doi:10.7592/MT2012.52.laineste
Püstijalakomöödia Eestis:
estraadietendustest
Comedy Estoniani1
Liisi Laineste
Teesid: Artikkel kirjeldab nähtust, millel siiani puudub ühene kokkuleppeline
eestikeelne nimetus ja mida ajakirjanduses nimetatakse stand-up komöödiaks
või püstijalakomöödiaks. Vaatame, kuidas see meelelahutusžanr sobitub Eestis oma eelkäijate, peamiselt lavakomöödia ja estraadietenduste, ajaloolisse ja
kultuurilisse konteksti. Põhirõhk on eelkõige aastatel 2010–2012, mil Comedy
Estonia nime kandev rühmitus on aktiivselt korraldanud stand-up komöödia
etteastetega pubiõhtuid, mille formaat järgib anglo-ameerika eeskuju. Artikli
eesmärk on näidata, kuidas nii esineja- kui ka publikupoolsed ootused mõjutavad
žanri üldist populaarsust ja staatust ühiskonnas. Artisti positsiooni lahkamisel
on toeks Lawrence Mintzi (1985) termin “negatiivne isend” (negative exemplar),
mis tähistab rõhutatult marginaalset lavategelast.
Peamiselt leiab käsitlust kaks perioodi Eesti lähiajaloos, nõukogude aeg ja
tänapäev, ning stand-up või selle analoog mõlemas kontekstis. Nõukogude estraadietenduste traditsioon, aga ka komöödiapalade ettelugemine raadiosalvestustel (nt “Meelejahutaja”), oli äärmiselt hinnatud meelelahutus, mis pakkus
pealtnäha süütul moel leevendust totalitaarse režiimi igapäevaelu absurdile.
Kolme siiani kõige hinnatuma huumorisketši sisu sellest ajajärgust vaadeldakse
analüüsiosas kõrvuti Comedy Estonia repertuaariga, et leida retseptsiooni ja staatuse erinevuste põhjuseid. Ka Comedy Estonial on pühendunud publik ja kindel
teemavalik, kuid need erinevad oluliselt nõukogude estraadist. Taustsüsteeme
arvesse võttes on võimalik kirjeldada erinevate traditsioonide kohandumist ja
mugandamist kui identiteediloome osa, mille käigus võõras muutub omaks ja
hakkab toimima rühmaühtsust kinnitava tegurina, olgu see siis terve rahvuse
või väikese grupi tasandil.
Artikli empiiriline osa käsitleb materjali mõlemast perioodist, keskendudes
peamiselt teemadele ja tegelastele, mis eri ajastute komöödiarepertuaaris sagedaimini ette tulevad.
Märksõnad: estraad, püstijalakomöödia ajalugu Eestis, retseptsioon, stand-up
komöödia
http://www.folklore.ee/tagused/nr52/laineste.pdf
Liisi Laineste
Sissejuhatus
Huumor on globaalne nähtus, kuid selle žanrilised väljendused võtavad rahvuseti ja kultuuriti erinevaid vorme. Stand-upi ajalugu ulatub 19. sajandi ameerika vodevillini ja briti revüüteatrini (sageli mainitakse selles kontekstis ka
Mark Twaini koomilisi loenguid aastast 1856; Stebbins 1990: 7), kui siinkohal
mitte arvestada koomilise esinemise iidseid juuri rahvakultuuris. Stand-up
pole kaugeltki isoleeritud žanr, see tekib ja areneb vastavalt auditooriumi
vajadustele ja soovidele, omades eri perioodidel ja keskkondades erinevaid
varjundeid. Seetõttu peaks kohaliku stand-up kultuuri kirjeldamisel alati arvesse võtma eelkäijaid, välismõjutusi ja kohalikku olustikku, mis kujundavad
žanri sisu ja piire.
