Marguerite Duras

Marguerite Duras, kodanikunimega Marguerite Germaine Marie Donnadieu (4. aprill 1914 – 3. märts 1996) oli prantsuse kirjanik, stsenarist ja filmilavastaja.

Eesti keelde on tõlgitud

"Moderato cantabile". Tõlkinud Aino Pärsimägi. Loomingu Raamatukogu, nr 6, 1970
"Armuke". Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu, nr 11/12, 1989; uus väljaanne: Tallinn, Varrak, 2006
"Tamm Vaikse ookeani vastu". Tõlkinud Triinu Tamm. Tallinn: Varrak, 2006
"Põhja-Hiina armuke". Tõlkinud Tiina Ainola. Tallinn: Atlantise Kirjastus, 2008
"Suveõhtul kell pool üksteist". Tõlkinud Tiina Ainola. Borrby, Vormsi: Atlantise Kirjastus, 2023 (originaal: "Dix heures et demie du soir en été", Paris: Gallimard, 1996)
"Lol V. Steini kütkestus". Tõlkinud Tiina Ainola. Borrby, Vormsi: Atlantise Kirjastus, 2023 (originaal: "Le ravissement de Lol V. Stein", Paris: Gallimard, 1994)

"Armuke"

Marguerite Duras, "Armuke". Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu, nr 11/12, 1989

Vanadus tuli järsku. Nägin, kuidas ta vallutas ükshaaval mu näojooned, muutis nende vahekorra, tegi silmad suuremaks, pilgu nukramaks, suu otsustavamaks, vajutas laubale sügavad vaod. Kohkumise asemel jälgisin oma näos toimuvat vananemist huviga nii nagu näiteks sündmuste arenemist raamatus. Teadsin ka, et ma ei eksi, et ühel päeval see kõik aeglustub ja kulgeb üsna tavalises tempos. Inimesed, kes olid mind näinud seitsmeteistkümnesena mu Prantsusmaa-reisi ajal, olid vapustatud, kui kohtasid mind kaks aastat hiljem, üheksateistkümnesena. Tolle uue näo olengi endale jätnud. See on olnud minu nägu. (lk 5)
... meie ei tundnud nälga, meie olime valged lapsed, meil oli häbi, me müüsime mööblit, kuid me ei tundnud nälga, meil oli boi ja me sõime mõnikord, tõsi küll, rämpsu, kurelisi, alligaatoripoegi, aga seda rämpsu keetis boi ja serveeris boi ja mõnikord me ka keeldusime, me lubasime endale seda luksust söögist ära öelda. (lk 6)
Mu elu lugu pole olemas. Ei ole olemas. Ei ole iial keskpunkti. Ei rada, ei joont. On hiigelpaigad, kus tõestatakse, et seal keegi oli, ent vale puha, polnud kedagi. (lk 7)
Ma alustasin kirjutamist ümbruses, mille tugeval survel muutusin häbelikuks. Kirjutamine oli neile veel moraali küsimus. Näib, et praegu pole kirjutamine õige tihti enam mitte miski. Ma tean mõnikord seda: et niipea kui kirjutamine pole, kõikide asjade kokku sulades, minek tühisusse ja tuulde, pole see mitte miski. Et niipea kui see pole igakordne kõikide asjade kokkusulamine loomuldasa määratlematuks üheks, pole kirjutamine muud midagi kui reklaam. (lk 7)
Nüüd ma näen, et väga noorelt, kaheksateistkümneselt, viieteistkümneselt, oli mul juba nägu, mis ennustas seda, mis tekkis hiljem alkoholiga keskeas. Alkohol täitis funktsiooni, mida Jumalal polnud, tema funktsioon oli ka mind tappa, tappa. See alkoholinägu tuli mulle enne alkoholi. Alkohol vaid tuli ja kinnistas. (lk 7)
Ema on pildi keskel. Ma näen selgesti, kui halvas poosis ta on, ei naerata, ootab, et pildistamine lõpeks. Tema pingul näojoontest, lohakavõitu olekust, tema unisest pilgust tean, et on palav, et ta on ära vaevatud, et ta on tüdinud. Kuid viisist, kuidas meie riides oleme, meie, tema lapsed, nagu kaltsupuntrad, tunnen ära teatud seisundi, millesse mu ema vahel sattus ja mille eelsümptoome me juba tolles vanuses, mis me fotol oleme, aimasime, nimelt sellest, et ta äkitselt ei suutnud meid enam pesta, riidesse panna ega vahel enam süüagi anda. Suur must masendus, see tuli emal peale iga päev. Vahel jäi kestma, vahel öö jooksul kadus. Mind oli õnnistatud emaga, kelle meeleheide tuli nii puhtast meeleheitest, et isegi elu õnn, kui särav see mõnikord ka polnud, ei suutnud teda sellest välja tuua. (lk 10)
Olen juba öelnud emale: ma tahan ühte asja — kirjutada. Esimene kord ei mingit vastust. Ja siis ta küsib: mida kirjutada? Ma ütlen: raamatuid, romaane. Ta ütleb rangelt: kui tahad, kirjutad pärast matemaatikaeksamit, siis pole enam minu asi. Ta on vastu, sellega ei teeni, see pole töö, see on nali — pärastpoole ütleb ta mulle: lapseuid. (lk 13)
Jõgi parve ümber on ääretasa täis, tema peatumatud veed kulgevad läbi riisipõldude seisvate vete, need ei segune. Jõgi on üles korjanud kõik, mis talle Tonle Sapist ja Kambodża metsast saadik on ette jäänud. Ta võtab kaasa kõik, mis tuleb, õlgonnid, metsad, tulekahjuriismed, surnud linnud, surnud koerad, tiigrid, pühvlid, uppunud, uppunud inimesed, peibutised, kokkukasvanud vesihüatsintidest saared, kõik läheb Vaikse ookeani poole, põhja minna pole aega millelgi, kõik haarab kaasa sisima hoovuse põhjatu pöörane torm, kõik jääb pinnale hõljuma, voogude meelevalda. (lk 14)
Ta vaatab mulle otsa, ütleb: ehk pääsed sina siit ükskord välja, ööl ja päeval see kinnismõte. Asi polegi kuhugi jõudmises, vaid selles, et rabelda välja sealt, kus sa oled. (lk 14)
Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees. (lk 16)
Läheme ühte neist mitmekorruselistest hiina restoranidest, mis võtavad enda alla terveid hooneid, on suured nagu kaubamajad, kasarmud, ja laotavad linna kohal oma rõdusid, terrasse. Lärm, mis neist majadest kostab, on Euroopas kujuteldamatu, ja tekib sellest, et kelnerid hõiguvad kööki tellimusi, mida siis köök kohe kordab ja tagasi hõigub. Neis restoranides ei räägi keegi. Terrassidel mängivad hiina orkestrid. Läheme kõige rahulikumale korrusele, eurooplaste korrusele, menüü on seal sama, kuid karjutakse vähem. (lk 26)
Ütlen talle, et Prantsusmaal elamine on saanud talle saatuslikuks. Ta on sellega nõus. Ta ütleb, et Pariisis ostis ta kõik, oma naised, oma tuttavad, oma ideed. Ta on minust kaksteist aastat vanem ja see tekitab tas hirmu. Kuulan, kuidas ta räägib, kuidas ta eksib, ka kuidas mind armastab — mingi ühtaegu vormikohase ja siira teatraalsusega.

Ütlen talle, et tutvustan teda oma perekonnale, ta tahab kaduda ja ma naeran.

Ta suudab oma tundeid väljendada vaid läbi paroodia. Ma avastan, et tal pole jõudu mind oma isa tahte vastaselt armastada, mind võtta, mind kaasa viia. Ta nutab tihti, sest ei leia jõudu armastusega hirmust üle saada. Tema kangelasmeel olen mina, tema orjameel on ta isa raha. (lk 27)

