Paavstlik Teaduste Akadeemia

Paavstliku Teaduste Akadeemia peahoone fassaad Casina Pio IV hoonekompleksis

Casina Pio IV hoonekompleks Vatikani aedades

Paavstlik Teaduste Akadeemia, ka Vatikani paavstlik teaduste akadeemia, ka Paavsti teaduste akadeemia (ladina keeles Pontificia Academia Scientiarum) on Vatikani teaduste akadeemia, üks paavstlikke akadeemiaid.

Paavstliku teadusakadeemia asutas 1936. aastal paavst Pius XI eesmärgiga edendada matemaatika, füüsika- ja loodusteaduste arengut ning epistemoloogiliste probleemidega seotud uuringuid.

Paavstliku teadusakadeemia eelkäija oli 1847. aastal paavst Pius IX asutatud Accademia Pontificia dei Nuovi Lincei.

Akadeemia tegevus hõlmab kuut peamist valdkonda:

• alusteadused
• globaalprobleemidega seotud teadus ja tehnoloogia
• kolmanda maailma probleemid
• teaduseetika ja -poliitika
• bioeetika
• epistemoloogia

Paavstliku teadusakadeemia peakorter asub Vatikani aedades paiknevas Casina Pio IV hoonekompleksis. Samas kompleksis asuvad ka kaks teist paavstlikku akadeemiat – Paavstlik Sotsiaalteaduste Akadeemia ja Püha Thomas Aquinase Paavstlik Akadeemia.

Akadeemia president

Werner Arber, Paavsti TA president aastatel 2010–2017

Joachim von Braun, Paavstliku Teaduste Akadeemia president (alates 2017. aastast)

Paavsti TA presidendi nimetab Rooma paavst akadeemikute hulgast. Aastatel 2010–2017 oli akadeemia presidendiks Šveitsi mikrobioloog ja geneetik, nobelist Werner Arber. Arber oli presidenditoolis esimene usutunnistuselt protestant ja ühtlasi esimene mittekatoliiklane. Alates 2017. aastast juhib akadeemiat saksa põllumajandusteadlane Joachim von Braun.

Varasemad presidendid

• 1921–1936 Giuseppe Gianfranceschi, jesuiit, Rooma ülikooli füüsikaprofessor ja Pontificia Università Gregoriana rektor.
• 1936–1959 Agostino Gemelli, frantsiskaan, arst ja psühholoog, oli Milano Püha Südame Katoliikliku Ülikooli rajajaid ja selle esimene rektor. Valiti Leopoldina välisliikmeks.
• 1960–1966 Georges Lemaître, Belgia katoliku preester, astronoom ja matemaatik, esitas 1927. paisuva Universumi kosmoloogilise mudeli, sõltumatult Fridmanist.
• 1968–1972 Daniel O'Connell, jesuiidi preester, astronoom ja seismoloog, Vatikani observatooriumi direktor.
• 1972–1988 Carlos Chagas Filho, Brasiilia arst ja neuroteadlane, biofüüsika instituudi rajajaid Rio de Janeiros, olnud Brasiilia Teaduste Akadeemia president. Valitud Prantsuse teaduste akadeemia ja Leopoldina välisliikmeks.
• 1988–1993 Giovanni Battista Marini-Bettòlo, keemik, Rooma katoliku ülikooli keemiainstituudi direktor, valitud Accademia Nazionale dei Lincei liikmeks ja olnud Accademia nazionale delle scienze detta dei XL president.
• 1993–2010 Nicola Cabibbo, itaalia osakestefüüsik, Itaalia rahvusliku tuumafüüsika instituudi direktor, valitud Accademia Nazionale dei Lincei liikmeks ja USA Rahvusliku TA välisliikmeks.

Akadeemia struktuur

Paavstliku Teaduste Akadeemia teadusalad on jagatud üheksasse valdkonda:

• Füüsikateadused
• Astronoomia
• Keemia
• Geo- ja keskkonnateadused
• Bioteadused (botaanika, agronoomia, zooloogia, geneetika, molekulaarbioloogia, biokeemia, neuroteadused, kirurgia)
• Matemaatika
• Rakendusteadused
• Filosoofia ja teadusajalugu
• Muud valdkonnad

Liikmeskond

Paavstliku Teaduste Akadeemia uusi liikmeid valib akadeemikute kogu, kuid kinnitab paavst. Akadeemiasse liikmete valimisel ei oma tähtsust kandidaadi poliitilised ega ka religioossed vaated.

