Metsunel

Metsunel
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Närilised Rodentia;
Sugukond	Unilased Gliridae;
Perekond	Dryomys;
Liik	Metsunel;
Binaarne nimetus
	Dryomys nitedula; Pallas, 1778

Metsunel (Dryomys nitedula) on unilaste sugukonda kuuluv näriline.

Teda võib leida Ida-Euroopast, Balkani poolsaarelt ja Kesk-Aasiast. Metsunelil on IUCNi järgi vähe ohustatud staatus tänu oma laiale levikule ja stabiilsele populatsiooni arvukusele.^[1] Metsunel elab geograafiliselt väga erinevates kohtades, kuid kõige suurem populatsioon on Kesk-Moldovas, Taga-Kaukaasias ja Kesk-Aasia mägedes. Ülejäänud kohtades on arvukus tunduvamalt väiksem. Metsuneli arvukust mõjutavad mitmed tegurid, millest peamiseks on see, et nad valivad omale elukoha selle järgi, et oleks piisavalt sobivaid metsi ja toitu. Seetõttu on ka just Kesk-Moldovas kõige suurem arvukus – seal leidub rikkalikult toitu aasta läbi ning nii lehed kui ka oksad on sobilikud pesaehituseks. Mõlemad tingimused aitavad kaasa järglaste saamiseks, kes jäävad samasse kohta elama ka suguküpseks saamisel.

Dryomys't võrreldakse tihti Eliomys'iga, kuna neil on palju sarnasusi, aga esimene neist on suuruselt väiksem. Samuti on Dryomys'e kolju ümaram ning kuulmepõiekesed väiksemad kui Eliomys'el. Samuti on teatud erinevused ka sabades – Dryomys'e saba on ühevärvilisem kui Eliomys'el.^[2]

Metsunelil on diploidne (2n) kromosoomistik 48 kromosoomiga.^[3]

Morfoloogia

Metsunel sarnaneb kehaehituselt oravaga.^[2] Keskmine kehapikkus on 110 mm koos koheva hallika sabaga, mis on pea sama pikk kui keha ise. Pea ja kehatüve pikkus 80–130 millimeetrit, sabapikkus 60–113 millimeetrit. Metsuneli kehamass võib aga varieeruda vahemikus 18–34 grammi.^[2] Karvkate on keha posterioorsel poolel hallikaspruun, anterioorsel kollakasvalge. Metsunelile on iseloomulikud mustad ringid silmade ümber, mis ulatuvad kõrvadeni välja. Vurrud võivad olla ligi 10 millimeetrit pikad. Igal jalatallal on 6 jalapadjakest. Need on bilateraalsed ja endotermilised^[küsitav].

Levik ja elupaik

Metsunel on Euroopas laia levikuga, hõivates territooriume alates Läänemerest kuni Balkani poolsaareni välja. Ida pool leidub metsunelit Volga jõe ääres ja Uurali mäestikus. Isoleeritumad populatsioonid on sellest levialast väljaspool Iisraelis, Kesk-Iraanis, Afganistanis ning Hiinas Sinkiangi ja Šanii mäestikes.^[4]

Metsunel asustab erinevaid metsi. Teda võib kohata nii niitudel, kivistel aladel ning okas-, sega- kui ka lehtmetsades.^[5] Kõige kõrgem elupaik võib ulatuda kuni 3500 meetri kõrgusele.

Kõige suurema tõenäosusega võib metsunelit kohata tihedates metsadest. Enamasti loovad poegimiseks pesa madalamate puude tippu okste vahele või tihedate põõsaste keskele. Pesade kõrgus maapinnast võib varieeruda 1–7 meetrini. Pesa on ümmargune ning selle diameeter võib olla 150–250 millimeetrit, tavaliselt ainult ühe sissekäiguga ning see on puutüve poole. Metsunel katab oma pesa lehtede ja võrsetega, seestpoolt vooderdab puukoore ja samblaga. Kui metsunel hakkab poegimiseks pesa ehitama, siis näevad nad sellega palju vaeva, kuna tahavad olla kindlad oma tulevaste poegade turvalisuses.^[2]

