Mine sisu juurde

Vagadus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Jumalakartlikkus)
Tundmatu briti kunstnik, "Vagaduse allegooria" (17. saj algus)

Proosa

[muuda]
  • Vagadus ei ole eesmärk, vaid vahend, et puhtaima meelerahu kaudu jõuda kõrgeima kultuurini.
Seepärast võib märgata, et need, kes vagaduse sihiks ja eesmärgiks seavad, muutuvad enamasti silmakirjatsevateks.


  • [Mrs. Dean:] Me oleksime sellest hoolimata päris hästi läbi saanud, kui poleks olnud miss Cathyt ja Josephit, teenrit. Te vist nägite teda seal? Ta oli ja on tõenäoliselt ka praegu kõige tüütum variser, kes eales piiblis on tuhninud, et kraapida sealt annid endale ja pilduda needused teistele. Oma oskuslike jutlustega ja jumalakartlike kõnedega õnnestus tal jätta endast mr. Earnshaw'le sügav mulje, ning mida nõrgemaks härra jäi, seda suurema mõjuvõimu Joseph saavutas. Ta oli halastamatu, piinates härrat tema hingemuredega ning hoolitsedes selle eest, et ta küllalt karmilt valitseks lapsi.


  • Vimes märkas, et Flutter hoiab kätt kartlikult üleval, nagu koolipoiss, kes on pisut hirmul, et võib õpetajalt noomida saada.
"Mis on, Ted?" küsis Vimes väsinult.
Flutter laskis käe alla. "Kas mul oleks võimalik jumal leida?"
"Mida? Jumal leida?"
Flutter tundis piinlikkust, kuid kogus end mehiselt. "Noh, härra komandör, ma olen kuulnud, et mõned lähevad vangi ja leiavad sealt jumala, ja kui sa oled jumala leidnud, koheldakse sind paremini ja võib-olla lastakse varem välja, sest sa palvetad, ja ma mõtlesin, et kui ma olen Vahtkonnamajas, kas seal võiks olla võimalus, et mõni jumal on saadaval, kui te mõistate, kuhu ma sihin. Ma ei taha muidugi tüli teha."
"Noh, Ted, kui maailmas oleks vähegi õiglust, siis Tantys oleks kindlasti jumalaid omajagu, aga kui minul sinu asemel oleks valida võimaliku taevase vahelesegamise ja täiesti kindla kolme söögikorra vahel päevas, kusjuures söögi sisse pole sülitatud, ja sa tead, et suured mehekolakad ei norska sulle terve öö kõrva ja kui sa põlvili laskud, siis tõesti ainult palvetamiseks - siis ma ütleksin, et taevas võib oodata." (lk 206-207)


  • Mineviku hirmutegudes ei saa süüdistada religioosset vagadust. Enim, mida teha saame, on süüdistada vagadust selles, et ta ei hoidnud tagasi meie sünnipäraseid kirgi ning varustas neid mõnikord silmakirjalike ettekäänetega. Kuid silmakirjalikkus toob endaga kaasa ka kohustusi ning ettekääne seab omad piirangud. Kui kirelõõm on möödas, siis võib vagadus endaga kaasa tuua patukahetsuse, mida uskmatul inimesel olla ei saaks. (lk 349)
  • Vagadusega on nii, et kui seda miski ei tasakaalusta, siis ta muutub fanatismi paheks. Fanatism, kui tegemist pole just kiriku ambitsioonikuse väljendusega, on äärmusesse viidud truudus. Kui äärmiselt truud, kuid piiratud intellektiga inimest on kord vallanud tunne, et teatud üleinimlik isik väärib täielikku pühendumist, siis selle esimeseks tagajärjeks on vagaduse kui sellise idealiseerimine. (lk 351)
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013


  • Nii et igal hommikul kostsid kloostrist ümberkaudsetesse küladesse kurvad kangilöögid vastu tala, kuid sealkandis ei viitsinud küll keegi ennast palvusele vedada.
Kes siis tervele arsti kutsub või kes seda parandab, mis katki pole või milleks Jumalat tülitada, kui kõik on kombes?
Surnut hauda õnnistada - jah, pühade ajal küünalt süüdata - see on püha asi, aga niisama pead vastu maad peksta ja käega vehkida ei kavatsenud siin keegi, peale väheste erandite, kümnekonna kurdi eidekese ja paari jumalakartliku tädikese, kellel polnud nähtavasti midagi teha. Veel kooserdasid munkade juurde need, kes olid langenud mure küüsi, aga mure on asi, mis läheb üle, varsti on inimene jälle naksis ja traksis. (lk 132)


  • Tohutu bravuuriga väidab Augustus, et ta taastas vaid ühe aastaga 82 jumalate templit - arv, mis ei jää palju maha Rooma linna templite koguarvust ja mis ilmselt pidi toonitama tema innukat vagadust, ehkki samuti lubab see arvata, et praktikas polnud iga templi juures tehtud töö väga suur. (lk 301)
    • Mary Beard, "SPQR: Vana-Rooma ajalugu", tlk Aldo Randmaa, 2017

Draama

[muuda]
  • [Dorine:] Vanaks jäädes just nii toimib iga kokett:
    kui kaovad austajad, siis oma tuska peites
    auväärsust teesklema ta hakkab meeleheites.
    Silma temale muud ei paistagi kui vead.
    Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.
    Küll patte paljastab ta harda õhinaga,
    kuid ainult kadedus on vaga maski taga.
    Et ise vana on, ka teiste juures neab
    rõõme, milleta nüüd läbi ajama peab.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen