Antiochos XII Dionysos

Antiochos XII Dionysose tetradrahm. Mündi tagaküljel on kujutatud jumalus Hadadi kuju

Antiochos XII Dionysos Epiphanes Philopator Kallinikos (kreeka keeles Αντίοχος ΙΒ' Διόνυσος, ′Dionysos′, kreeka jumal, ὁ Ἐπιφανής, ′jumala kehastus′, Φιλοπάτωρ, ′isaarmastaja′, ja ὁ Καλλίνικος, ′auliselt võidukas′) (u 115−84 eKr) oli Seleukiidide soost kuningas (87−84 eKr).

Elulugu

Seleukiidide valdused ja ümbritsevad riigid aastal 89 eKr

Ta oli kuningas Antiochos VIII Grypose (suri 96 eKr) ja tema abikaasa Tryphaena (u 141−111 eKr) noorim poeg. Pärast oma venna Demetrios III Eukairose vangistamist (88 eKr) langesid tema kätte Seleukiidide riigi lõunapoolsed alad, mille keskuseks oli Damaskus. Alguses toetasid teda Egiptuse Ptolemaioste väed. Tema vanem vend Philippos I Philadelphos, kes oli oma valdusse haaranud riigi põhjapoolsed alad keskusega Antiookias, otsis võimalust teda rünnata. Kui Antiochos oli lõunas sõjakäigul Nabatea araablaste vastu, ilmus Philippos sõjaväega Damaskuse alla. Linna kindluse ülem Milesios avas küll esmalt linnaväravad, kuid vastuolude tõttu Philipposega vahetas uuesti poolt ja ei lasknud Philippost enam linna. Samal ajal kiirustas Antiochos oma pealinna tagasi ja tema vend oli sunnitud tagasi tõmbama. Saanud olukorra kontrolli alla, siirdus Antiochos aga kohe uuesti nabatealaste vastu sõjakäigule. Seekord liikus ta mööda Vahemere rannikuala, mida kontrollisid juudid. Kuningas Alexander Jannaeus üritas teda takistada, kuid Antiochosel õnnestus kummatigi araablaste aladele läbi murda. 84. aastal eKr toimunud Kaana lahing algas talle edukalt, kuid siis sai ta võitluse käigus araabia sõduri käe läbi surma. Sellel oli tõsised tagajärjed: enamus Süüria sõjaväest hukkus kõrbes ja peagi vallutati Damaskus.

Antiochos XII oli viimane Seleukiidide soost valitseja, kes oli sõjaväljal edukas, ehkki tema tegevus oli lokaalset laadi.

Perekond

Antiochose abikaasa nimi ei ole teada, kuid väidetavalt oli tal kaks tütart: Kleopatra ja Antiochis.

Vaata ka

• Seleukiidide riik

Kirjandus

• Bevan, Edwyn Robert. The House of Seleucus. Vol. II. London: Edward Arnold, 1902. Lk 261-262 [1].