Bioloogia

Metsunel on hiberneeruv pisiimetaja. Nende talveune pikkus sõltub geograafilisest asukohast. Näiteks Iisraelis on metsunel aktiivne aasta läbi, kuigi talveajal on neil periood, kui jäävad unne vaid teatud ajaks iga päev. Põhjapoolsemad isendid hiberneeruvad oktoobrist aprillini. Enne unne jäämist nad kerivad end kerra ja katavad keha sabaga. Esijäsemed võivad jääda põskedele, tagajalgadele jääb toestamise funktsioon.^[2] Kõikidel hiberneeruvatel liikidel langeb kehatemperatuur 35–37 kraadi juurest 5 kraadini.^[6]

Paaritumist ja sellega seotut pole kuigi palju uuritud. Paaritumise aeg sõltub geograafilisest asukohast, kuid on teada, et lõunapoolsematel liikidel on aastas rohkem aega paaritumiseks kui põhjapoolsematel. Näiteks Iisreali metsunelid on seksuaalselt aktiivsed märtsist detsembrini, Põhja-Euroopas märtsist augustini.^[2] Metsuneli jooksuaeg ja pesakondade arvukus on omavahel korrelatsioonis. Tiinus kestab 4 nädalat ning ühes pesakonnas on tavaliselt kuni 7 poega. Vastsündinud kaaluvad ligikaudu 2 grammi. Esimesed paar nädalat hoolitseb poegade eest ema, andes poegadele piima (emastel on 8 nisa), hoolitsedes nende hügieeni eest ning tagades poegade kaitse.^[2] Pojad avavad silmad kahe nädala vanuselt ning hakkavad tahkemat toitu sööma nädal pärast seda. Pooleteisekuuselt lahkuvad pojad pesast ning saavad suguküpseks aasta hiljem. Metsunelil on isahoolt vähe uuritud.

Keskmine eluiga looduses võib küündida 5,5 aastani. Sugupoolte koefitsient on 1:1.

Ökoloogia

Kui metsunel väljub talveunest, asub ta esimese asjana toituma. Nende toidulaud koosneb suurel hulgal selgrootutest, noorlindudest, taimepungadest, idudest kui ka taimede rohelistest osadest. Hiljem lisanduvad ka viljad, pähklid ja seemned. Metsunel sööb ligi 20 liiki puu ja põõsa vilju: kirsse, aprikoose, õunu, ploome, põldmarju, pirne, virsikuid jne.

Ligi 6% noortest indiviididest ja suurem osa üle nelja-aastastest unelitest ei ela talveund üle. Samuti võivad tormid kahjustada pesasid, mistõttu isendid hukkuvad. Metsunel on ka saakloomaks näiteks metsnugisele (Martes martes), kivinugisele (Martes foina), metskassile (Felis silvestris), kakkudele kui ka varestele. Kaks peamist kakuliiki, kes mõjutavad metsuneli arvukust, on kodukakk (Strix aluco) ja kassikakk (Bubo bubo).^[2]

Arvatakse, et metsunel võib olla vektoriks teatud haigustele, näiteks puukentsefaliidile, leptospiroosile ja tõenäoliselt ka katkule. Inimesele on nad pigem negatiivse mõjuga, kuna sööb vilju ning puukoort. Teisalt mõjub positiivselt artropoodide (Arthropoda) populatsioonile, hoides seda kontrolli all, ning taimedele, levitades nende seemneid.^[2]

Käitumine

Metsunel veedab enamiku aega puu otsas. Nad võivad väga kiiresti ronida ja hüpata oksalt oksale; hüppeulatus võib küündida kahe meetrini.

