Hardangeri viiul

Hardangeri viiul (hardingfela norra k.) on norra variant viiulist, tihti nimetatakse seda Norra rahvuspillina. Hardangeri viiulil on 4-5 lisakeelt, mis paiknevad nelja pealmise keele all. Alumised keeled funktsioneerivad resonantskeeltena, neil endil ei mängita. Alumiste keelte resonants annab mängimisel hardangeri viiulile selle erilise kõla. Teda eristab ka roop, mis on madalam, kui tavalisel viiulil.
Hardangeri viiulit on kerge ära tunda ornamentide järgi, mis osaliselt pilli katavad, ka sõrmlaud on mustriline.
Isak Nilssen Botnen (1669-1759) on tuntud kui kaasaegse hardangeri viiuli "leiutaja" või konstrueerija sellisel kujul, nagu seda pilli praegu tuntakse. Botnen sündis Hardangeri piirkonnas, Norras. Ta meisterdas viiuleid varieeruva arvu resonantskeeltega, tihemini kahega, ent ka kuue lisakeelega pille, enne praeguse kuju juurde jäämist. Temalt leidub 15 sellist viiulit. Tema poeg, Trond Isaksen Botnen, valmistas eluajal juba umbes 1000 hardangeri viiulit. 30-40 nendest on säilinud. Tema tehtud on ka vanim säilinud Norras valmistatud tavaline viiul, mis on dateeritud aastasse 1764 ja on praegu Hardangeri Rahvamuuseumis Utnes.
Teadaolevalt vanim säilinud hardangeri viiuli-sarnane Jaastadi viiul valmistati aastal 1651 Ole Jonsen Jaastadi (1621-1694) poolt Ullesvangis. Tema loodud viiulil oli ainult kaks alumist resonantskeelt.

Ehitus

Hästi valmistatud hardangeri viiul on kunstiteos, mitte ainult instrument. On tavaline, et viiul on kaunistatud ornamentidega, suuremal või vähemal määral. Tihti on viiulipea voolitud draakoni pea kujuliseks.
Hardangeri viiuleid jagatakse kaheks põhitüübiks: vanemad ja nooremad viiulid, vaadeldes, kuidas need erinevad tüüpilisest viiulist.

Noorem hardangeri viiul

• rohkem kaunistusi
• 4 resonantskeelt
• viiulikael lühem ja lamedam kui vanemal pillil
• kõlakasti kaas kumeram ja seetõttu kõrgem kui vanematel viiulitel
• peenemad viiulikeeled
  

Vanem hardangeri viiul

• pill on väiksem ja kindlama vormiga
• kõlapulk on täielikult ühendatud viiuli kõlakastiga
• viiulikael on vanemal viiulil täiesti sirge (uuematel veidi kaarjas)
  

Hardangeri viiul oli algusaegadel väiksem kui tänapäeval, kuna ei olnud nõutav, et pill suudaks kõlada üle suure kontserdipaiga - sellel mängiti väiksematel koosviibimistel. Kõlakast suurenes seda enam, mida suuremale publikule pidid viiuldajad mängima. Selle protsessi käigus on hardangeri viiul kasvanud pea sama suureks kui klassikaline viiul. Raamatus norra viiulimeistrist Gunnar Røstadist mainitakse, et tema oli hardangeri viiuli juures kasutanud kuusepuud kõlakasti kaane jaoks, põhjaks leppa; kuuske või paju viiuli külgedel ning kase- või vahtrapuud viiulikaela tegemisel.

Kasutus

Piirkonnad, kus hardangeri viiul on levinud kasutuses, on Hardanger, Telemark, Numedal, Hallingdal, Valdres, Setesdal ning Norra alad Norra läänerannikul kuni Sunnmøreni.
Hardangeri viiulit kasutatakse laialdaselt saateks norra rahvatantsudele nagu halling, springar, vosserull, gangar ja ka pulmamarssideks, kuid on populaarne ka rahvamuusikas ilma juurdekuuluva tantsuta. 20.sajandist on hardangeri viiul inspireerinud tänapäevast muusikat ja leidnud selles ka kasutust. Eriti helilooja Geirr Tveitt sai pillist oma inspiratsiooni ning kirjutas kaks kontserti hardanderi viiulile ja orkestrile aastatel 1955 ja 1965. Hiljem on mõlemad kontserdid ka salvestatud ning need mängis koos orkestriga linti solist Arve Moen Bergset.

