Missa

Proosa

[Aramis:] Te mõistate mind - tol ajal kui olin musketär, käisin nii vähe vahtkonnas kui võimalik, ja nüüd, kus olen abee, pean missat nii harva kui võimalik.
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 94

Eriti meeldis mulle väike kirik, mis paiknes saarel keset järve, ning kuhu viis pikk sild. Valges ümbruses näis ta õhus hõljuvat. Meeleldi loobusin unest pühapäeva hommikul, kui sain minna hommikumissale saarekirikusse. Pehmest valgest hämarusest satuti tumedasse ruumi, pinkidel põlesid keermelised õrna lõhnaga kollased vahaküünlad sihvaka võbiseva leegiga, ministrantide poolenisti punased rüüd kumasid tuhmilt, vaimuliku kuju kantslis paistis ähmaselt, väike astmaatiline orel pingutas kõigest väest. Oli Kristuse tulemise aeg, ootuse aeg enne messiase sündi, me kõik teame seda, me hüüame taeva poole, et ta avaneks ja saadaks maailmale lunastust: rorate coeli. Ning hiljem, kui jälle sillale astuti, oli taevas tõepoolest avanenud, päike säras, sinine laotus muutis lume veelgi valgemaks, õhk oli külm ning inimesed olid täis õilsaid kavatsusi ja hirmus näljased. (lk 22)
Omari mošee oli väga ilus ning ühtlasi vapustav näide tolerantsusest ja vastastikkusest mõistmisest varematel aegadel. Kui ristisõdijad olid linna vallutanud, vajasid nad kirikut, et palvetada oma jumala poole. Siis pakkusid "vaenlased", muhamedlased, neile pool mošeed. Hoone poolitati suure eesriide abil, ühel pool palvetasid muhamedlased, teisel pool pidasid kristlased oma missat. Allah ja kristlaste jumal said teineteisega väga hästi läbi. Praegugi räägib kivitahvel mošee seinal sellest haruldasest ususallivuse juhtumist. (lk 70)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

"Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt. Mõnele metsinimesele võib ka kristlik missa tunduda nõidumisena ..."

"Ära kirjuta seda!" hüüdis dominikaanlane kirjutajale.

Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, lk 20

Missa oli võimalus hinge ülendada, kuid ühtlasi ka vaatemäng, ettekääne talvel karusnahkset keepi ja suvel siidjakki kanda. Maarja Jeesus-lapsega, Kristus ristil, Jumal oma pilve peal troonisid nii Paradiisis kui kirikute seintel; kogemus õpetas, missugune Neitsi ühel või teisel juhtumil kõige lahedamini paluja soove kuulda võtab. Perekondlike kriiside puhul pöörduti meelsasti ursuliinide prioressi poole, kes oskas head nõu anda, mis küll ei takistanud Martinit nunnade üle nalja heitmast. Tõsi, indulgentside müük oli Püha Isa kauka häbitul kombel pungi ajanud, kuid operatsioon ise, mis seisnes Jumalaemalt ja pühakuilt krediidi võtmises katmaks patustaja puudujääke, oli niisama loogiline kui pankuri finantstehingud.
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 63