Internetiajastu algus on lihtsustanud ligipääsu huumoritekstidele ja etteastetele, mida enne tunti vaid kohaliku keele- või kultuuriruumi piires. Just nooremal põlvkonnal on huvi ja võimalus tutvuda arvukate ingliskeelsete stand-upi
ajalugu ja tänapäeva illustreerivate videotega YouTube’i või teiste veebiallikate
vahendusel. Internet saab sageli žanriga tutvumise lähtepunktiks, sest nende
videote põhjal tekib globaalsel stand-up huviliste kogukonnal ettekujutus, mida
tuleks oodata kohalikul pubiõhtul, kuhu on kutsutud esinema stand-up koomikud. Et see ettekujutus põhineb eelkõige anglo-ameerika eeskujudel, mõjutab
varasem kokkupuude žanriga tugevalt potentsiaalse auditooriumi suhtumist
lavale toodud teemadesse ning seega ka artistide edasist repertuaarivalikut.
Kuigi kultuurid ja kontekstid on erinevad, kehtib stand-up koomiku definitsioon võrdselt ja kultuuriüleselt: stand-up koomik on kultuurimediaator ja
antropoloog (Mintz 1985: 73; Koziski 1997). Stand-up laval jutustab koomik
oma kogemustest ja kokkupuudetest ümbritseva sotsiaalse reaalsusega, ja loob
seda tehes võimaluse koos kuulajaskonnaga suunata või rõhutada väljendamist
vajavaid tundeid (Purcell jt 2010: 377). Mõningatel juhtudel võib humoorikas
tekst saada jagatud kultuurimälu osaks, mida selle kogukonna liikmed tsiteerivad veel aastakümneid hiljem. Veelgi harvem võib juhtuda, et aktiivset
positiivset vastukaja saanud tekst levib ka väljapoole algset auditooriumi. Siis
on enamasti tegu teemadega, millel on globaalne haare: 11. septembri sündmused USAs, Muhammedi karikatuurid Taanis ning sellele järgnenud rahutused
jms. Nende sündmuste ülemaailmne kajastamine komöödiaetteastetes näitab,
et olulised globaalsed teemad on stand-upi lavale teretulnud, sest see on tähtis
osa tänapäeva maailmast. Samas võib sama teemat lahendada mitmel moel.
Kui esineja vaatenurk on kuulajatele võõras või hirmutav, siis nali äpardub
ning tulemus võib olla ettearvamatu. Mida suurem on publik, seda suurem
on ka tõenäosus, et kuulajate hulgas leidub inimesi, kes tunnevad end artisti
märkustest puudutatuna. Püstijalakomöödia algses loomuses on olla terav,
päevakajaline ja agressiivne, mistõttu on peaaegu võimatu globaalselt jälgi10
www.folklore.ee/tagused
Stand-up / püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
taval laval (nt internetis rippuvas stand-up videos) kommenteerida mõnda
olulist teemat, riskimata publiku solvamisega. Komöödiaartist peab valdama
kohandumise peent kunsti, tunnetades juba esimeste ridadega, millised on
konkreetse publiku eelistused, mis teemad neid ei huvita ja, mis kõige olulisem,
milliseid teemasid tuleks arusaamatuste ärahoidmiseks vältida. Eriti selgelt
väljendub see multikultuursetes ühiskondades; näiteks Muhammedi karikatuuride avaldamise algseks eesmärgiks oli anda sallivuse õppetund Taanis
elavatele moslemitele, mis aga ebaõnnestus, sest suur osa auditooriumist ei
suutnud hinnata ettevõtmise huumorit ega tabada ka üldisemat, “harivat”
sõnumit. Stand-up esineja paindlikkus ja oskus kõnetada konkreetset publikut
konkreetsel õhtul määrab suures osas tema populaarsuse. Ilma paindlikkuseta
nii sisus kui vormis kaotab esineja kontakti publikuga.
Lawrence Mintz (1985) kasutab stand-up artisti iseloomustamiseks “negatiivse isendi” terminit. Esineja marginaalsus tagab loa puudutada teemasid,
mida tegelikkuses ei tohiks rünnata, naerualuseks teha või üldse nimetadagi.
