Linnriik
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Linnriik on majanduslikult iseseisev, oma kultuuri ja õiguskorraga väikeriik, mille mõjuala võib ulatuda ka suuremale territooriumile.[1]
Linnriik oli vanim riikluse vorm. Majanduslikult oli vana- ja keskaja linnriik suveräänne institutsioon, mis hoidis lisaks oma territooriumile enda kontrolli all veel suurt ala enda ümber. Selle elanikkond oli heterogeenne ja kosmopoliitne ning tolerantne teistsuguste suhtes. Mida kaugemale tema kaubandussidemed ulatusid, seda suuremaks ja võimsamaks ta kasvas.[2]
Esimesed linnriigid tekkisid Induse ja Sumeri tsivilisatsiooni aladel umbes 5. ja 4. aastatuhandel eKr – neile järgnesid Lähis-Idas Foiniikia ja Vahemere regioonis iidsed Kreeka linnriigid (Polis) – ning Rooma vabariiklikul perioodil. Keskajal oli palju linnriike Itaalias, hiljem nn vabalinna nime all tuntuks saanud linnad Lääne-Euroopa aladel (vt vaba riigilinn, hansalinn). Tänapäeval, pärast territoriaalsete rahvusriikide esilekerkimist on järele jäänud üksikud, piiratud suveräänsusega linnriigid, nagu Monaco ja Vatikan või täiesti suveräänne Singapuri Vabariik, mille on oma raha, tugev sõjavägi ja 5,6 miljonit elanikku.[3] Linnriigi mõistele on lähedased ka sellised väikeriigid nagu Katar, Brunei, Kuveit, Bahrein ja Malta, millel on küll mitu omavalitsuslikku territooriumi, aga vaid üks domineeriv pealinn.[4][5] Linnriigiks võib pidada ka suhteliselt iseseisvat San Marinot, millel puudub küll üks selge suur linnakeskus, kuid mille territoorium on kaetud suure asustustihedusega mikrorajoonidega.[6][7]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ajalooliselt pani linna sünnile aluse inimeste spetsialiseerumine ühele tööle ja vajadus vahetada oma töö saadusi. Kui käsitöölised toodavad vaid ühte kaupa, siis peavad nad vahetama oma toodangu teiste, neile vajalike kaupade vastu, mis paneb aluse turumajandusele ning individualistlikule sotsiaalsele korrale. Kuna spetsialiseerumine suurendab tööviljakust ja parandab toodete kvaliteeti, muutub linn kohalikuks tõmbekeskuseks ning ümbruskonnas elavad inimesed tahavad vahetada oma põllumajandustooteid neile vajalike käsitöötoodete vastu. Linnast saab selle tulemusel regionaalne keskus, kuhu suubuvad kõik transporditeed. Linna eristabki külast see, et sealsed elanikud ei tooda toitu ise, vaid vahetavad seda oma toodangu vastu. Kuna kaupade ja teenuste vahetamise käigus tekkisid õiglase hinna pärast vaidlused ja konfliktid, siis tekitas see omakorda vajaduse erapooletu isiku, s.t kohtuniku järele, kes mõistaks õigust. Varaseim kirjalikult salvestatud kohtpretsedent pärineb Uri linnast umbes 1850 eKr.[8] Sellest arenes välja riigiametniku- ja kohtuinstitutsioon ning tava kirjutada üles kohtupretsedendid. Nende kogumisest ja üheks materjaliks koondamisest tekkis seadusloome tava, mille varaseimateks näideteks on Ur-Nammu ja Lipit-Ištari seadused ning hilisem Babüloni Hammurapi koodeks.[9] Linnriikide tunnuseks oli demokraatliku valitsuskultuuri tava, mille kirjalikult tuvastatav alge pärineb Sumeri linnriigist Kish.[10]
Alates 10. aastatuhandest asustatud ning 9. aastatuhandel eKr rajatud müüri ja kaitsetorniga linn Jeeriko asutati mitmete kaubateede ristumiskohta. Seda linna on mainitud korduvalt juudi ja kristlikes pühakirjades ning see on vanim püsiva asustusega linn.[11]
Järgnevatel aastatuhandetel rajati Vahemere äärde kaubalinnu, millistest mitmed (Foiniikia Byblos, Sidon, Tüüros) tegutsesid imperiaalsete vallutusperioodide vahelistel ajaperioodidel iseseisvate linnriikidena. Viimastele tuleb lisada foiniiklaste poolt Põhja-Aafrika rannikule asutatud Kartaago.[12]
8. aastatuhandel asutati Induse jõe tolleaegse haru äärde ning mäekuru juurde, kus algas kaubatee, mis viis Afganistani ja Kesk-Aasia aladele, Mehrgarh'i nime saanud linn. See linn sai kuulsaks oma ehetega, mida on leitud Egiptusest Hiina aladeni ning oskusega puurida mitte üksnes kõvasid ja ilusaid mineraale vaid ka inimese hambaid ravimise eesmärgil. Selle linna tähelepanuväärseks eripäraks olid sirgete tänavatega linnaplaneering ja veevärgi olemasolu. Selle asutajaks peetakse draviidi hõimu.[13][14]
4.–2. aastatuhandel arenes Induse jõe oru piirkonnas välja veel palju linnriike, millest tuntumatena võiks nimetada Harappa, Mohenjo-daro ja Lothali sadamalinna.
