Raadiovastuvõtja

Raadiovastuvõtja on elektrooniline seade, mis võtab vastu ruumis raadiolainete abil edastatavat või edasikanduvat infot ja annab sellele kasutamiseks vajaliku vormi (heli, pilt, analoog- või digitaalandmed).

Kitsamas tähenduses on raadiovastuvõtja (üldkeeles lühidalt raadio) aparaat raadioringhäälingu saadete kuulamiseks.

Üldine tööpõhimõte

Kasulikku signaali kandvad elektromagnetlained indutseerivad raadiovastuvõtja antennis kõrgsageduslikud vahelduvvoolud, millest sisendlülitus eraldab soovitud kandesagedusega võnkumise. See võnkumine ja selles sisalduv signaal läbib mitmeastmelise töötluse: võimendamine, sagedusmuundamine, demoduleerimine, dekodeerimine. Signaali töötlemine toimub peamiselt superheterodüünvastuvõtja skeemi järgi.

Raadiovastuvõtuseadmete arenguetappe

1907. aastal patenteeris ameerika elektriinsenerLee de Forest raadiovastuvõtja skeemi ja selle realiseerimiseks vajaliku elektronlamptrioodi nime all Audion, milles detekteerimine toimub vastuvõetava signaali sagedusel. See vastuvõtjatüüp oli pärast sagedusmuundusega raadiovastuvõtja (superheterodüünvastuvõtja) kasutusevõttu tuntud ka otsevastuvõtja nimetuse all.

Pikemalt artiklis Audion-vastuvõtja

1918. aastal patenteeris Edwin Armstrong superheterodüünvastuvõtja põhimõtte.^[1].
1924. aastal valmistas USA firma RCA superheterodüünraadio (Radiola Superheterodyne AR812), milles detekteerimiseks kasutati veel trioodiga audionlülitust. Järgmistel aastatel, kui võeti kasutusele eraldi vaakumdioodid ja mitmeelektroodilised elektronlambid ‒ tetroodid ja pentoodid –, kaotas audionlülitus oma tähtsuse. Alates 1930. aastatest muutus supervastuvõtja põhiliseks vastuvõtjatüübiks.

Pikemalt artiklis Superheterodüünvastuvõtja

1933. aastal patenteeris Edwin Armstrong sagedusmodulatsiooni (FM) ja selle detekteerimise põhimõtted.
1954. aastal anti USAs masstootmisse esimene transistorvastuvõtja ‒ taskuraadio Regency TR-1.
1950. aastatel algas raadioringhäälingus üleminek sagedusmodulatsiooni (FM) rakendamisele, mis tagas parema helikvaliteedi. Koos sellega algas ka stereofooniline heliedastus. Selleks varustati raadiovastuvõtjad stereodekoodri ja kahekanalilise helivõimendiga. Kui Euroopas võeti stereosaadete edastamiseks kohe kasutusele meeterlained, siis USAs edastati esialgu (möödunud sajandi teisel poolel) stereosaateid amplituudmoduleerituna kesklainel (AM stereoo).

Liigitus ^[2]

Kõigi ringhäälingu-lainealadega kaasaskantav nn maailmaraadio Sangean ATS 909

Kasutusvaldkonna järgi on raadiovastuvõtjate tähtsamad liigid järgmised:

sidevastuvõtjad ‒ telekommunikatsiooni ehk elektroonilise side signaalide vastuvõtmiseks;
raadionavigatsiooni vastuvõtjad (vt GPS-vastuvõtja);
raadioringhäälingu-vastuvõtjad (raadiod) ‒ ringhäälingu helisaadete (kõne, muusika) vastuvõtmiseks pikk-, kesk-, lühi- ja ultralühilainel (alates 1990. aastatest peamiselt viimasel); vastuvõtjat eraldi seadmena nimetatakse tuuneriks;
televisioonivastuvõtjad (televiisorid ehk telerid) televisioonisaadete vastuvõtmiseks.

Märkus. Ringhäälinguseaduses ^[3] tähendab ringhääling nii raadio- kui ka televisiooniprogrammide edastamist. Sel alusel kuuluvadki ringhäälinguvastuvõtjate mõistesse nii raadiod kui ka telerid.

Raadiod

Raadioks nimetatakse rahvapäraselt aparaati, millel on lisaks raadioringhäälingu vastuvõtjale ka helisagedusvõimendi ja valjuhääldi(d).

