Enesekindlus

Lucia Casalini Torelli (1677-1762), autoportree, s.d.

Proosa

• Eks teoorias ongi tugevad need, kel puudub praktika. Nii kui tuleb praktika, siis hakkab teoreetiline enesekindlus tükk-tüki haaval maha pudenema, ära sulama või siis suure kaarega kokku kortsutatult prügikasti poole lendama.
  • Maarja Merivoo-Parro, "Omad loorberid peksavad" ERR, 11.05.2020 (Raadio 2 saate "Maarja varia" tekst)

• Hea Eesti rahvas, jõuamegi tagasi rahvustunde ja rahvusliku enesekindluse juurde. Kas pole väikerahva kestmine mitte kindel siis, kui tema elujärg on naabritega enam-vähem võrreldav? Kas mitte liitlaste olemasolu pole see, mis eesti kultuuri ja keele kestmisele lisatagatise annab?
  • Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit" ERR, 24.02.2021

• Võõra keele õppimine on seikluslik retk uude keelde ja kultuuri, aga ka iseendasse. Uus keel ei pane proovile ainult meie kognitiivsed oskused, vaid ka enesekindluse: kas ma oskan, kas julgen?
  • Heidi Iivari, "Keelele tuleb kasuks. Heidi Iivari", Sirp, 08.02.2019

• Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.

"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."

Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja. (lk 23)

• Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016

• Psühholoogia seletab ebauskude püsivust ärevusega. Inimesed pöörduvad ebausklike rituaalide poole siis, kui stressitase on kõrge ning nad tunnevad, et ei kontrolli toimuvat. Isegi kui me teame, et ebausk ei aita, on rituaalid emotsionaalselt kasulikud – need loovad näilise korra, muudavad meid enesekindlamaks ja toetavad seeläbi meie sooritust. Ebauskudel on väidetavalt ka evolutsiooniline roll. Inimesed on mustreid otsivad olendid. Ja need, kes olid kõige osavamad mustreid leidma ja neist järeldusi tegema, jäid ellu.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

• Vimes teadis, et barbaritest nabamaalaste seas liikusid legendid suurtest rõngasrüüd kandvatest, soomustatud rinnahoidjatega ja veohobustel ratsutavatest neidistest, kes tormasid lahinguväljale ja kandsid langenud sõdalased oma ratsudel kuulsus- ja mürgeldamisrikkasse hauatagusesse ellu, lauldes samal ajal meeldival metsosopranihäälel. Leedi Ramkin oleks võinud olla üks nendest. Ta oleks võinud olla nende juhiks. Tema oleks võinud terve pataljoni langenuid ära kanda. Kui ta kõneles, oli iga sõna nagu korralik mats turjale ja kõlises absoluutselt puhtatõulise aristokraadi enesekindlusest.

Isegi täishäälikutega oleks saanud tiikpuud lõigata. (lk 103-104)

• Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002

• Kui Sammalhabe küla vahele jõudis, hakkasid koerad tema peale haukuma. Nii mõnigi neist tormas oma õueväravast välja, lõrises kurjakuulutavalt ja ajas kihvad irevile, õnneks aga tundis Sammalhabe külakoerte hingeelu üsnagi hästi. Ta teadis suurepäraselt, et kõige targem on koertele üldse mitte mingisugust tähelepanu pöörata - kui sa koerast välja ei tee, lõpetab see peagi igasuguse haukumise. Nõnda jätkaski Sammalhabe oma teed ega vaadanud koerte poolegi. Et rahulikuks jääda ja mõtteid koerte juurest eemale juhtida, pomises ta vaid tasakesi omaette: "Ma tahan sünnipäevakringlit, ma tahan sünnipäevakringilt..."

Sammalhabeme tasakaalukas käitumine avaldas varsti koerte peale mõju. Nad lõid silmanähtavalt oma koeravägevuses kõhklema, kaotasid endasse usu ja sattusid segadusse. Nende haukumine muutus üha kõhklevamaks ja harvemaks, kuni vaikis hoopis. Ning lõpuks tegid nad näo, nagu oleks Sammalhabe lihtsalt mingi ebahuvitav loodusnähtus, mis vähemalt koertele üldsegi mitte korda ei lähe. (lk 106)

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984