Infotehnoloogiaõigus

Infotehnoloogiaõigus (IT Law) on õigusharu, mille eesmärk on pakkuda õiguslikku raamistikku infotehnoloogiliste vahendite, teenuste ja taristu õiguspäraseks kasutamiseks. Pragmaatilisest seisukohast võib informatsiooni mõista maksustatud teenuste ja toimingute võimuallikana.

Määratlemine

Juriidilisest aspektist on infotehnoloogiaõigus määratletud nagu iga teine õigusharu: tuleb võrrelda ja süstemaatiliselt tõlgendada õigusakte, ületada lünki, koostada lepinguid ning uurida infotehnoloogiliste lahendite praktikat ja võimalusi.

Õiguslikult tuleb informatsiooni reguleerida nii eelduste, vormi, sisu kui ka tagajärje kohaselt. Saksa professori Kloepferi sõnul on õiguslikult enim oluline informatsiooni sisu, järgnevalt protsess ja informatsiooni olek.

Infotehnoloogiaõigusega seotud suurim probleem maailmas on tehnoloogia kiire areng ning õiguse võimetus sellega koos käia. Infotehnoloogia valdkondades jääb eelkõige tehnoloogia kiire arengu tõttu vajaka juriidilisest analüüsist.

Ühiste infoõiguspoliitiliste arusaamade puudumist võib enim märgata õiguskindluses.

Seadusloome

Õiguslikult on infotehnoloogia reguleeritud eelkõige riiklikult pinnalt. Infoühiskonna üleüldise reguleerimise eesmärk on tagada õiguskindlus e-teenuste tarbimises ja pakkumises. Eesti infotehnoloogiat hõlmav seadusloome lähtub eelkõige Euroopa Liidu direktiividest ja õigusaktidest. Lissaboni lepingus on määratletud infotehnoloogiaõigusharu alla kuuluvat isikuandmete kaitset kui põhiõigust. Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on sätestatud: „Igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele. Selliseid andmeid tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel. Igaühel on õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja nõuda nende parandamist.” Eestis on sätestatud infoõiguse õigusakte, mis arvestavad eelkõige IT arengu kiirust. Turvalisuse tagamiseks soovitakse koostada harta, mis määrab kindlaks suhte isiku ja tema isikuandmete vahel.

Seaduste eesmärk tänapäeval on ka e-keskkondades tagada, et inimeste põhiõigusi ei rikutaks. Igale rakenduslikule olukorrale tuleb tagada nii avalikus kui ka erasektoris seadusega tagatud põhi. Iga e-keskkonna toimimine peab olema reguleeritud ning infosüsteemide turvalisuse probleemide korral tuleb nõuete täitmine tagada seadusliku jõuga.

Infotehnoloogiline õigusruum on Eesti reguleeritud järgmiste seadustega:

• avaliku teabe seadus
• elektroonilise side seadus
• isikuandmete kaitse seadus
• autoriõiguse seadus
• riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus
• infosüsteemide turvameetmete süsteem
• küberturvalisuse seadus

Rahvusvaheline infotehnoloogiaõigus

Olemus

Rahvusvahelises õiguses seisneb infotehnoloogiaõigus eelkõige inimõigustes ja vabaduses. Infotehnoloogiline õigusruum rahvusvahelises õiguses on tagatud Euroopa Nõukogu, ÜRO ja ÜRO allorganisatsioonide regulatsioonide kaudu.

Õigusaktid

Euroopa Nõukogu infoõiguse instrumendid:

• Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
• Isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioon
• Arvutikuritegevusevastane konventsioon
• Euroopa Nõukogu välja töötatud konventsioon, mis ühendab eri organisatsioonide kogemused infotehnoloogia valdkonnas. Konventsiooni eesmärk on ühtlustada riiklike seadusi ja lihtsustada ja kuritegude klassifitseerimist.

ÜRO instrumendid:

• ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt
• Resolutsioon nr 59
• Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR)

ÜRO allorganisatsioonide panus infoõigusse:

• UNESCO – seisab nii digitaalse teabepärandi kaitse kui ka analoogmaailma säilitamise eest.
• WIPO (World Intellactual Property Organization) – keskendub intellektuaalomandi kaitsele ja domeenivaidluste lahendamisele.
• ITU (International Telecommunications Union) – organisatsiooni eesmärk on koordineerida üleilmseid telekomivõrke ja arendada nende teenuseid.

Infotehnoloogia kuritegude liigid

Eristatakse järgmisi infotehnoloogia kuritegusid.

• Arvutiandmetesse sekkumine
• Terminalseadme identifitseerimisvahendi ebaseaduslik kõrvaldamine ja muutmine
• Arvutisüsteemi toimimise takistamine
• Nuhkvara, pahavara ja arvutiviiruse levitamine
• Arvutikelmus
• Arvutikuriteo ettevalmistamine
• Arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine
• Ebaseaduslikult kõrvaldatud ja muudetud identifitseerimisvahendiga terminalseadme kasutamine
• Autoriõiguse rikkumine arvutisüsteemis

Infotehnoloogiaõigus Eestis

Eestis õpetatakse infotehnoloogiaõigust Tartu Ülikoolis alates aastast 2015.

IT-õiguse magistriprogrammis õppides omandab üliõpilane tervikpildi IT-õiguse valdkonnast ning selle kõige uuematest arengusuundadest. Ühtlasi omandatakse teadmised IKT ja programmeerimise alustest, informatsiooni infrastruktuurist ja arhitektuurist, infoturbest ning avalikest e-teenustest.

Lisaks õpitakse käsitlema kõige keerukamaid õiguslikke küsimusi, mis seonduvad privaatsuse, andmekaitse, e-kaubanduse, IT lepingute, intellektuaalomandi kaitse ja kriminalistikaga IT valdkonnas. Õppekava läbinu oskab muuhulgas nõustada intellektuaalomandil põhinevate (start-up) ettevõtete juhte kõigis ettevõtte elutsükli õiguslikes aspektides ning suunata valitsusi isegi küberkaitse ja -julgeoleku teemadel.

Lisaks on Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas võimalik infotehnoloogiaõigust õppida täiendusõppes.

Kirjandus

• Avaliku teabe seadus – RT I, 04.07.2017, 11.
• Autoriõiguse seadus – RT I, 16.06.2017, 8.
• Elektroonilise side seadus – RT I, 22.05.2018, 3.
• Infosüsteemide turvameetmete süsteem – RT I 2007, 71, 440.
• Isikuandmete kaitse seadus – RT I 2007, 24, 127.
• Karistusseadustik – RT I, 29.06.2018, 66.
• Küberturvalisuse seadus – RT I, 22-05.2018, 1.
• Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus – RT I 2007, 16, 77.
• E. Tikk, A. Nõmper. Informatsioon ja õigus. Tallinn: Juura. 2007.