Esinejale on seega antud “koomiku luba” (comic license, ibid.). Negatiivse isendi
kuvandit iseloomustab esineja marginaalsus antud ühiskonnas ja konkreetse
publiku ees. Selle mõiste abil on võimalik avada nii estraaditähtede kui ka Comedy Estonia artistide tegelaskujusid, sest enamasti kuuluvad need just äärealasse, eluheidikutest võimuladvikuni, jättes vahele tavalise inimese, kelle elu
nad marginaalselt positsioonilt läbi huumoriprisma jälgivad. Stigmatiseeritud
tegelastel on igapäevaelu pahupoole üle naermine lihtsam, sest valusa kriitika
autoriks pole sel juhul keegi siseringist, vaid võõras, kes on nalja objektiga
piisavalt sarnane ja tuttav, kuid samas sellest distantseerunud.
Sarnased huvid ja huumorieelistused võivad olla eelduseks sellele, et publik võtaks omaks stand-up artisti stiili (kui tal on püsiv lavaroll, siis ka selle).
Kuid käsitletavatest teemadest olulisemaks võivad osutuda esineja isiksus ja
energia, mis tekib esineja suhtlemisel publikuga.
Käesolev artikkel seab eesmärgiks analüüsida tegureid, mis mõjutavad žanri
populaarsust erinevatel ajastutel, käsitledes konkreetseid teemasid esinemiskontekstis ja laiemat kultuurilist tausta. Vaatluse all on ka esineja rollimuutused ja -kohandused, mis on tingitud publiku huvidest. Peamiselt leiab käsitlust
kaks perioodi Eesti lähiajaloos, nõukogude aeg ja tänapäev, ning stand-up või
selle analoog mõlemas kontekstis. Nende kahe perioodi komöödialava seob
asjaolu, et mõlemal juhul on kohalikku praktikasse integreeritud tugevaid
välismõjusid; esimesel juhul nõukogude vennasvabariikide estraadirepertuaar
ja teisel juhul anglo-ameerika eeskujud. Kuigi mõlemal perioodil on selged
välised mõjutajad, erineb nende kohandamine ja sellest tulenevalt ka staatus
ühiskonnas ning populaarsuse tase. Uurimuse fookuseks on traditsioonide ja
tekstide tähenduslik adapteerimine, mille tulemusel võõras muutub omaks ja
hakkab toimima kollektiivse identiteedi osana – olgu see kollektiiv terve rahvus
või ainult väike osa sellest.
Mäetagused 52
11
Liisi Laineste
Kõigepealt kirjeldatakse eesti koomilise lavaliste etteastete kultuurilist
tausta, põhirõhuga nõukogude estraadil, et luua ülevaade põhjast, millele Comedy Estonia ehitab oma traditsiooni. Artikli empiiriline osa käsitleb materjali
mõlemast perioodist, keskendudes peamiselt teemadele ja tegelastele, mis eri
ajastute komöödiarepertuaaris sagedaimini ette tulevad.
Taust
Eesti huumorit on läbi aegade mõjutanud kokkupuuted teiste rahvustega.
Loomulikult ei teki mistahes pärimus isolatsioonis, vaid on pidevas muutuses
sõltuvalt sellest, mida (lavalt) välja pakutakse ja mida on publik valmis sellest omaks võtma.Varased mõjutused jõudsid stand-up žanrisse Balti-Saksa
kanaleid kaudu; vaatamata kuulumisele Vene impeeriumisse säilitas Eestis
tugeva positsiooni baltisaksa aadel. Kuigi varane stand-up ei olnud poliitiliselt
terav nagu saksa kabareekultuur (Jelavich 1996: 10), laenas see siiski viimaselt
mõningaid elemente. Muuhulgas tegutses Eestis Saksa rahvuslik komöödiateatriliikumine “Puhkus ja elurõõm” (Kraft durch Freude). Esimese maailmasõja
eelse näitelava vallutasid amatööridest lavastajad ja näitlejad, kelle sagedane
valik oli just komöödia, seda nii grupi kui ka sooloesinemistes. Tekkisid esimesed rändnäitlejad, kes keskendusid komöödiažanrile, esinedes järjest mitmetes
linnades või astudes üles koos teiste esinejatega, nt laulunumbrite vahel (sajandivahetuse lehtedes on hulgaliselt kuulutusi selliste kabareeõhtute kohta,
kus esitati vaheldumisi mitmeid meelelahutusžanreid). Mõned avaldasid oma
repertuaari ka trükituna (nt Trilljärv 1919), mis näitab, et nii publik kui ka
algajad amatöörnäitlejad oli žanrist huvitatud.
