata, mis kõige selle taga on, ja surid pühalikult ja nii kohutavalt kasutult — võib-olla nägid ka nemad ühte fotot nagu minagi. Neid ei saa süüdistada. (lk 92)
Rose ei pannud inimestele nende kohmakust pahaks, kui nad kiire taibuga olid. (lk 94)
Tegelikult on ju võimatu ennast oma kohtuasjas mitte kaitsta, mitte valetada endakaitseks. Igas vaidluses muutub inimene parandamatult subjektiivseks, ja ta ei saanud sinna midagi parata, et ta oli nüüd niisugune, et talle tundus, et kohut käisid ta praegune ja ta mineviku mina. See puudutas kõike, mida ta oli uskunud, seepärast oli ta kohustatud neid uskumusi kaitsma. Võib-olla polnudki tõde, mida rääkida. (lk 95)
Jumal ise teab, miks nad sinna [Boulogne'i metsa] olid läinud, võib-olla oli ilus ilm, aga nad olid läinud, kuulanud paabulindude kurbi häälitsusi ja märkinud uskumatu vastastikuse labase igavuse ning vastikustundega, et imelik, kuidas nii elegantsed olendid nii inetut häält teevad /---/. (lk 98)
Sotsiaalne ebaadekvaatsus oli tunne, mida ta mõistis; kuidas ta saigi seda mitte mõista, sest ta oli nii palju enda kallal töötanud, et sellest lahti saada, see oli nagu jälk sunnitöö. (lk 104)
Nagu Nick, nii oli ka tema arendanud välja tõelise kunsti oma minevikku eitada: ta ema, kui tal oli vaja teda tunnustada, muutus tema jutu järgi hoopis kellekski teiseks, mitte selleks naiseks, kes ta oli, — peeneks ekstsentrikuks, lõbusaks veidrikuks, isikuks, keda emale endale oleks meeldinud jäädvustada, näha poja poolt jäädvustatuna, aga mis oli sel kõigel pistmist ema sooviga? Simon oli teinud seda iseenda pärast, häbenedes tõelist vaesust, mis oli sigitanud nad mõlemad, nii tema kui ema. Ja kuigi ta ei hakkaks kunagi oma päritolu maha salgama, ei rääkinud ta tööl selle kohta ometi tõtt. Kogu ta elu — riided, mida ta kandis, auto, millega ta sõitis, viis, kuidas ta rääkis, maja, kus ta elas, — oli oma mineviku mahasalgamine. (lk 109)
Äkilise kerge, korduva šokina mõjuva imestusega tundis ta omaenda käitumises ära korruptsiooni igavese inimliku mudeli. See ta ongi, mõtles ta endamisi, see olen mina, kes teeb seda, mida teevad kõik mehed, ma etendan neid vanu ja ettemääratud hingeliigutusi, neid iidseid allakäigumudeleid, mina, kes ma pidasin ennast teistsuguseks. Mina, kellel olid (kindlasti olid) teistsugused kavatsused. Korrumpeerunud, inimesena korrumpeerunud, kui mitte ka oma elukutses, ja inimesena kibestunud. Ta vaim rabeleb kergelt võrgus, mis teda kinni hoiab, ja ta kujutab ette mingit süütut põgenemisvõimalust, mõnd suurt rebenenud kohta, kust ta välja saaks tulla. Aga ei olnud võimalik mingi tegevus, mis poleks kaasa toonud hävitamist, vägivalda ja nende reetmist, kellega ta ennast tõotuse kaudu oli sidunud, samuti oma elu kasulike tegude reetmist. (lk 111)
Too mees oli tulnud küsima tähitud kirja kohta, mille ta oli saatnud oma perekonnale Nigeeriasse. Mis ma pean tegema, päris ta põhjendatult, nad ei ole mu kirja kätte saanud. Kust te teate, küsis naine. Sest nad ei ole mulle vastanud, ja see oli tähtis kiri. Nii, ütles naine, te ei saa seda enne väita, kuni ma saan neilt, kellele te kirja saatsite, kirjaliku teate, et nad ei ole teie kirja kätte saanud. Aga kuidas ma saan neilt selle kirjaliku kinnituse, et nad ei saa mu kirju kätte, kui nad ei saa mu kirju kätte? küsis mees. See on teie mure, vastas postiametnik. (lk 114)
Mees küsis, kas raamatukogus ei ole ühte eksemplari "Loomade farmi". Oli muidugi õige, et ta hääldus ei olnud nii selge, nagu see oleks võinud olla, aga tema oli mehest väga hästi aru saanud, ning ta oli päris üllatunud, kuuldes raamatukoguhoidjat nähvamas, ei, muidugi neil ei ole, raamatukogu ei kuhja kokku zooloogiaõpikuid, aga kui ta niisugust asja tahab, siis tehku katset pearaamatukogus. (lk 115)
Hing lendab sinna, kuhu ta ihkab, õela hoolimatuse ja kurjusega. (lk 124)
Aga nii nagu nunn omistab tähtsust meelevaldsetele tõotustele, nii omistas Rose tähtsust ka sellele kohale, kus ta elas. Nagu nunn oli ta endale mõtlematult selle kohustuse võtnud, midagi eriti lootmata, teades, et kahtlused ja isegi meeleheide jäävad püsima, aga tasu selle usu eest oli kuulunud talle, päike, mille olemasolu ta ainult oli oletanud läbi usu (sest kui seda ei oleks, milleks siis elada?), oli paistnud ta peale täies hiilguses, valgustanud teda ja ta suhteid, mille kohta ta teoreetiliselt oli arvanud, et need on olemas. Need olid olemas, nii säravad, nii valgustatud, et ta ei saanud arvata, et ta need välja on mõelnud. (lk 130)
"Ma ei näe siin midagi, millest vaimustuda," ütles Simon, "ei selles ärajalutamises ega lapse teile ja emale hoida jätmises."