Neile on iseloomulik teha ka ajutisi pesasid, mis on üsna õrnad, kuid metsunel ei pruugi selles kaua aega veeta. Enamik energiast paigutatakse siiski päris pesade tegemiseks.^[2]

Metsunel on öise eluviisiga. Täiskasvanud isendid elavad hajutatult, 2–3 isendit 4000 ruutmeetri kohta. Territooriumi diameeter on ligi 65–100 meetrit.^[2]

Nad on keskkonnaärritajatele vastavalt võimelised tegema erinevaid häälitsusi. Kõige erilisem neist häälitsustest on hoiatushüüe, milleks on meloodiline piiksumine. Nad võivad suhelda teiste isenditega ka ultrahelide kaudu. Nagu paljud teised imetajaliigid, suhtleb ka metsunel teistega visuaalselt, kompamise teel, akustiliselt või keemiliselt.

Metsunel on väga agressiivne liik. Ka vangistuses on neid raske taltsutada. On märgatud, et inimene võib teha isendile pai, kuid kättevõtmisel võib loom hammustada. Kui metsuneli und häiritakse, võib ta üles ärgates hüpata kõrgele, sülitada ja sisiseda.^[5]

Eellased

2003. aastal leiti Hiinast unelisarnase imetaja fossiil. Arvatakse, et tegu võib olla kõige varajasema Eutheria esivanemaga. Fossiilile anti nimi Eomaia, mis tõlkes tähendab 'vana ema'. Eomaia arvatakse olevat fülogeneetiliselt lähedasem platsentaloomadega kui kukkuritega. Tänu sellele leiule arvatakse, et nende kahe grupi jagunemine võis toimuda rohkem kui 125 miljonit aastat tagasi. Enne seda arvati, et jagunemine toimus umbes 110 miljonit aastat tagasi.^[2]

Staatus

Metsunel on Tšehhi Vabariigis ohustatud, mujal Euroopas aga haruldane. Populatsioonide arvukust mõjutab peamiselt elamiskõlblike metsade kadu lageraiete tõttu. Liigi püsimajäämiseks on loodud mitu programmi.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 The IUCN Red List of Threatened Species, Dryomys Nitedula (vaadatud dets 2015)
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 Kimberly Skahan. Dryomys nitedula, forest dormouse. Animal Diversity Web http://animaldiversity.org/accounts/Dryomys_nitedula/ (vaadatud dets 2015)
↑ Mitsainas, Georue GP. "Chromosomal Studies on Greek Populations of Four Small Rodent Species." Folia Zoologica 57.4 (2008): 337–46.
↑ The IUCN Red List of Threatened Species http://www.iucnredlist.org/details/6858/0 (vaadatud dets 2015)
↑ ^5,0 ^5,1 The Dormouse Hollow: Dormouse biology http://www.glirarium.org/dormouse/biology-dryomys.html (vaadatud dets 2015)
↑ Clementi, M. E., et al. "Molecular Adaptation To Hibernation: The Hemoglobin Of Dryomys Nitedula." Pflugers Archiv European Journal Of Physiology 446.1 (2003): 46–51. Academic Search Premier. Web. 3 Dec. 2013.

[IUCN2007-1] 1,0 ^1,1 The IUCN Red List of Threatened Species, Dryomys Nitedula (vaadatud dets 2015)

[:0-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 Kimberly Skahan. Dryomys nitedula, forest dormouse. Animal Diversity Web http://animaldiversity.org/accounts/Dryomys_nitedula/ (vaadatud dets 2015)

[tY9Rc-3] Mitsainas, Georue GP. "Chromosomal Studies on Greek Populations of Four Small Rodent Species." Folia Zoologica 57.4 (2008): 337–46.

[zIgum-4] The IUCN Red List of Threatened Species http://www.iucnredlist.org/details/6858/0 (vaadatud dets 2015)

[:1-5] 5,0 ^5,1 The Dormouse Hollow: Dormouse biology http://www.glirarium.org/dormouse/biology-dryomys.html (vaadatud dets 2015)

[33v2j-6] Clementi, M. E., et al. "Molecular Adaptation To Hibernation: The Hemoglobin Of Dryomys Nitedula." Pflugers Archiv European Journal Of Physiology 446.1 (2003): 46–51. Academic Search Premier. Web. 3 Dec. 2013.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]