Raadioid valmistati esialgu suurte, enamasti lauapealsete aparaatidena, seejärel ka kaasaskantavate mudelitena ja nn taskuraadiotena. Tänapäeval toodetakse peamiselt kompaktseid sangaga või lauapealseid raadioid (sealhulgas nn köögiraadioid) ja äratusfunktsiooniga kellraadioid.

Raadiolaine moduleerimise viisi järgi olid esialgu kasutusel amplituudmoduleeritud (AM-) saadete vastuvõtjad (saadete vastuvõtmiseks pikk-, kesk- ja lühilainel). Alates 1950. aastatest algas sagedusmoduleeritud (FM-) saadete edastamine ultralühilainel (ULL), nii et raadiotele lisandus ULL-ala.

Raadioringhäälingu saadete edastamisel moduleeritakse kõrgsagedusvõnkumist valdavalt analoogsignaaliga. Digitaalraadio süsteemide (DAB, DRM) laialdane areng seisab alles ees.^[4] Digitaalselt edastatavaid raadioringhäälingu programm saab vastu võtta sidesatelliitidelt (lisaks televisiooniprogrammidele) ja interneti vahendusel (vt internetiraadio).

Soovitud saatja sagedusele häälestamiseks on raadiol osutiga skaala või sageduse numbernäiduga vedelkristall- (LCD-) näidik. Vastavalt on tegemist analoog- või digitaalhäälestusega. Viimasel juhul saab raadio täpselt häälestada teadaolevale sagedusele, samuti salvestada kuulatavaimate saatjate sagedused (vähemalt 5) ja edaspidi valida saatja lihtsalt vastavale nupule vajutamise teel.

Kombineeritud raadioseadmed

Grammofoniga kokkuehitatud lampraadiovastuvõtjate üldnimetus oli radioola ning magnetofoniga kombineeritud raadioseade magnetoola.

Mitmest funktsionaalsest üksusest koosneva muusikakeskuse ehk stereoseadme koosseisu kuulub raadiovastuvõtja raadiotuuneri nime all.

Transistorraadioid hakati alates 1970. aastatest kombineerima kassettmagnetofoniga ja järgmisel aastakümnel ka CD-mängijaga.

Alates sajandivahetusest kuulub raadio funktsionaalse üksusena audio-videopleieritesse ja mobiiltelefonidesse.

Raadioskanner

Raadioskanner ehk skannerraadio võimaldab vastu võtta mitut liiki raadiosignaale avaras sageduspiirkonnas, näiteks sajast kilohertsist kuni mitme gigahertsini, ümber lülitada eri modulatsiooniliikidele, kasutada mitmesuguseid digitaalhäälestuse mooduseid, salvestada sagedusi eri tunnuste järgi sadadesse, koguni tuhandetesse mälupaikadesse jm (nt avastada pealtkuulamisseadmeid). Tundlikkus on viidud tehniliste võimaluste piirini (0,1–0,5 μV).

Vastuvõetavasse sagedusalasse jäävad lisaks raadioringhäälingu-sagedusaladele ka CB (vabakasutus-raadioside sagedusalad), amatöörraadio ja ametkondliku side sagedusribad. (Teadmiseks: ainult ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teadete sisu edastamine ja kasutamine on sideseaduse kohaselt keelatud ja karistatav.) Võimalikud modulatsiooniliigid:

AM – vastuvõtuks nt raadioringhäälingu sagedusaladel;
SSB – peamiselt AM-vastuvõtuks ühel külgribal: ülemine USB (amatöörsides sagedustel üle 10 MHz) ja alumine LSB (amatöörsides kuni sageduseni 10 MHz); kommertssides on kasutusel USB;
FM (kitsaribaline) ja W-FM (ringhäälingusaadete vastuvõtuks ultralühilainel);
CW – raadioamatöörsideks moduleerimata kandesageduse katkestamisega vastavalt morsekoodile.

Vaata ka

Viited

↑ Patent US1342885: Method of Receiving High Frequency Oscillations
↑ Raadiovastuvõtja – EE, 7. kd, lk 652
↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/831359
↑ Norra lülitas esimese riigina FM-raadio välja

Välislingid

90 aastat esimesest ringhäälingu raadiosaatest Eestis

[1] Patent US1342885: Method of Receiving High Frequency Oscillations

[2] Raadiovastuvõtja – EE, 7. kd, lk 652

[3] ttps://www.riigiteataja.ee/akt/831359

[4] Norra lülitas esimese riigina FM-raadio välja

[1]

[2]

[3]

[4]