Esialgu koosnes akadeemia 80 liikmest, kelle seas oli 70 eluajaks valitud akadeemikut (itaalia keeles Accademici ordinari). 1986. aastal tõstis paavst Johannes Paulus II eluksajaks valitud liikmete arvu 80-le.

Akadeemia liikmete seas on olnud palju tuntud teadlasi, sealhulgas 1936. aastal valitud Ernest Rutherford, Guglielmo Marconi, Max Planck, Niels Bohr, Erwin Schrödinger, Georges Lemaître ja Thomas Hunt Morgan, 1955. aastal valitud Otto Hahn, Hermann Weyl, Werner Karl Heisenberg ja Artturi Ilmari Virtanen, samuti Paul Dirac (1961), John Carew Eccles (1961), Felix Andries Vening Meinesz (1964), Rita Levi-Montalcini (1974), Victor Weisskopf (1975), Abdus Salam (1981) ja paljud teised.

Ainuüksi Nobeli auhinna laureaate – Pieter Zeemanist (NP 1902) Gerhard Ertlini (NP 2007) – on akadeemias olnud kokku 75.

Jürgen Mittelstraß, saksa filosoof, Paavstliku TA liige (2002) ja Tartu Ülikooli audoktor (2003)

Kuulus dirižaabliehitaja ja Arktika uurija Umberto Nobile valiti akadeemiasse 1936. aastal.

Eestiga seotud akadeemia liikmed

• 1992 – saksa neurofüsioloog Wolf Singer, Tartu Ülikooli teaduri Jaan Aru doktoritöö juhendaja (2009–2014); külastas 2013. aastal Professor Talis Bachmanni laborit ja pidas Tallinnas loengu.
• 2002 – saksa filosoof Jürgen Mittelstraß, kes järgmisel aastal promoveeriti Tartu Ülikooli audoktoriks ja kes on olnud Tartu Ülikooli eetikakeskuse kuratooriumi esimees.

Akadeemia liikmed (Accademici ordinari)