Esimesed iseseisvumisjärgsed aastad 20. sajandi esimesel poolel olid tunnistajaks professionaalse teatri sünnile Eestis, ning 1938. aastal avati Tallinna
Konservatooriumi juures riiklik lavakunstikool. Ühest küljest tähendas see
seda, et näitlejad püüdlesid “tõsisema” repertuaari mängimise poole, kuid samal
ajal ei vähenenud publiku huvi komöödia vastu.
Järgmise perioodi telje moodustab nõukogude estraadižanr, mis jõudis Eestisse 1960. aastatel ja mille populaarsus tõusis kuni nõukogude aja lõpuni. Estraadi ingliskeelseks vasteks huumori-alases kirjanduses on enamasti varietee,
mis pakub erinevaid meelelahutuslikke numbreid nii muusika, tantsu kui ka
näitlemise vallast (Mesropova 2008). Algselt aga tähendas hispaaniakeelne
mõiste estrado (lit ‘väike lava’) klassikalisele teatrirepertuaarile vastanduvat
alternatiivset lavaetendust. Estraadikava paralleelid anglo-ameerika standupiga väljenduvad selle isikukesksuses, kohalolekus ja interaktsioonis publikuga (kolm stand-upi põhiaspekti Oliver Double’i kirjelduses; Double 2005: 19).
12
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
1990. aastail estraadi mõiste kadus, samal ajal otsisid juba varem tunnustatud komöödianäitlejad esinemiseks teisi formaate. Taasiseseisvumise järel
said hoo sisse humoorikad ülesastumised suvistel kontserttuuridel: ansambel
Kuldne Trio esitas poliitilist satiiri sisaldavat laulurepertuaari ja kupleesid,
Vana Baskini teater etendas omaloomingulisi lavakomöödiaid (nt etendus “Prügikast”), raadios kogus populaarsust absurdihuumori poolest silma paistnud
Kreisiraadio, televaatajaile pakuti paroodiaga vürstitatud meelelahutust (nt
Henrik Normann) jmt. Samal ajal polnud Eestis veel märki läänes levinud
stand-upist, kus esinejad astuvad oma lugudega lavale ja räägivad, publikuga
samal ajal suheldes ja nalju nende reaktsioonile vastavalt ritta seades, oma
kogemustest ja vaadetest. Nagu eelnevast näha, asendasid estraadi mitmed
omavahel üsna lõdvalt seotud komöödialiigid, ja esialgu tundus, et ennustus
huumori kadumisest pärast nõukogude režiimi langemist on õigustatud (vt ka
Mesropova 2008). Aastal 2010 märkasid seda tühimikku mõned Eestis elavad
välismaalased, kes rääkisid sel teemal Soomes tegutsenud rühmituse Comedy
Finland liikme, austraallase Louis Zezeraniga. Samal aastal loodud Comedy Estonia tuumiku moodustasid mõned Ameerikast ja Austraaliast Eestisse tulnud
komöödiasõbrad, kes võtsid omale eesmärgiks tutvustada eesti publikule standupi. Antud intervjuudes on Comedy Estonia liikmed tunnistanud, et kuigi nad
on teadlikud estraadikomöödiast ja näevad seda kui ühe-mehe-teatrit (one man
theatre), ei arva nad, et see on stand-upi otsene eelkäija Eestis – vähemalt mitte
briti või ameerika mõttes (intervjuu Louis Zezeraniga, 22. veebruaril 2012).
Nende eeskujul on ka teised tajunud ära vaba koha komöödiamaastikul ning
pakkunud publikule nii eesti- kui ingliskeelset stand-upi, nt teatritudengite
Kinoteater, Von Krahli klubis stand-up õhtuid korraldanud Komeediklubi, või
YouTube’i kanal MiinusMiljon.