Mängutehnika ning häälestamine

Hardangeri viiul on kõrgemakõlalisem tavalisest viiulist. Keskmine toon on enamasti H, kuid erandlikult võib võib kõlada Cis. Hardangeri viiuli keeled on tavalise viiuli omadest peenemad, sarnanedes Prantsuse hilisbaroki-aegsetele viiulikeeltele. Tänapäeval on pilli keeled enamasti metallist, kuid 20. sajandi alguseni oli materjalina kasutusel lambasool.
Mängija kasutab hardangeri viiulil mängides vähem survet kui tavalisel viiulil. Hardangeri kõla on tagasihoidlikum, ning klassikalise viiuli teravam kõla võib selle kergesti summutatada. Viiuldaja mängib tavaliselt istudes. See on traditsiooniliselt nii, kuna tihti mängitakse tantsu saateks ning viiuldaja lööb jalgadega rütmi. Mängija hoiab pilli madalamal kui klassikalise viiuli puhul, hardangeri viiulit toetatakse rinna ülaosal. Mõned mängijad võivad pilli hoida ka oma rinnakul. Mängitakse rohkem randmeliigutustega, samas kui klassikalise viiuli puhul kasutab viiuldaja tervet kätt.
Traditsiooniliselt hoidis hardangeri viiuli mängija esinedes üht lihtsat algpositsiooni. Asendivahetuse puudumine lubas vasakule randmele palju puhkust. Asendivahetused said populaarseks 19.sajandi lõpus, kui noored ambitsioonikad mängijad otsisid viise, kuidas enda tehnikat osavamana näidata. Asendivahetuse puudumine kompenseeriti erilise häälestamisega ja mängustiiliga. Kokku on eri mängustiile teada 40 ringis. Viiuli mängimisviis varieerub piirkonniti, kuid sagedamini hoiab mängija korraga kaht keelt. See on hardangeri viiuli puhul lihtsam kui klassikalise viiuliga, kuna hardangeri keeled paiknevad üksteisele lähemal. Pill on konstrueeritud mitmekeeleliseks mänguks. Mõnes piirkonnas mängitakse erilise efekti saavutamiseks lõdvaks lastud keeltel, teistes, nagu näiteks Valdresis ja Norra lääneosas, harrastatakse mängu ühel keelel. Et hardangeri viiulil on nii alumised kui ülemised keeled, on pilli häälestamine viiuldajate jaoks juba iseenesest vaevanõudev töö. Seetõttu liigub mängijate seas ka ütlus, et kõige levinum häälestus on "häälest ära".

Hardangeri viiul kui sümbol

Hardangeri viiul on Granvini kommuuni vapil Hardangeri piirkonnas ning Bø kommuuni vapil Telemarki piirkonnas. Mõlemal kommuunil on hardangerimuusikaga seotud tugevad traditsioonid. Nende paikadega on seotud Bjørn Aksdal, viiulite valmistaja ja arendaja, eelmainitud Isak Nilsson ja tema poeg Trond Isakson. 19. sajandi keskpaigas, kui toimus Norra rahvuslik ärkamine ning rahvas otsis oma norra juuri, uuriti ka norra viiulitootmise algeid. Isak ja Trond olid võtnud kasutusele termini "hardanger" 100 aastat varem, ja nii sai hardangeri viiul rahvuslikuks sümboliks alles ajal, mil suurem osa viiuleid toodeti hoopis Telemarkis.

Kirjandus

• Aksdal, Bjørn, Sven Nyhus. Fanitullen: Innføring i norsk og samisk folkemusikk. Oslo: Universitetsforlag
• Aksdal, Bjørn og Hardingfeleprosjektet. Hardingfela felemakere og instrumentets utvikling.

Vaata ka

• Geirr Tveitt - concerto no. 2 for Hardanger Fiddle, part III
• Hardanger Fiddle in Classical Music