Sumeri tsivilisatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Umbes 5400 eKr rajati esimene Sumeri linn Eridu.[15] Sumeri tsivilisatsioon püsis aastani 2000 eKr. Sumeri linnad rajati Eufrati ja Tigrise jõe vahelisele, tol ajal viljakale alale ning nende jõgede harujõgede äärde territooriumil, mis hõlmab tänapäeva Iraagi, Iraani, Süüria ja Türgi alasid. Suurimaks neist kasvas Uruk, mille elanikkond kasvas 3. aastatuhandel 80 000 inimeseni (umbes 1% planeet Maal tol ajal elanud inimestest).[16]
Kreeka tsivilisatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Kreeka linnriigid tekkisid 7. sajandil eKr ja püsisid kuni Makedoonia Aleksandri ning Rooma vallutusteni.
Itaalia tsivilisatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Itaalia linnriigid tekkisid esmalt etruskide aladel, kuid suurimaks neist sai Rooma, mida linnriigiks võib nimetada vaid vabariiklikul perioodil. Rooma Impeeriumi järel, keskajal oli Itaalia aladel palju linnriike, millest tuntumateks olid Siena, Pisa, Firenze, Genova ja kõige kauem (421–1797) suveräänsuse säilitanud Veneetsia Vabariik (Serenìsima Repùblica Vèneta)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Encyclopedia Britannica. Retrieved 19 April 2020. "City-state" [1]
- ↑ Conca Messina, Silvia. A History of States and Economic Policies on Early Modern Europe. Parspectives in Economic and Social History. Routlege. 2019. ISBN 13: 978-0-367-72979-0 p 21
- ↑ Brimelow, Ben. "How a tiny city-state became a military powerhouse with the best air force and navy in Southeast Asia". Business Insider. Retrieved 15 October 2020. [2]
- ↑ Parker, Geoffrey. 2005. Sovereign City: The City-state Through History Chicago: University of Chicago Press. p. 219
- ↑ Mogens, Hansen. 2002. A Comparative Study of Six City-State Cultures: An Investigation p. 91
- ↑ Mogens, Hansen. 2000. "Introduction: The Concepts of City-States and City-State Culture." In A Comparative Study of Thirty City-State Cultures, Copenhagen: Copenhagen Polis Centre. Pg. 19
- ↑ Parker, Geoffrey. 2005. Sovereign City: The City-state Through History Chicago: University of Chicago Press.
- ↑ Kramer, Samuel Noah. History begins at Sumer. University of Pennsylvania Press. 1956. ISBN 0-8122-1276-2, pp 56-58
- ↑ Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Varrak, 2001. ISBN 9983-3-0482-9. lk 57-65 ja lk 86-148.
- ↑ Kramer, Samuel Noah. History begins at Sumer. University of Pennsylvania Press. 1956. ISBN 0-8122-1276-2, pp 30-35
- ↑ Mithen, Steven (2006). After the ice: a global human history, 20,000-5000 BCE (1st Harvard University Press pbk. ed.). Cambridge, Mass.: Harvard University Press. p. 57. ISBN 0-674-01999-7.
- ↑ María Eugenia Aubet (6 September 2001). The Phoenicians and the West: Politics, Colonies and Trade. Cambridge University Press. pp. 18, 44. ISBN 978-0-521-79543-2. [3]
- ↑ Mukhtar Ahmed, Ancient Pakistan - An Archaeological History. Volume II: A Prelude to Civilization. Amazon, 2014 ISBN 1495941302 p 387.
- ↑ Coppa, A. et al. 2006. "Early Neolithic tradition of dentistry: Flint tips were surprisingly effective for drilling tooth enamel in a prehistoric population." Nature. Volume 440. 6 April 2006.
- ↑ Steinkeller, P., "On Rulers, Priests, and Sacred Marriage: Tracing the Evolution of Early Sumerian Kingship. In Priests and Officials in the Ancient Near East." Papers of the Second Colloquium on the Ancient Near East—The City and its Life held at the Middle Eastern Culture Center in Japan (Mitaka, Tokyo), ed. K. Watanabe, pp. 103–137. Heidelberg: Universitätsverlag C. Winter, 1999
- ↑ Modelski, George. CITIES OF THE ANCIENT WORLD: AN INVENTORY. University of Washington. 1997. Early Dynastic cities. 1997.