Estraad ja stand-up: ühisosa
Oliver Double (2005: 19), kes on praktiku vaatepunktist stand-up komöödiat
analüüsinud, defineerib kõnealust žanri kolme põhilise tunnuse kaudu. Peale
selle, et stand-up artisti eesmärgiks on publikut lõbustada, paneb esinemisele
kõigepealt aluse esineja isiksus. Esineja astub publiku ette üksi, ja ainuke
vahend, mis tal koomilise efekti tekitamiseks on, on tema ise: tema hääl, liigutused ja tekst. Esineja võib kehastada ajutiselt mõnda karakterit ja liikuda
erinevate karakterite vahel või kasutada pidevalt samasugust lavaisiksust, ta
võib ka esineda iseendana, kuid tema isiksus on esimene ja ainuke asi, mida
publik laval näeb. Teiseks defineerivaks tingimuseks on laval seisva isiksuse
ja publiku vahel toimuv otsene kommunikatsioon, mis ei pea olema alati ver-
Mäetagused 52
13
Liisi Laineste
baalne: Double rõhutab eraldi olulise suhtluskanalina osapoolte vahel tekkivat
energiavälja. Laval seisja räägib ja publik vastab sellele naeru, vaikimise või
pahameelehüüatustega. Kolmanda tingimusena mainib ta hetke, milles esinemine toimub. Stand-up leiab aset siin ja praegu ning esineja peab reageerima
sellele, mis esinemise ajal tema ümber toimub. Publiku usaldust ja esineja
staatust vähendab oskamatus keerata enda kasuks publiku kommentaare,
segavat telefonihelinat või hilinenud/lahkuvaid kuulajaid.
Neid tingimusi täitis mõningate mööndustega kas osaliselt või täielikult ka
nõukogude estraad. Oleks vale väita, et varem pole Eestis püstijalakomöödiat
kunagi esinenud – koomilise repertuaariga üksikesinejaid leidus varem külapidudel ja kõrtsides, nad astusid üles kabareeprogrammides ja hiljem estraadilaval – kuid tõsi on see, et puhas stand-up tuli Eestisse koos Comedy Estonia
tekkimisega. Millised on siis estraaditähtede seosed anglo-ameerika standupiga? Esiteks, ka estraadinäitleja oli laval ilma abivahenditeta (vastupidiselt
komöödianäitejale, kelle kasutuses on kunstniku poolt loodud lavakujundus)
ning pidi publikule muljet avaldama oma isiksuse või kehastatava karakteriga. Kui esineja (olgu siis selleks näitleja või teadustaja, kes pidi publikut
lõbustama etteastete vahel) astus estraadilavale, oli tema eesmärgiks võita
publik enda poole esimeste minutitega. Kui seda ei juhtunud, võis ennustada
ka edasise edu puudumist. Nii estraadinäitlejat kui ka stand-up artisti eristab
tavalisest näitlejast asjaolu, et mõlemal puudub “neljas sein” publikuga. Siin
tuleb sisse teine tingimus – otsene suhtlus esineja ja publiku vahel. “Neljanda seina” puudumine tähendas seda, et esineja räägib oma lugusid koostöös
publikuga; see toimus teatud piirini ka estraadi puhul. Esineja sai publikult
vihjeid, mida etteastele lisada ja mida välja jätta (oma kogemusest on kirjutanud näiteks Möldre 2010), ja hea näitleja oskas neid vihjeid enda kasuks tööle
panna. Samas esitasid estraadinäitejad siiski eelnevalt kontrollitud ja paika
pandud repertuaari, mis oli läbinud tsensuuri karmi kadalipu. Seetõttu oli improviseerimist oluliselt vähem kui püstijalakomöödias keskmiselt. Kolmandaks,
ka estraadietendus toimis hetkes, kuigi seda vähemal määral kui stand-up,
sest spontaansust nii esineja kui publiku poolt pärssisid juba mainitud ranged
kontrollimehhanismid. Arvata võib, et sellegipoolest reageerisid esinejad publikule, sest estraadietendus koosnes tavaliselt mitmetest sketšidest ja õhtujuhi
kommentaaridest, millest viimane oli vabamas vormis ja vajadusel ka publikut
ning hetkesündmusi arvestav.