"Ei, ma arvan, et mitte," vastas Rose. "Teil on muidugi õigus. Aga see pidi talle kõikide ta auahnete plaanide juures üsna kohutav olema."

"Mis auahned plaanid need olid?"

"Oh, jumal ise teab, ma olen kindel, et ta ei tea isegi. Ta tahtis olla hispaania hertsoginna, patune naine või kosmeetik BBC-s. Ja tal ei olnud vähimatki lootust olla ükski neist. Sellest piisab, et iga inimene tujust ära läheks." (lk 135)

"Palun, kas teie, Simon, teate midagi jätkuvast ja kestvast vormist?" küsis Konstantin, ja kui Simon püüdis seletada, siis teadis ta väga hästi, et neid kumbagi, ei teda ega Rose’i, ei huvitanud niivõrd grammatikaküsimus, mida ta püüdis seletada, kui seltskondlik pingutus — nii püüdlikult varjatud, nii piinavalt omane täiskasvanule —, millega laps oli öelnud tema eesnime. Poiss oli viivitanud nagu enne tõkke ületamist, oli selle juurest peaaegu tagasi põrganud, silmad hirmust pisut laienemas, kui ta lähenes, aga oli selle tõkke vapralt ületanud, puhtalt ületanud, ja kõik, mida võidi ütelda, oli see, et niisuguses vanuses ei tohiks talt nõuda, et ta nii süngeid hüppeid teeks. Palju parem muidugi, et ta peab ületama rohkem varjubarjääre kui tõelisi, aga võib-olla lõppude-lõpuks olidki tõelised tõkked olemas, võib-olla Simon ise oli mingi tõelisema takistuse varjus, oli selle vari? (lk 139-140)
Oleks parem olnud, kui ta oleks tunnetanud, et teised aega mõnusalt mööda saadavad, kuid talle tundus, et igast hingest tõusis seal ahastuse ja üksilduse hirmukarje; inetud karjed nagu kajakate kaebed ja kraaksatused püsisid väljailmuvate veinipudelite, kasutatud nugade ja kahvlite ja valgete salvrätikute kohal, ja Julie näos (Simon silmitses seda ärevalt) olid niisugused jooned (selle ümarusest hoolimata), täiesti sobimatu kannatuse uurded, märgid kannatusest, mis ei sobinud kokku ta füüsise ega ka ta iseloomuga. (lk 145)
Oh, issand, väsitav oli see elamine tahtejõu varal, see oma loomuse eitamine, see ebaloomulik moonutamine, aga kui inimese loomus on karm, mis siis muud teha kui seda eitada ja hüljata see lootuses, et selle lähedal võib midagi paremat olla? Ema oli ju lootnud tema pärast ja nii oli see kestnud läbi sugupõlvede. Ja missuguse lõpuni, missuguse lõpuni, missuguse elulõpuni, missuguse meeldiva eluvormini, missuguse võimaliku rõõmuni loodeti jõuda? Polnud kedagi, kes oma eesmärgi oleks saavutanud, polnud mingit saavutamist ega päralejõudmist, oli ainult korduvate illusioonide kadumiste tontlik ahel, ja iga generatsioon avastas uue võimatuse ning suurema viletsuse, sest neile oli antud suuremaid lootusi. (lk 148)
Simonil oli sõber, kes armastas abielus naist. Ka naine armastas teda, või nõnda sõber vähemalt ütles, kuid Simonil ei olnud mingit põhjust ta jutus kahelda, see aga ei tähendanud, et nende elu sellepärast eriti õnnelikum oleks olnud. Aga nüüd äkki tuli talle meelde, et ta sõber oli talle ükskord harukordsel usaldushetkel ütelnud: "Tead, ma kardan neid aegu, kui ta Londonist lahkub. Kardan jõule, kui ta oma vanemate juurde läheb, ja suvepuhkust, kui tema ja ta mees ära sõidavad. See tuleb jälle nii ruttu kätte, aastad mööduvad ja ta on kogu aja ära minemas. Ma ei tea, mis teha, kui ta ära on." — "Aga sa ei näe teda ju kuigi palju, kui ta siin on," ütles Simon, kes nii ebamäärasele kaotusele kaasa ei tundnud. "Jaa, ma tean," vastas sõber, "aga ma ei suuda sulle ütelda, mis vahe sellel on, kui tead, et ta vähemalt siin on." (lk 151)
