Papers by Indrek Ojam
Magistritöö võtab Madis Kõivu laiast elutööst lähema vaatluse alla ainult ühe segmendi, mis esmap... more Magistritöö võtab Madis Kõivu laiast elutööst lähema vaatluse alla ainult ühe segmendi, mis esmapilgul võib paista Kõivu pärandi perifeersema osana – tema proosakirjanduse. Kuid just proosakirjandusel on olulisi eesmärke, mis seostuvad kollektiivse identiteedi ja ajalooga ning mis moodustavadki magistritöös läbi viidavate analüüside fookuse. Töö ettevalmistav ülesanne esiteks on selle vastuvõtu kriitiline kommenteerimine. Sellele järgneb lühike Kõivu biograafiat puudutav motiveeriv remark ja adekvaatset historiseerivat tõlgendust puudutavate teoreetiliste küsimuste põhjalik läbiarutamine. Need küsimused moodustavad töö kaks esimest peatükki. Pärast vajaliku minimaalse mõistelise selguse saavutamist algab töö otsustav osa, milleks on Kõivu proosa tuumiku moodustavate teoste kontekstitundlik ülelugemine ja -tõlgendamine
Keel ja Kirjandus
Artikkel uurib kirjelduste autonoomiat ja nende isepärast mõju romaani poeetikas. Selleks lähtume... more Artikkel uurib kirjelduste autonoomiat ja nende isepärast mõju romaani poeetikas. Selleks lähtume Fredric Jamesoni teooriast, mis peab realismi-efekti peamiseks allikaks jutustuse ja afektiivse, olevikulise stseeni vahelist tasakaalu tekstis. Kasutades näiteid nii prantsuse (Balzac ja Zola) kui kohalikust (Madis Kõiv) maailmakirjandusest, üritame ühtlasi demonstreerida, kuidas niisugune poeetika-nägemus osutub viljakaks proosakirjanduse ajalooliste muutuste kirjeldamisel, täpsemalt realismi ja modernismi omavahelisel suhestamisel.
Mäetagused, 2012
Artiklis tuleb vaatluse alla naise representatsioon eesti anekdootides, mis pärinevad aastatest 1... more Artiklis tuleb vaatluse alla naise representatsioon eesti anekdootides, mis pärinevad aastatest 1960-2010. Anekdoodikorpusse kuulus 1869 nalja, milles naisele oli viidatud võimalikult neutraalsete sõnadega: ema, naine, abikaasa ja neiu. Uuringu tulemustest selgub, et naist ümbritsev ruum anekdootides on harilikult kodukeskkond; tema levinumateks suhtluspartneriteks on abikaasa, lapsed ja teised lähisugulased. Naljadest pooltes oli naine üksnes episoodiline tegelane; 32% juhtudest tehti anekdoodis nalja selgelt naise üle ja üksnes 18% juhtudest oli naistegelane ise aktiivne osapool, kes nalja tegi. Uuringu tulemustest nähtuv pilt on üldjoontes vanamoeline ja seksistlik: naist on eesti anekdootides kujutatud eelkõige tänaseks aegunud vastandite kaudu. See on seletatav eelkõige anekdoodižanri enese staatilisusega: käibivate stereotüüpsete kuvandite suhtes kriitilisemat lähenemist tasub otsida pigem uuematest internetihuumori žanritest.
The aim of this article is to reinterpret the style and rhetoric of Mati Unt’s proseworks from th... more The aim of this article is to reinterpret the style and rhetoric of Mati Unt’s proseworks from the point of view of critique of various so-called everyday myths (“everyday mythology” also being the term title of Unt’s late essay-collections). The critical praise in Unt’s reception has revolved mostly around his unique ability to depict the most modern cultural trends, catchphrases and phenomena of his time. This talent of Unt has been explained by the author’s deep interest in myths and Jungian psychoanalysis. I propose, however, that the key author to understand the specific equilibrium of realism and estrangement so characteristic of Unt’s works, is Roland Barthes and his early book “Mythologies” (1957). Barthes’ contemporary Frenchconsumer-society was saturated with mythical tropes, which he proceeded to deconstruct using the critical methods of semiotics. Barthes saw the stereotypes of his contemporary television and commercial world as sedating and affirming the status quo. Cultural clichés of various kinds were also crucial raw material for Unt’s novels and short stories. He incorporated these materials into his works rather organically, thus achieving realistic effects, but often also overemphasised these tropes, coming close to estranging the reader. I attempt to show, through close-reading of two Unt’s short novellas from his middle period – “And if we are not dead, we shall be living on” (1973) and “Talking” (1984) – how Unt constructed a realistic story-world, using various modern stereotypes, and later rewrote these stories. The article ends with a discussion of how my analysis may contribute to the debate about Unt’s ambivalent place between modernism and postmodernism in Estonian literature.
