See artikkel räägib millegi tegemisest; sarvlooma kohta loe artiklist Tigu.

Proosa

muuda
  • Kas siis meie tegu loobki maailma lunastuse sellega, et teeb endale ruumi ja hüppab sinna tühjusse? Kas ta loob — mõistagi küll mitte kogu maailma lunastuse, aga vähemalt nii suure osa sellest, nagu ta ise maailma ulatusest hõlmab?
Siin haaran ma härjal sarvist ja küsin, hoolimata kogu ratsionalistide ja monistide seltskonnast, olgu nad mis tahes karva: miks ka mitte? Meie teod, meie pöördepunktid, kus me paistame endale iseennast loovana ja kasvavana, on maailmaosad, millele me oleme kõige lähemal, osad, mille kohta meie teadmine on kõige lähedasem ja täielikum. Miks me ei peaks neid võtma sellisena, nagu nad paistavad? Miks nad ei võiks olla maailma tegelikud pöördepunktid ja kasvukohad, millisena nad näivad — miks mitte olemise töötoad, kus me tabame faktide valmimist, nii et maailm ei saa kuskil muud moodi kasvada kui just nõnda?



  • Vene idealiste ei rahuldanud enam lihtne sõnaline jutlus - nad tahtsid juba tegu näha. Tekkisid ennastsalgavad võitlejad-terroristid, kes tegid oma ülesandeks üksikutelt võimumeestelt ja tsaaridelt elu võtta, et sellega nende julma südant hirmuga täita. Iga mahavõetud pea asemele kasvas aga üheksa uut pead. Siiski - meeled erutusid ja mõtlema hakkasid ka need, kes seni ainult sõid ja magasid. Igatsus ebamäärase vabaduse järele kasvas.
    • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 13





  • Hirmus, jah. Kuid tema polnud mees, kes üksnes hirmu pärast midagi teeks või tegemata jätaks.
Leitari maailmas hirm lihtsalt oli. Mitte ei mõjutanud kuidagi tegusid.