Anne Brontë

Anne Brontë. Akvarelli autor on tema õde Charlotte Brontë 1834

Anne Brontë (17. jaanuar 1820 Thornton, Yorkshire – 28. mai 1849) oli inglise kirjanik, õdedest Brontëdest noorim. Tema pseudonüüm oli Acton Bell.

Elukäik

Lapsepõlv

Anne Brontë sündis 17. jaanuaril 1820 Thorntonis Yorkshire'i krahvkonnas Inglismaal kuuelapselise pere noorimana. Enne teda olid sündinud Maria, Elizabeth, Charlotte, Branwell ja Emily Jane. Suure perekonna pea oli iiri päritolu kirikuõpetaja Patrick Brontë, kes määrati Anne sündimise aastal Haworthi (11 km kaugusel Thorntonist) alaliseks abivaimulikuks. Pere kolis sinna.

1821. aastal haigestusid kõik kuus last eluohtlikesse sarlakitesse, kuid paranesid.

Kui Anne oli peaaegu poolteiseaastane, haigestus tema ema Maria Branwell Brontë raskelt vähki ning suri 15. septembril 1821. aastal. Veel enne tema surma tuli pere eest hoolitsema ema õde Elizabeth Branwell. Isa proovis leida omale uut kaasat, kuid tulemusteta. Ta tahtis panna lapsed kooli, kus nad õpiksid iseseisvumist. Tüdrukud saadetigi kooli, kõigepealt Grofton Halli ja pärast seda Clergy Daughter's Schooli Cowan Bridge'is.

1825. aasta mais surid Elizabeth ja Maria kuuajase vahega tuberkuloosi, ehkki isa oli nakkuse puhkedes nii nemad kui ka õed Charlotte'i ja Emily koolist koju toonud. Anne ei olnud siis veel kooliealine. Isa õpetas tüdrukuid seejärel jõudumööda ise.

Neli ellujäänud last muutusid väga lähedasteks, kusjuures Charlotte ja Branwell hakkasid hoidma noorematest veidi eraldi. Emily ja Anne hakkasid samal ajal isekeskis väga kokku hoidma ning kui kaks vanemat lõid enesele fantaasiamaailmad Glass Towns ja Angria, siis Anne ja Emily lõid endale Gondali. Lapsed hakkasid välja mõtlema nende fantaasiamaailmades toimuvaid lugusid, mida nad ajapikku ka kirja panid.

Anne õppis maast madalast kohalikult orelimängijalt musitseerimist ning õdede eeskujul omandas hea joonistamisoskuse. Nende vennast Branwellist kujunes elukutseline maalikunstnik.

1831. aastal alustas Charlotte õpinguid Roe Head Schoolis, kus jätkas aastast 1835 õpetaja ametis. Samal aastal siirdus Anne sinna õppima Emily asemel, kuna too koolieluga kuidagi kohaneda ei suutnud.

Koolivaheajad veetis Anne koos Emilyga kodus, oma fantaasiamaailmas Gondalis mängides. Anne'i esimesed teadaolevad luuletused sisaldavadki väljamõeldud tegelasi Gondali maailmast.

Roe Headi aastatel ei paistnud õed Charlotte ja Anne eriti lähedased olevat, kuid kui Anne 1837. aasta talvel haigeks jäi ning elas läbi raske usulise kriisi, mis ka tema tolleaegsetes luuletustes kajastus, tõi Charlotte Anne'i koju paranema. Koolis külastas Anne'i haiguse ajal tihti vennastekoguduse (määri kiriku) pastor. Teda eelistati Bewsbury kandis anglikaani õpetajatele, kuid ta vaated olid võrreldes Anne'i isa omadega palju rangemad, lausa kalvinistlikud, ning ajasid Anne'i segadusse.

Töö koduõpetajana

8. aprillil 1839 lahkus Anne kodunt, et alustada tööd koduõpetajana Blake'i härrastemajas, asudes hoolitsema kuuese Cunliffe'i ja viiese Mary eest. Seal saadud kogemusi ja pettumusi kajastas Anne romaanis "Agnes Grey". Sama aasta lõpul vallandati ta (väidetavalt saamatuse tõttu) ning pöördus jõuludeks tagasi koju, ühinedes Charlotte'i ja Emilyga, kes olid samuti oma töökohalt lahkunud.