Keel ja kirjandus, 2020
The aim of this article is to reinterpret the style and rhetoric of Mati Unt’s proseworks from th... more The aim of this article is to reinterpret the style and rhetoric of Mati Unt’s proseworks from the point of view of critique of various so-called everyday myths (“everyday mythology” also being the term title of Unt’s late essay-collections). The critical praise in Unt’s reception has revolved mostly around his unique ability to depict the most modern cultural trends, catchphrases and phenomena of his time. This talent of Unt has been explained by the author’s deep interest in myths and Jungian psychoanalysis. I propose, however, that the key author to understand the specific equilibrium of realism and estrangement so characteristic of Unt’s works, is Roland Barthes and his early book “Mythologies” (1957). Barthes’ contemporary Frenchconsumer-society was saturated with mythical tropes, which he proceeded to deconstruct using the critical methods of semiotics. Barthes saw the stereotypes of his
contemporary television and commercial world as sedating and affirming the status quo. Cultural clichés of various kinds were also crucial raw material for Unt’s novels and short stories. He incorporated these materials into his works rather organically, thus achieving realistic effects, but often also overemphasised these tropes, coming
close to estranging the reader. I attempt to show, through close-reading of two Unt’s short novellas from his middle period – “And if we are not dead, we shall be living on” (1973) and “Talking” (1984) – how Unt constructed a realistic story-world, using various modern stereotypes, and later rewrote these stories. The article ends with a discussion of how my analysis may contribute to the debate about Unt’s ambivalent
place between modernism and postmodernism in Estonian literature.
Artikkel uurib kirjelduste autonoomiat ja nende isepärast mõju romaani poeetikas. Selleks lähtume... more Artikkel uurib kirjelduste autonoomiat ja nende isepärast mõju romaani poeetikas. Selleks lähtume Fredric Jamesoni teooriast, mis peab realismi-efekti peamiseks allikaks jutustuse ja afektiivse, olevikulise stseeni vahelist tasakaalu tekstis. Kasutades näiteid nii prantsuse (Balzac ja Zola) kui kohalikust (Madis Kõiv) maailmakirjandusest, üritame ühtlasi demonstreerida, kuidas niisugune poeetika-nägemus osutub viljakaks proosakirjanduse ajalooliste muutuste kirjeldamisel, täpsemalt realismi ja modernismi omavahelisel suhestamisel.
Teesid: Artiklis tuleb vaatluse alla naise representatsioon eesti anekdootides, mis pärinevad aas... more Teesid: Artiklis tuleb vaatluse alla naise representatsioon eesti anekdootides, mis pärinevad aastatest 1960–2010. Anekdoodikorpusse kuulus 1869 nalja, mil-les naisele oli viidatud võimalikult neutraalsete sõnadega: ema, naine, abikaasa ja neiu. Uuringu tulemustest selgub, et naist ümbritsev ruum anekdootides on harilikult kodukeskkond; tema levinumateks suhtluspartneriteks on abikaasa, lapsed ja teised lähisugulased. Naljadest pooltes oli naine üksnes episoodiline tegelane; 32% juhtudest tehti anekdoodis nalja selgelt naise üle ja üksnes 18% juhtudest oli naistegelane ise aktiivne osapool, kes nalja tegi. Uuringu tulemustest nähtuv pilt on üldjoontes vanamoeline ja seksistlik: naist on eesti anekdootides kujutatud eelkõige tänaseks aegunud vastandite kaudu. See on seletatav eel-kõige anekdoodižanri enese staatilisusega: käibivate stereotüüpsete kuvandite suhtes kriitilisemat lähenemist tasub otsida pigem uuematest internetihuumori žanritest. Märksõnad: eesti anekdoodid, feministlik kriitika, internetihuumor, sooline identiteet Sissejuhatus Käesoleva artikli ülesandeks on anda ülevaade naiste kujutamisest moodsa-tes eesti anekdootides. Analüüs põhineb uuringul internetianekdootidest, mis pärinevad aastatest 1960–2010. Esmane eesmärk on võimalikult neutraalselt tähistatud tegelaste (naine, abikaasa, ema ja neiu) rolle uurides kaardistada naisi ümbritsev ruum, suhtluspartnerid, seksuaalse materjali osakaal ja nai-se aktiivsuse/passiivsuse määr naljas. Artikli teine siht on hinnata uuritavat materjali kriitiliselt ning vaagida selle suhteid sotsiaalse tegelikkusega. Enne konkreetsete uurimistulemuste tutvustamist kirjeldan teema mõistmiseks va-jalikku konteksti: tutvustan soo-teemalise huumori uurimise probleemistikku ja viitan ülevaatlikult eesti lähiajaloo olulisematele sotsiaalsetele teguritele. Järgneb uuritava anekdoodikorpuse ja metodoloogia ülevaade, milles selgita-Naise kujutamine eesti nüüdisanekdootides: kriitiline ülevaade
Book Reviews by Indrek Ojam
Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. (ACTA Universitatis Ta... more Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. (ACTA Universitatis Tallinnensis.) Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015. 263 lk. Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud raamat Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel on praeguseks pälvinud põhjalikku vastukaja. Selle hulgas on leidunud nii akadeemiliselt asjalikku ja empaatilist (raamatu esimese, dissertatsiooniversiooni kohta Monticelli 2011), õigustatult karmi (Väljataga 2016) kui ka kaasaloovat ja uutes suundades edasi mõtlevat (Krull 2016; Hermann 2017) kriitikat.