Luigi Luca Cavalli-Sforza, itaalia populatsioonigeneetik

Yves Coppens, prantsuse antropoloog

Paul J. Crutzen, Hollandi atmosfäärikeemik, Nobeli auhinna laureaat

Beatrice Mintz, USA embrüoloog

Martin Rees, Briti astrofüüsik ja kosmoloog

Wolf Singer, saksa neurofüsioloog

Edward Witten, USA füüsik

• Werner Arber (liige 1981), Šveitsi mikrobioloog ja geneetik, NP
• David Baltimore (1978), USA biokeemik ja molekulaarbioloog, NP
• Vanderlei Salvador Bagnato (2012), Brasiilia füüsik
• Antonio M. Battro (2002), Argentina arstiteadlane
• Daniel Adzei Bekoe (1983), Ghana keemik
• Paul Berg (1996), USA biokeemik, NP
• Enrico Berti (2001), itaalia filosoof
• Günter Blobel (2001), saksa biokeemik, NP
• Thierry Boon-Falleur (2002), Belgia immunoloog
• Joachim von Braun (2012), saksa põllumajandusteadlane
• Luis Caffarelli (1994), Argentina matemaatik
• Luigi Luca Cavalli-Sforza (1994), itaalia populatsioonigeneetik
• Aaron Ciechanover (2007), Iisraeli biokeemik, NP
• Claude Cohen-Tannoudji (1999), prantsuse füüsik, NP
• Francis S. Collins (2009), USA geneetik
• Yves Coppens (2014), prantsuse antropoloog
• Suzanne Cory (2004), Austraalia molekulaarbioloog
• Paul J. Crutzen (1996), Hollandi atmosfäärikeemik, NP
• Stanislas Dehaene (2008), Prantsuse neuroteadlane
• Edward M. De Robertis (2009), USA embrüoloog
• Manfred Eigen (1981), saksa biofüüsik ja keemik, NP
• Gerhard Ertl (2010), saksa füüsik ja keemik, NP
• Albert Eschenmoser (1986), Šveitsi keemik
• Antonio García-Bellido (2003), hispaania arengubioloog
• Takashi Gojobori (2007), jaapani molekulaarbioloog
• Theodor W. Hänsch (2006), saksa füüsik, NP
• Stephen Hawking (1986), Briti füüsik ja kosmoloog
• Michał Heller (1990), poola filosoof ja kosmoloog
• Raymond Hide (1996), Briti füüsik
• Fotis Kafatos (2003), kreeka molekulaarbioloog
• K. Kasturirangan (2006), India kosmoseteadlane
• Klaus von Klitzing (2007), saksa füüsik, NP
• Nicole Marthe Le Douarin (1999), prantsuse arengubioloog
• Tsung-Dao Lee (2003), USA füüsik, NP
• Yuan Tseh Lee (2007), Taiwani keemik, NP
• Jean-Marie Lehn (1996), prantsuse keemik, NP
• Pierre Léna (2001), prantsuse astrofüüsik
• Juan Maldacena (2013), Argentina-USA füüsik
• Juri (Yuri) Manin (1996), vene-Saksa matemaatik
• Govind Menon (1981), India päritolu Briti füüsik
• Beatrice Mintz (1986), USA embrüoloog
• Jürgen Mittelstraß (2002), saksa filosoof
• Mario J. Molina (2000), mehhiko päritolu USA keemik, NP
• Salvador Moncada (2016), Belize'i farmakoloog
• Rudolf Muradyan (1994), armeenia füüsik
• Erna Möller (2013), rootsi immunoloog
• Miguel Nicolelis (2011), Brasiilia neuroteadlane
• Sergei Novikov (1996), vene matemaatik
• Ryōji Noyori (2002), jaapani keemik, NP
• Czesław Olech (1986), poola matemaatik
• William D. Phillips (2004), USA füüsik, NP
• John Charles Polanyi (1986), ungari päritolu Kanada keemik, NP
• Ingo Potrykus (2005), Šveitsi botaanik
• Frank Press (1999), USA geofüüsik
• Yves Quéré (2003), prantsuse füüsik
• V. Ramanathan (2004), India päritolu USA atmosfääriteadlane
• Chintamani Rao (1990), India keemik
• Peter H. Raven (1990), USA botaanik
• Martin J. Rees (1990), Briti astrofüüsik ja kosmoloog
• Ignacio Rodríguez-Iturbe (2007), Venezuela-USA hüdroloog
• Carlo Rubbia (1985), Itaalia osakestefüüsik, NP
• Vera Rubin (1996), USA astronoom
• Roald Sagdeev (1990), tatari päritolu Venemaa füüsik
• Hans Joachim Schellnhuber (2015), saksa kliimateadlane
• Michael Sela (1975), Iisraeli immunoloog
• Maxine Singer (1986), USA molekulaarbioloog
• Wolf Singer (1992), saksa neurofüsioloog
• Govind Swarup (2008), India raadioastronoom
• Hans Tuppy (1970), Austria biokeemik
• Rafael Vicuña (2000), Tšiili biokeemik
• Edward Witten (2006), USA füüsik
• Shinya Yamanaka (2013), jaapani arstiteadlane
• Chen Ning Yang (1997), USA füüsik
• Ada Yonath (2014), Iisraeli kristallograaf
• Ahmed Zewail (1999), Egiptuse keemik, NP
• Antonino Zichichi (2000), itaalia füüsik

Akadeemia liikmed staatusega perdurante munere

Guy Consolmagno, Paavstliku TA liige, Vatikani Observatooriumi direktor

Piiratud liikmeksoleku ajaga on akadeemis ex officio (ameti poolest) sinna kuuluvad ametnikud. Need liikmed on staatusega perdurante munere:

• Guy Consolmagno (2015), USA astronoom, Vatikani Observatooriumi direktor
• Cesare Pasini (2007), itaalia patroloog, Vatikani Apostelliku Raamatukogu direktor (prefekt)
• Sergio Pagano (1997), Vatikani Apostelliku Salaarhiivi direktor (prefekt)
• Marcelo Sánchez Sorondo (1998), Paavstliku Teaduste Akadeemia kantsler

Akadeemia auliikmed (Accademici Pontifici Onorari)

• Georges Cottier (1992), Šveitsi kardinal, katoliku filosoof ja teoloog. Dominikaan (suri 2016)
• Jean-Michel Maldamé (1997), prantsuse teoloog ja filosoof. Dominikaan

Välislingid

• Pontificial Academy of Sciences Koduleht (inglise keeles)
• Vatikan hakkab otsima maavälist elu forte.delfi.ee. 11.11.2009