1839. aasta augustis asus Haworthisse elama abiõpetaja William Weightman, kes leidis kihelkonnas kiiresti poolehoiu. Ta viis läbi enamiku ristimis- ja matusetalitusi ning hoolitses haigete ja surijate eest. Arvatakse, et ka Anne oli temasse kiindunud, kuid puuduvad viited, kas ja kui sügavalt. Anne'i tolle aja luulest ei ole võimalik välja lugeda, kas see peegeldab tema isiklikke emotsioone või Gondali tegelaste omi. Luuletused räägivad vaid teiste eest varjatud ja vastama jäänud tundeist.

Peagi oli Anne sunnitud uut töökohta otsima, kuna kõigi nelja õe-venna tööta olek osutus perele raskeks koormaks. Anne leidis uue koha vaimuliku Edmund Robinsoni ja tema naise Lydia juures Thorp Greenis. Ta asus õpetama nelja last ning veetis seal viis aastat. Selle aja jooksul sai ta vaid viis-kuus nädalat kodus olla. Selle perioodi luules kajastuvad koduigatsus ja üksildus, vaatamata laste kiindumusele ja pere rahulolule. Thorp Greenis õnnestus tal koduõpetaja töö tunduvalt paremini kui eelmises kohas. Ta käis sageli koos Robinsonidega puhkusereisil Scarborough's, kus talle väga meeldima hakkas.

Novembris 1842 suri tädi Elizabeth Branwell 65-aastaselt, ilmselt trombi tõttu. Tädi oli olnud Anne'i õrna ja religioosse loomuse üks põhikujundajaid.

Aastal 1843 tuli Throp Greeni Branwell, kes asus õpetama Edmundit – noorimat neljast Anne'i hoolealusest. Koos jäid nad perre koduõpetajateks kaheks aastaks. Juunis 1845 lahkus Anne, sest Branwellil tekkis pereprouaga armusuhe. Kuu aja pärast vallandati ka Branwell.

Branwell, kes oli olnud perekonna tulevikulootus, käis alla. Seda kiirendas armusuhte katkemine proua Robinsoniga. Ta hakkas pruukima alkoholi ja oopiumi ning mängima hasartmänge, muutudes perele suureks koormaks nii rahaliselt kui ka moraalselt.

Teoste avaldamine

1845. aasta suveks olid kõik neli noort Brontëd taas koduseinte vahel. Charlotte ja Emily olid tagasi Brüsselist. Väidetavalt kaotas vanim õde Charlotte Brüsselis südame, armudes abielumehesse. Õed püüdsid kodus Haworthis asutada väikest erakooli, ent õpilaste puuduse tõttu kukkus plaan läbi.

Kord leidis Charlotte Emily luuletused, millest seni vaid Anne teadlik oli olnud, ning pakkus, et need võiks trükis avaldada. Ruttu otsis Anne'gi oma katsetused välja ja 1846. aastal avaldasid õed Brontëd kirjastuses Aylott & Jones varjunimede all luulekogu, mida esialgu küll osteti vaid kaks eksemplari.

Õed ei andnud alla, vaid asusid kirjutama hoopis romaane. Juulist 1846 ringlesid Londoni erinevates toimetustes kaks õdede käsikirja: Emily "Vihurimäe" ja Anne'i "Agnes Grey“. Kolmanda käsikirja, Charlotte'i "Professori" lükkasid kõik kirjastajad tagasi. "Agnes Grey" koos "Vihurimäega“ jäid aga enam kui aastaks kirjastustesse toppama. 1847. aasta oktoobris ilmunud Charlotte’i "Jane Eyre" sai aga otsemaid kuulsaks ning paari kuu pärast avaldati ka "Agnes Grey" ja "Vihurimäe". Et romaanid olid kirjutatud varjunimede all, leidus neid, kes arvasid, et raamatud on kirjutanud üks ja sama isik – vaieldi, kas mees või naine.

