Singspiel
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2018) |
Singspiel (saksa keelest tõlgituna laulumäng). Omaette muusikanumbritega ning neid ühendavate kõnedialoogidega koomiline või sentimentaalne ooper saksa keelt kõnelevates riikides. Koomilisest ooperi ülesehitusest eristab Singspiel'i retsitatiivide puudumine, mille asemel kasutatakse dialooge või lihtsalt ühe osalise publikule suunatud kõnet. Käsitletakse saksa kultuuriruumis kui sakslaste enda ooperite eelkäijat.
Selles lavateoses vaheldub räägitav dialoog ansamblinumbrite, laulude, ballaadide, tantsude ja aariatega. Need olid valdavalt stroofilised või rahvapärased. Oma faabula poolest oli Singspiel'i küll üldiselt koomiline või romantiline, kuid sageli etendati laval maagilise loomuga teoseid, mis teatud perioodidel tõmbasid publikut eriti ligi. Laval võisid liikuda fantastilised olendid ja esitati inimestevaheliste suhete tavapäratuid kombeid. Hea ja paha konkureerimist iseloomustati liialdatult ja ülevoolavalt.
Eestikeelne mõiste „laulumäng” oli Eesti lavalises meelelahutuses kasutusel 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Kuid saksa kultuuriruumi vastavaid lavateoseid ei saa eesti keeles nimetada laulumängudeks, kuna eestipärane mõiste iseloomustab väga lihtsakoelist, kodukootud naiivsevõitu lavateost, mida saksa Singspiel'id ei olnud. Samamoodi ei saa ka Eestis loodud laulumänge nimetada Singspiel'ideks.
Mõiste võeti Saksamaal ja Austrias laiemalt kasutusele 18. sajandi II poolel ning juurdus seal stabiilselt alates 19. sajandist. Kasutusel on olnud ka sünonüümsed mõisted Spielgesang ja Singe-Spiel. Mõiste kasutuselevõtt oli vastukaaluks itaalia terminile opera semiseria ja opera buffa, samuti dramma per musica. Singspiel'i arengule aitas tugevasti kaasa prantsuse opéra-comique'i mõju ning inglise ballaad-ooperite tõlkimine saksa keelde.
Sisuliselt kasutasid seda terminit juba 16. sajandi lõpus Saksamaal gastroleerinud inglise komödiandid ja nende saksa imitaatorid, et ettekantavaid rõõmsameelseid ning rahvalikke lugusid, ballaade iseloomustada. Esitati värssides teravmeelseid farsse ning lauldi ja tantsiti nende juurde. Seda tegevust nimetati Singets Spiel'iks. Kuid on teada, et Nürnbergi poeet Jakob Ayrer avaldas sellise nimetusega 10 taolist teost kogumikus "Opus theatricum" (1624). 1725. aastal ilmunud Breslauer Anleitungi numbris leidub konkreetne märge, et ooperit võidakse nimetada ka Singspiel'iks, kui kõik seal esitatu on lauldud.
Õieti võib öelda, et sellise lavalise meelelahutuse arendamise seemne istutasid sakslastesse põhjalikult inglased. 1736. aastal soovitas Preisi suursaadik Inglismaal tõlkida saksa keelde sealse populaarse Charles Coffey ballaadooperi "The Devil to Pay" ("Saatan maksab") tõlke. Sellega saadi hakkama Hamburgis ja Leipzigis, kuid mitte eriti operatiivselt. Johann Adam Hilleril valmis Singspiel'ina "Der Teufel ist los or Die verwandelten Weiber" (Saatan on lahti ehk Muutunud naised, 1766), mille esitas suure eduga Schönmanni trupp Berliinis.
Saksa oma algupärase laulumängu esimesed väljapaistvamad arendajad olid Leipzigi koomiliste ooperite komponistid Johann Adam Hiller, kelle peateos on "Die Jagd" ("Jaht", 1770) ja Anton Schweitzer "Die Dorfgala" ("Külapidu", 1772), samuti Berliini helilooja Jiří Antonín Benda "Der Dorfjahrmarkt" ("Küla aastalaat", 1775) ning Dresdeni koolkonna esindajad Joseph Schuster "Der Alchymist" ("Alkeemik", 1778), "Die wüste Insel" ("Kõrbesaar", 1779) ja Franz Seydelmann ("Arsene", 1779).
Austrias hoolitses selle lavalise meelelahutuse arengu eest Karl Ditters von Dittersdorf oma 29 teosega, millest eriti laia levikuga oli "Doktor und Apotheker" ("Arst ja apteeker", 1786). Austria rahvusliku Singspiel'i koolkonna tekitajaks, organisaatoriks ja õhutajaks oli aga keiser Joseph II, kes hoolitses alates 1778. aastast selle eest, et heliloojad teatritelt tellimusi saavad ja nende töid ka katkematult esitatakse. Joseph II koolkonna väljapaistvaim esindaja oli Wolfgang Amadeus Mozart. Temalt pärinevad mitmed selle žanri tippteosed nagu "Bastien und Bastienne" (1768), "Zaide" (1780), "Die Entführung aus dem Serail" ("Põgenemine Serailist", Eestis "Haaremirööv", 1782), "Der Schauspieldirektor" ("Teatridirektor", 1786) ja eriti "Die Zauberflöte" ("Võluflööt", 1791). Ühtegi neist, mis kõik on lavastatud Eestis, pole nimetatud eestipäraselt laulumänguks. Austerlased kinnitavad, et nende Singspiel oli mõjutatud mitte ainult Itaalia koomilisest ooperist, vaid ka prantsuse vodevillist, ning selle edasiarendamise vormina arenes välja Viini klassikaline operett.
19. sajandi alguses kandusid Singspiel'i traditsioonid üle nn päästmisooperitesse. Selle alaliigi nimekamad loojad oli eelkõige Beethoven oma ainsa ooperiga "Fidelio", samuti saksa romantilise ooperi isa Carl Maria von Weber teostega "Silvana", "Der Freischütz" ("Nõidkütt"), "Oberon" ja "Abu Hassan".
1927. aastal võttis Kurt Weill kasutusele asjakohase termini Songspiel, millega iseloomustas oma oopust "Mahagonny".