Simon ei tundnud tegelikult üldse oma lapsi. Mittevahelesegamises oli ta liiga kaugele läinud, jätnud nad saatuse hooleks, aga nüüd oli liiga hilja nende vastu huvi tunda. Ta oli kunagi mõelnud, et noorukieas tulevad nad usalduslikult tema juurde tagasi, et teada saada põhjusi, miks ta eemale oli hoidnud, aga miks peaksid nad seda tegema? miks nad peaksid seda kunagi tegema? Mida oli ta üldse kunagi nende jaoks teinud peale selle, et ta üldse olemas oli? (lk 160)
Simon mõtles Jeffersonile. Neil päevil oli too ilmselt veidraks hakanud minema. Alustanud Simoniga ülisõbralikult ja familiaarselt, võrreldes iga kord, mil nad iganes ka kohtusid, nende üsna sarnaseid elutaustu, alati julgustav ja kiitev, muutus ta järk-järgult järjest tõrksamaks, norides iga väikese asja pärast, tehes Simonile labastel põhjustel peapesu, pannes talle kord isegi ta särgi värvi pahaks. Ühel päeval sel talvel olid nad kohtunud üle hoovi minnes, Jefferson oli peatunud, vaadanud Simonit üksisilmi, teinud mõned väga veidrad grimassid ja lausunud lõpuks: "Tead mis, ajad võivad olla muutunud, aga mis saab siis, kui sa kohtad kedagi väga tähtsat isikut just siis, kui sul on seljas roosa särk?" Ning ta oli kulmu kortsutanud, süganud ägedalt oma kõrvatagust ja vastust ootamata minema marssinud. Simon ei osanud ütelda, oli see märkus olnud nali või ei, aga oli oma ainsa roosa särgi kandmisest loobunud. (lk 167)
Simon istus ja kuulas, kuidas kaks naist informatsiooni vahetasid, see voolas neist mõlemast välja — igasugused kirjeldused, raamatud, mida nad olid lugenud, asjad, mida nad olid näinud, inimesed, kellest nad olid kuulnud, sõnad, mida lapsed olid ütelnud, valuhood pahkluudes ja äkilise surma eelaimused, unistused kapsapõldudest, millest nad olid lugenud hommikusest postist, ja kõik see katkestatud absurdsete, viisakuse pärast heidetud märkustega Simoni suunas: "Oh issand, teile on see nii tüütu," või "Me lõpetame kohe, me lõpetame mõne hetke pärast," kusjuures nende hääles polnud jälgegi veendumusest. (lk 182)
Temas oli midagi riiakat, sitket ja rahutut. Ta ei olnud niisugust tüüpi naine, keda oleks võinud nimetada võluvaks; ometi, mõtles Simon, vaadates teda ja Rose’i, kui kenad, kui imekenad need naised välja nägid. Nad nägid välja täiuslikud — Simonil oli raske seda endale seletada —, nägid välja nagu inimesed. Simon leidis, et nii paljud naised ei näe üldse inimeste moodi välja, kuna nad püüavad kujutada kedagi teist, mitte iseennast. (lk 183)
"Issand," ütlesid nad teineteisele, haarates kramplikult väikeste nutvate laste järele, hautades viimast lahjat lihatükki, jalutades igavust tundes pargis ringi. "Issand, kui me ainult oleksime teadnud, mida me läbi peame elama, kui me ainult oleksime teadnud...", kuid seda öeldes, petetuna (Emily puhul), peksasaanuna (Rose’i puhul) ja vaesestunult (mõlema puhul) naeratasid nad teineteisele ja naersid, tundes, et nad on õnnelikud. Elu oli olnud palju parem ja palju halvem sellest, mida nad olid oodanud; mida nad ei olnud oodanud, oli see, et nad olid mõlemad õnnelikud inimesed, võimetud vastu panema, võimetud mitte avastama rõõmu kiirgust. (lk 191)
Ükskord nägi ta unes, et Christopher oli metsloomad ta peale lahti lasknud ja vaatas rahulikult pealt, kuidas nad tema jalgu vohmisid, ega tundnud erilist lohutust, kui ta üles ärkas ja leidis, et ta oli uinunud raske raamatuvirna all. (lk 192)