Anne'i teist ja viimast raamatut, "Wildfelli härrastemaja rentnik" („The Tenant of Wildfell Hall“) saatis kohe edu. See müüdi läbi poolteise kuuga ning kohe ilmus ka teine trükk. 20. sajandi teisel poolel on BBC lavastanud sellest kaks telesarja.

Õed olid leidnud tunnustuse ning Anne ja Charlotte sõitsid Londonisse, et loobuda mehelikest pseudonüümidest ja avalikustada oma tõelised nimed. Emily kaasa ei läinud, sest oli saladuse avaldamise tõttu pahane.

Surm

Varsti tabasid peret rasked saatuselöögid. Pärast pikka põdemist, mis oli kogu perekonda vaevanud, suri vend Branwell 24. septembril 1848 tuberkuloosi. Tõenäoliselt raskendasid ja kiirendasid haiguse kulgu alkoholism ja narkomaania. 19. detsembril 1848. aastal suri tuberkuloosi Emily. Oma armsaima õe surmast vapustatud Anne haigestus samuti, tal diagnoositi nii gripp kui ka tuberkuloos. Elulootust ei tundunud olevat.

Anne suri 28. mail 1849. aastal Scarborough's, kuhu Charlotte oli ta kahe päeva eest rongiga toonud. Vanema õe viimaseks lootuseks oli, et mereõhk ehk aitab ja ravib haiget, kes nõrkuse tõttu vaid ratastoolis liikus. Anne'i raviarst tunnistas, et nii tasast surmahaiguse põdejat ei ole tema veel näinud. Charlotte, isa Patricku kõrval ainuke ellujäänud Brontë, pidas Anne'i matused Scarborough's – linnas, mida Anne oli alati armastanud. Ta ei tahtnud oma isa järjekordse lapse matusega koormata. Lisaks olnuks põrmu toimetamine Scarborough'st Haworthi keeruline (150 km). Anne'i haud on tänini Scarborough's, vaatega merele. Ülejäänud pere on maetud Haworthi kirikusse.

Hauakivi graveeringu kohaselt suri ta 28-aastaselt, tegelikult suri ta 29 aasta vanuses. See viga parandati alles 2013. aastal.

Isiksus ja välimus

Anne erines õdedest nii inimese kui ka kirjanikuna. Charlotte pidas "Wildfelli härrastemaja rentniku" kirjutamist „veaks“, „sobimatuks“ jne ega andnud luba selle kordustrükkideks, ehkki neid sooviti teha. Anne'i tööd kippusid vajuma unustusse, ent on tänapäeval taas avastatud. Teda ei peeta enam õdede varjus olijaks, vaid täiesti iseseisvaks tugevaks kirjanikuks, ehkki ta oli loomult vaikne ja kinnine.

Charlotte'i hea sõber Ellen Nussey on Anne'i kirjeldanud nii: „Anne, armas vagur Anne, oli välimuse poolest teistest üsna erinev ja oma tädi lemmik.“

Anne'il olnud ilusad heledad juuksed, mis langesid õrnade lokkidena õlgadele, kannikesevärvi silmad, peened kulmud ja selge, peaaegu läbipaistev jume.

Kirjastaja George Smith kirjutas pärast Anne'i surma: „Anne oli õrn, vaikne, allaheitlik inimene. Ta polnud mingil juhul iludus, ometi oli meeldiva välimusega. Temast õhkus soovi otsida kaitset ja julgustust, mis tekitas tema vastu sümpaatiat."

Tsitaat Anne'i kirjutatud kirjast 5. aprillil 1849, elu eelviimasel kuul: "Sooviksin, et Jumal arvaks armulikult heaks mind säästa, ja mitte ainult isa ja Charlotte'i pärast, vaid sest et ma igatsen teha siin ilmas pisut head, enne kui siit lahkun. Mul on peas tulevikuplaane mitmeteks tegevusteks – küll piiratuiks ja tagasihoidlikeks, ent ma siiski ei sooviks, et need tühja jookseksid ja mu elu jääks nii vähetulemuslikuks."

Looming

• "Poems by Currer, Ellis and Acton Bell" ("Currer, Ellis ja Acton Belli luuletused"), avaldatud 1846
• "Agnes Grey", 1847
• "Wildfelli härrastemaja rentnik" ("The Tenant of Wildfell Hall"), 1848