Aleksander Kurtna

Aleksander Kurtna haud Metsakalmistul

Aleksander Kurtna (kuni 1935 Aleksander Kurson) (20. oktoober (7. oktoober vkj) 1914 Räpina – 31. jaanuar 1983 Tallinn) oli eesti tõlkija ja polüglott.

Elulugu

Kurtna sündis Räpinas (ristitud Räpina õigeusu kirikus) põllutööametniku perekonnas. Kurtna isa oli eestlane ja luterlane, ema venelane ja õigeusklik. Aastatel 1921–1923 õppis ta Kuressaare algkoolis, 1923–1925 Valga algkoolis, 1925–1927 Petseri gümnaasiumi ettevalmistusklassis, 1928–1930 Võru Õpetajate Seminaris ja 1930–1932 Petseri gümnaasiumis. Aastatel 1933–1935 õppis ta Petseri vaimulikus seminaris. Aastal 1935 sai ta stipendiumi õppimaks Vatikanis ja läks ettevalmistavateks õpinguteks Lvivi Ülikooli. 1936. aastal siirdus ta õppima paavstlikku kolleegiumisse Russicumi, 1939. aastal sai ta Vabariigi presidendilt Konstantin Pätsilt stipendiumi uurimistööks Vatikani arhiivis.

Pärast vabanemist Siberi vangilaagrist 1954. aastal naasis Kurtna Eestisse ja asus tegelema kirjandusega. 1957. aastal ilmus tema järelsõnaga Giovanni Boccaccio "Dekameron" Johannes Semperi tõlkes. Kurtna suri 31. jaanuaril 1983 ja ta maeti 4. veebruaril Tallinna Metsakalmistu kirjanike künkale.

Lapsepõlv

Aleksander Kurtna kasvas üles eesti-vene segaperekonnas. Aleksandri isa Viktor Aleksander Kurson sündis Viljandimaal Pöögle vallas 1887. aastal. Aleksander Kurtna õppis Venemaal Uspenski põllutöökoolis ja töötas enne Esimest maailmasõda Venemaal ja Eestis mõisavalitseja ja põllutööinspektorina. Sõjaväeliselt auastmelt oli ta nooremleitnant. Aleksandri ema Eugenia (sündinud 1891) elas perega kuni 1922. aastani Tula kubermangus.

Aleksandri isa Viktor osales Esimeses maailmasõjas ja siirdus 1918. aastal samuti Venemaale. Kui Kursonid (1935. aastal eestistatud Kurtnaks) Eestisse ümber asusid (1922), oli Aleksander 6-aastane, tema 4-aastane õde Veera sündis Tulas. Aleksander, Veera ja ema olid õigeusku, isa luterlane. Pere kodune keel oli Venemaal ilmselt vene keel, sest ema ümberasumisel eesti keelt ei rääkinud. Isa Viktor seevastu oskas nii kõnes kui kirjas eesti, vene ja saksa keelt. Hiljem sündis Kursonitel Eestis veel kaks poega: Jüri (1923) ja Nikolai (1924).

Usuline tegevus

Aleksander Kurtna õppis aastatel 1933–1935 Petseri vaimulikus seminaris sooviga saada õigeusu preestriks. Sellel perioodil aktiveerusid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) ja Rooma-Katoliku Kiriku kokkupuuted. Rooma-Katoliku Kirik alustas Eestis uniaadisihilist idariituse misjonitegevust, mida Eestis juhtis jesuiitide ordu. Väidetavalt säilitas EAÕK Rooma-Katoliku Kiriku lähenemise suhtes ettevaatliku ja valdavalt kriitilise hoiaku. Konvertiite aga esines, nende hulgas Kurtna. Kurtnaga koos vahetas konfessiooni teinegi Petseri seminarist Juhan Raidal. Mõlemad kavatsesid pärast Petseri seminari lõpetamist sõita õppima Rooma, eesmärgiga hakata tulevikus Eestis katoliku idariituse preestriks. Veel samal aastal (1935) astus Kurtna Poolas Dubnos asunud Paavstlikku Idaseminari. 1936. aastal kutsus jesuiitide ordu Kurtna Rooma ja võimaldas talle stipendiumi õppimaks Paavstlikus Kolleegiumis Russicum. 1940. aastal otsustas jesuiitide ordu Kurtnat siiski mitte vastu võtta, kuna noormehel puudunud sisemine tahe preestriks saada. Arvatakse, et Kurtna viibis aastatel 1939–1942 Vatikanis. 1943.aasta esimesel poolel oli Roomas vangis. Ometi esitati Nõukogude uurimisorganite poolt piiskop Profittlichile süüdistus, et ta olevat varjanud "Nõukogude võimuorganite eest kultuseteenri Kurtna kavatsust põgeneda illegaalselt Soome kaudu Itaaliasse".

Luuretegevus

Pekka Erelti andmetel oli Aleksander Kurtna Teise maailmasõja ajal Vatikanis elades algul Nõukogude Venemaa, seejärel aga Saksa spioon. Kui 1940. aastal katkes Eestist saadav stipendium, hakkas vastutasuks Kurtna liitumise eest Nõukogude spioonivõrguga teda rahastama NSV Liidu Teaduste Akadeemia. Suvest 1941 kuni juunini 1942 töötas ta aga sakslaste heaks.

30. juunil 1942 Kurtna vahistati ning saadeti 15. augustil 1943 sõjatribunali ette. Aastatel 1944–1954 jätkus ta vangistus Siberis Norilskis. Pekka Erelt kirjutab: "olles mitme isanda teener, pettis ta tegelikult neid kõiki. Võib arvata, et ta omamoodi nautis seda suurt kombinatsioonide mängu".

Tõlketegevus

Pärast vangistusest vabanemist pühendus Kurtna tõlkimisele. Ta on tõlkinud eesti keelde arvukalt kirjandusklassikat, nii proosat, draamat kui ka luulet. Kurtna tõlgitud autorite hulka kuuluvad Friedrich Dürrenmatt, Luigi Pirandello, Dante Alighieri, Bolesław Prus, Sławomir Mrożek, Giordano Bruno, Eugène Ionesco, Miguel de Cervantes Saavedra jpt. Kurtna valdas juba noorena suurepäraselt vene, ukraina, poola, saksa, itaalia ja ladina keelt ning mõistis prantsuse, inglise, uuskreeka ja soome keelt. Ta olevat mõistnud kokku 26 keelt.

Aleksander Kurtna oli alates 1967. aastast Kirjanike Liidu liige.

Aleksander Kurtna nimeline auhind

 Pikemalt artiklis Aleksander Kurtna nimeline auhind

Aastast 1988 annab Eesti Teatriliit välja Aleksander Kurtna nimelist auhinda teatritekstide tõlkimise eest. Auhind asutati Ülev Aaloe, Paul-Eerik Rummo ja Mati Undi ettepanekul.

Kirjandus

• Ants Haljamaa. "Kurtna, Aleksander". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 246–247

Välislingid

• Eesti biograafiline andmebaas ISIK
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• Kurtna, Aleksander Rahvusarhiivi fotode andmebaas, Tallinn, 1970, Rosenfeld, Salomon, EFA.357.0-84934
• Kurtna, Aleksander Rahvusarhiivi fotode andmebaas, Tallinn, 1970, Rosenfeld, Salomon, EFA.357.0-84935
• Kurtna, Aleksander Rahvusarhiivi fotode andmebaas, Tallinn, 1970, Rosenfeld, Salomon, EFA.357.0-84936
• Haud Tallinna Metsakalmistul