Ei iial head päeva, head õhtut, head uut aastat. Ei iial tänan. Ei iial sõnagi. Ei iial vajadusi sõnagi öelda. Kõik püsib paigal, kauge, tumm. Perekond on kivist, kivistunud läbitungimatuks, ligipääsmatuks. Iga päev püüame üksteist tappa, jah, tappa. Vähe, et me ei räägi, me ka ei vaata üksteist. Niipea kui teine näeb, ei tohi vaadata. Vaatamine tähendab ju teise vastu, teise suhtes huvi ilmutamist, tähendab ju langusi. Ükski vaadatav inimene pole pilku väärt. Pilk häbistab alati. Sõna "vestlus" on keelatud. Arvan, et see sõna väljendab siin kõige paremini häbi ja uhkust. Igasugune ühendus, olgu perekondlik või muu, on meil põlu all, on alandav. Meid seob põhimõtteline häbi elu ära elada. (lk 30)
Ma mäletan sarmi, seda unustada on juba liiga hilja, veel ei riku miski selle täiust, iial ei riku miski selle täiust, ei ümbrus ega aeg, ei külm ega nälg, ei sakslaste lüüasaamine ega Kuriteo ilmsikstulek. Ta läheb ikka tänaval, neist Ajalugu moodustavaist asjust üle, kui hirmsad need ka poleks. Temagi silmad on heledad. Roosa kleit on igivana, ja tolmune tundub tänavapäikeses must laia äärega kübar. Ta on kõhn, pikk, tušijoonistus, vasegravüür. Inimesed jäävad seisma ja vaatavad võlutult selle võõramaalanna elegantsi, kes möödub midagi nägemata. Valitsejanna. Iial ei tea kohe, kust ta tuleb. Ja siis käib jutt, et ta saab tulla ainult mujalt, ainult sealt. Ta on ilus, ilus selle järelduse pärast. Tal on ümber Euroopa vanad räbalad, brokaadirestid, vanad ajast-arust kostüümid, vanad kardinad, poes ära seisnud vanad asjad, vanad ribad, kõrgmoe vanad kaltsud, vanad kollanud rebased, vanad hülged, samasugune on tema ilu, kärisenud, külmetav ja kalkvel, pagulase ilu, miski ei istu talle, kõik riided on liiga suured, ja see on ilus, ta hõljub, hirmus kõhn on ta, kõik lotendab, ja ikkagi on ilus. Tema nägu ja keha on nõnda loodud, et iga asi, mis vaid teda puudutab, saab otsekohe, igaveseks tema ilust osa. (lk 36)
Ma tahaksin ahmida Helene Lagonelle'i rindu, nii nagu mees ahmib minu omi hiina linnajao toas, kus ma käin igal õhtul süvendamas oma teadmist Jumalast. Neelduda nende hõrkude härmjate rindade läbi. (lk 39)
Valgus langes taevast puhta läbikuma koskedena, liikumatuse ja hääletuse keeristes. Õhk oli sinine, võtsime seda pihku. Sinine. Taevas — valgussära lakkamatu tukslemine. Öö helestas kõike, kogu maad jõe mõlemal kaldal silmapiirini välja. Iga öö oli eriline, igaüht võinuks ristida tema kestuse aja järgi, ööde hääl oli külakoerte hääl. Nood ulgusid saladuse poole. Vastamisi ikka külast külla, kuni öö ruum ja aeg said lõpuni täis. (lk 43)
Ta ootas kaua, enne kui jälle rääkima hakkas, siis viimaks rääkis, väga armastavalt: tead, et nüüd on kõik läbi? Et siin asumaal ei saa sa enam iial mehele? Ma kehitan õlgu, ma naeran. Ma ütlen: mehele minna võin igal pool, kui tahan. Ema raputab pead. Ei. Ütleb: siin on kõik kõigil teada, siin sa enam ei saa. Ta vaatab mind ja ütleb unustamatud sõnad: sa meeldid neile? Ma vastan: just nimelt, meeldin sellegipoolest. Ja siis ta ütlebki: sa meeldid neile ka sellepärast, et oled see, kes sa oled. (lk 48-49)