Teaching Documents by Indrek Ojam
Akadeemia, 2021
Viimasel ajal ilmunud publikatsioonide põhjal näib, et tuul ei puhu vormi-ja seesmisele kriitikal... more Viimasel ajal ilmunud publikatsioonide põhjal näib, et tuul ei puhu vormi-ja seesmisele kriitikale soodsas suunas. Me ei kuule enam kuigi palju jutte teoste relevantsusest, küll aga osutusest, mitteverbaalsest "välisusest", millele keel osutab, mis teda tingib ja millele ta mõjub. Rõhk ei lange niivõrd kirjanduse fiktsionaalsele staatusele-omadus, mida nüüd ehk liiga enesestmõistetavana võetakse-, vaid neile fiktsioonidele ja kategooriatele, mille vaheline mäng väidetavalt selgelt reaalsuse osa moodustab, nagu Ise, inimene, ühiskond, ehk "kunstnik, tema kultuur ja inimkogukond", nagu üks kriitik on kokku võtnud. Sellest ka huvi hübriidsete tekstide vastu, mis olevat pooleldi kirjanduslikud ja pooleldi osutuslikud, laiatarbekirjanduse vastu, mis pakub kiiret ühiskondlikku ja psühholoogilist rahuldust, samuti kirjanduslike autobiograafiate vastu, mis peaksid olema isiku mõistmisel võtmeks, jne. Me räägime, nagu oleksid kirjandusliku vormi probleemid lõpuks igaveseks lahendatud ja strukturaalse analüüsi vahendid peensusteni rafineeritud, võiksime nüüd liikuda "teisele poole formalismi" küsimuste juurde, mis meid tõesti huvitavad, ja maitsta lõpuks askeetliku tehnikale keskendumise vilju, mis meid selleks otsustavaks hüppeks ette valmistasid. Kirjandusesisene kord paika pandud, võime nüüd südamerahuga keskenduda kirjanduse välispoliitikale. Me mitte ainult ei tunne end selleks võimelisena,
Uploads
Papers by Indrek Ojam
contemporary television and commercial world as sedating and affirming the status quo. Cultural clichés of various kinds were also crucial raw material for Unt’s novels and short stories. He incorporated these materials into his works rather organically, thus achieving realistic effects, but often also overemphasised these tropes, coming
close to estranging the reader. I attempt to show, through close-reading of two Unt’s short novellas from his middle period – “And if we are not dead, we shall be living on” (1973) and “Talking” (1984) – how Unt constructed a realistic story-world, using various modern stereotypes, and later rewrote these stories. The article ends with a discussion of how my analysis may contribute to the debate about Unt’s ambivalent
place between modernism and postmodernism in Estonian literature.
Book Reviews by Indrek Ojam
Teaching Documents by Indrek Ojam
contemporary television and commercial world as sedating and affirming the status quo. Cultural clichés of various kinds were also crucial raw material for Unt’s novels and short stories. He incorporated these materials into his works rather organically, thus achieving realistic effects, but often also overemphasised these tropes, coming
close to estranging the reader. I attempt to show, through close-reading of two Unt’s short novellas from his middle period – “And if we are not dead, we shall be living on” (1973) and “Talking” (1984) – how Unt constructed a realistic story-world, using various modern stereotypes, and later rewrote these stories. The article ends with a discussion of how my analysis may contribute to the debate about Unt’s ambivalent
place between modernism and postmodernism in Estonian literature.