Puidutõrv

Puidutõrv ehk puutõrv on puidu kuivdestilleerimisel saadav tumepruun kuni must viskoosne vedelik (tõrv)^[1].

Puidutõrva kasutatakse näiteks puidu konserveerimiseks ja fenoolide tootmiseks^[1].

Puit koosneb põhiliselt tselluloosist (30–60%), hemitselluloosist (20–30%) ja ligniinist (20–30%), okaspuudes on ka vaiku. Õli ja tõrva kui sellist pole olemas ei puidus, kivisöes ega põlevkivi kerogeenis – need tekivad kõrgmolekulaarsest orgaanilisest ainest kuumutamisel ilma hapniku juurdevooluta (utmine).

Ajalugu

Eesti aladele jõudis puutõrva põletamise oskus ilmselt balti hõimude kaudu ja seda arvatavasti juba muinasajal. Teadaolevalt oli eestlastel muinasaja lõpul arvukalt laevu, millest võib järeldada, et vajati ka suuremas koguses tõrva. Kirjalikke teateid tõrva valmistamise kohta siinmail leidub alates keskajast. Peamised tõrvatootmispiirkonnad olid männimetsarikastel aladel Saaremaal Mustjalas, Hiiumaal Kõpu poolsaarel ja Pihkva järve lähistel Orava metsades. Eestis põletati tõrva peamiselt oma tarbeks ning vähesel määral ka kohalikuks vahetuskaubaks. Koduse tõrvaajamise oskuste hääbumist võib aga seostada II maailmasõja lõpu ja 1940. aastatega, mil muutus radikaalselt kogu senine ühiskondlik elukorraldus. 1950. aastatel tõrjus puutõrva lõplikult välja põlevkivitõrv – seega männikändude uttesaadused asendusid põlevkivi uttesaadustega. Tõrvapõletamise oskuste taaselustamine algas 1990. aastate alguses. Tänapäeval põletatakse Eestis kvaliteetset puutõrva juba mitmel pool (Saaremaal Lümandas, Põlvamaal Rasinal, Kabala metskonnas Tõrvaaugul).

Tõrv sobib hästi välitingimustes asuvate puitpindade katmiseks. Tõrv kaitseb puitu ja teisi materjale päikesekiirguse ja niiskuse hävitava mõju eest, on viskoosne – kui kihti tekivad praod, täituvad need uuesti tõrvaga. Kasetohust aetud tökat sobis hobuseriistade ja saabaste määrimiseks.

Kõige rohkem tõrva saab männipuidust, eriti pehkima hakanud juurtest ja kändudest. Esmalt tuleb puit kuivatada ning raiuda parajateks tükkideks ehk käredeks, et tõrv puust kergemini välja jookseks. Käresid kuumutatakse hapnikuvaeguses. Suletud ahjust eraldub kõigepealt tärpentin ja nn puuhape. Temperatuur, mille juures tõrv jooksma hakkab, on umbes 400 °C. Jahtumisel tahkestuva tõrva saamiseks tuli tõrva keeta, et selle vedelad koostisosad lenduksid. Ajaloolisi tõrvaajamise viise – eelistatult looduslikel nõlvadel või kraavi kaldas – on mitmeid. Tõrvaajamine on arenenud aukudes põletamisest riitades põletamiseni ja sealt omakorda raudpajani ning erineva konstruktsiooniga ahjudeni. Viimaste levik sai alguse 18.–19. sajandi vahetusel, mil mõisates hakati otsima uusi sissetulekuallikaid – enda tarbeks tõrva ajamine asendus ajapikku pooltööstusliku tootmisega.

Paul Kogerman on 1918. aastal avaldanud raamatu puidu kuivdestilleerimisest mitut tüüpi ahjudes. See on põhjalik ülevaade ilma õhu juurdepääsuta puidu kuumutamisel saadavatest saadustest, nende saagistest, ahjude ja seadmete ehitusest ning protsesside tingimustest. Saada võis atsetooni, puupiiritust (metanooli), metüüleetrit, äädikhapet, kerget õli (tärpentini), rasket õli, tõrva ja jäägina puusütt.

Pajas põletamise juhis. See on oma lihtsusest tingituna olnud üks levinum tõrvapõletamise viis. Siin tõrvapuid ei põletata, vaid kuumutatakse hapnikuvaeses keskkonnas. Künka nõlvale kaevatakse madal süvend, mille põhja asetatakse nõgus plekk auguga keskel. Selle augu alla pannakse plekist lehter, mille otsa tuleb metallrenn või toru, et juhtida saadav tõrv madalamal asetsevasse anumasse. Nüüd tuleb pada täita võimalikult tihedalt peeneks lõigatud püstiasendis käredega ning asetada see kummuli plekile. Paja servad peab saviga tihendama, mille võib veel omakorda katta liivakihiga. Paja ümber ja peale tehakse tuli. Kui savi kütmise ajal praguneb, siis tuleb liiva peale raputada. Muidu võivad käred õhuhapniku juurdepääsul põlema süttida. Kütmise võib lõpetada, kui tõrvavool jääb väiksemaks – muutub niiditaoliselt nirisevaks. 40–50-liitrise paja puhul pärast eelsoojendust kestab tõrvaajamine 3–4 tundi ja tõrva saadakse umbkaudu 4 liitrit.