Ka jõukad pärismaalased käisid piltniku juures, üks kord elus, siis kui nägid, et surm seisab suu juures. Fotod olid suured, kõik ühesuguse formaadiga, need pandi ilusatesse kuldraamidesse ja riputati esivanemate altari kõrvale. Kõikidest pildistatud inimestest, ma olen neid palju näinud, tuli välja peaaegu üks ja sama pilt, nende sarnasus ajas hämmeldusse. Mitte ainult sellepärast, et vanad inimesed on sarnased, vaid et portreed olid retušeeritud, alati ja nii, et näo iseärasused, kui neid veel oligi jäänud, siluti ära. Näod olid igavikuga silmitsi seismiseks ühtemoodi viimistletud, neid oli kustutatud, ühetaoliselt noorendatud. Seda inimesed ju tahtsid. See sarnasus — tagasihoidlikkus — pidi rüütama mälestuse nende teekonnast läbi suguseltsi, tunnistama ühtaegu selle eripära ja tõelust. Mida sarnasemad nad olid, seda selgemalt pidi ilmnema nende kuulumine suguseltsi ridadesse. Liiati oli kõigil meestel peas ühesugune turban, kõigil naistel juuksekrunn, ühesugused siledad pead. Meestel ja naistel ühesugune püstkraega pluus. Neil oli kõigil ühesugune ilme, mille ma kõigi seast praegugi ära tunneksin. (lk 50)
Oli juhtunud eksitus. Tehtud viga täitis mõne sekundiga kogu ilmaruumi. Skandaal oli Jumala mõõtu. Mu väike vend oli surematu ja seda polnud märgatud. Surematus oli peidus minu venna kehas, kui ta elas, ja meie, meie polnud märganud, et just selles kehas anti surematusele ulualust. Mu venna keha oli surnud. Surematus oli surnud ühes temaga. Ja nii pöörles maailm nüüd, sellest võõrustavast kehast, sellest võõrulisest ilma. Oli juhtunud totaalne eksitus. Skandaal, viga täitis kogu ilmaruumi. (lk 54)
Inimesi tuleks niisuguste asjade eest hoiatada. Neile teatada, et surematuski on surelik, et see võib surra, et nii on juhtunud ja et nii juhtub veel. Et ta ei anna endast iial märku iseendana, et ta on absoluutselt kahepalgeline. Et ta ei eksisteeri iial üksikasjas, ainult põhimõttes. Et teatud inimesed võivad tema kohalolu endas peita, tingimusel, et neil endil sellest aimu pole. Nii nagu jälle teised võivad tema kohalolu nendes inimestes ilmsiks teha, samal tingimusel, kui ei tea, et võivad. Et niikaua ongi elu surematu, kui teda elatakse, kuni ta on elus. Et surematuse küsimus ei seisne aja pikkuses või lühiduses, et see ei seisne surematuses, et seisneb hoopis muus, mis on veel tundmatu. Et on ühtviisi vale öelda, et ta on alguse ja lõputa, kui öelda, et ta algab ja ja lõpeb vaimu eluga, sest on tal ju osa vaimus ja tuule jälitustees. Vaadake kõrbete surnud liivu, laste surnukehi: sealt ei lähe surematus läbi, ta peatub ja teeb ringi. (lk 54-55)
Ärasõidud. Ikka ühed ja samad ärasõidud. Ikka esimesed mereleminekud. Maast eraldumine toimus alati valus ja ühesuguses meeleheites, kuid see polnud iial takistanud mehi ära sõitmast, ei juute, mõtlejaid, ei üksnes merele kippuvaid puhastverd rändajaid, ja polnud niisamuti iial takistanud naisi neil minna laskmast, naisi, kes ise ei sõitnud iial, kelle hoida jäid sünnipaik, järelpõlv, vara ja kojutuleku mõte. (lk 56)

Teose kohta

Kirjutasin seda takt takti haaval, taktiosade kaupa, ei üritanudki leida neile sügavamat harmooniat. Lasksin, tahtmatult, sel iseendaks areneda. Kirjutamine tähendab seda, et kohtud iga päev raamatuga, mis parajasti areneb, ja häälestud selle järgi uuesti, annad enda tema käsutusse. Häälestud raamatu järgi. Kompositsioon on puhtmuusikaline.
- Marguerite Duras, cit. via Malle Talvet, "Saateks", Loomingu Raamatukogu 1989, 11/12, lk 61