Põhiliselt eristab estraadi püstijalakomöödiast asjaolu, et estraad säilitas
lõpuni sarnasuse kabaree- või varieteežanriga, kus õhtu jooksul vahelduvad
erinevad meelelahutuslikud etteasted. Lavale võisid ühe õhtu jooksul tulla
nii komöödiasketšid, tantsunumbrid kui ka laulud. Stand-upi stampkuvand
üksi mikrofoniga pubilaval seisvast inimesest ei olnud selleks ajaks veel materialiseerunud. Double rõhutab (2005), et laval peab seisma vaid üks inime14
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
ne – esineja, keda juhatab küll sisse õhtujuht ehk compère / MC (Master of
Ceremonies), kuid kes naljade esitamise ajal on üksi. Estraadilaval tuli sageli
ette, et humoresk oli mõeldud rohkem kui ühele inimesele (eriti raadios edastatavas “Meelejahutaja” saates esines korraga samas etteastes rohkem kui
üks näitleja, igaühel erinev roll, selle asemel et üks näitleja kehastaks järjest
kõiki rolle ise). Kolmandaks ja eelnevaga seotud oluliseks erinevuseks oli tõik,
et esinejad ei pidanud alati oma teksti peast teadma, vaid võisid seda ka maha
lugeda (sedagi eelkõige raadioesinemistel).
Materjal
Analüüsis vaatleme mõlema perioodi materjali, et kirjeldada detailsemalt estraadi ja stand-upi erinevusi, eriti neid, mis puudutavad teemavaliku seoseid
populaarsuse ja staatusega ühiskonnas. Selleks võeti valimisse kolm teksti
nõukogude estraadi repertuaarist, keskendudes nendele tekstidele, mis olid siis
ja on jätkuvalt publiku lemmikud. Sümboolne staatus ja väärtus, mille need
tekstid juba siis omandasid, on kandunud kultuurimällu (Assmann 2006: 8)
ning muutunud oluliseks kultuuritekstiks mitte ainult toonastele vaid ka järgnevatele põlvkondadele. On alust arvata, et populaarseim estraadirepertuaar
annab parima ülevaate teemadest ja koomilistest vahenditest, mida estraadilaval edukalt kasutati. Populaarseimate tekstide valikukriteeriumiks kasutati
erinevate estraadiklippide vaatamissagedust YouTube’i keskkonnas. Selleks
eraldati kõik otsingutulemused märksõnale “estraad” ja “humoresk” ning järjestati nende klikkimissageduste alusel. Ainult ühe internetiallika (YouTube’i)
kasutamist õigustas fakt, et YouTube on Google’i kõrval olulisuselt järgmine
otsimootor internetis (üle 60% otsingutest tehakse nendes kahes keskkonnas)
ning sisaldab kõige rohkem/valiidsemaid andmeid kasutajate eelistuste kohta.
Kolm enimvaadatud estraadiklippi transkribeeriti ja nende sisu kategoriseeriti
teemade alusel. Need olid “Tehnikaajastu” (35 064 klikki), “Kahtlused” (21 990)
ja “Kunstisaalis” (20 002). Kõigi kolme teksti originaal on venekeelne: tuntud
humoreskikirjaniku ja artisti Mihhail Žvanetski tekste tõlgiti eesti keelde palju
ja fakt, et kolm populaarseimat teksti pärinevad tema sulest, osutab ilmekalt
tema tekstide edukusele. Esimene ja kolmas tekst valmisid 1960. aastatel ning
teine (“Kahtlused”) järgmisel kümnendil.
Uurimismaterjali teise osa moodustavad stand-up esinemised aastatest
2010–2012 Tartus. Avalikel esinemistel pubides (Möku ja Vilde) salvestati
21,4 tundi audio- ja videomaterjali, millest osa on transkribeeritud ning mis
loodetavasti salvestiste/transkriptsioonide lisandudes moodustavad taasiseseisvunud Eesti Vabariigi varase stand-upi andmebaasi. Et analüüsi eesmärgiks
seati tähtsaimate ja korduvate teemade kirjeldamine ja esineja/auditooriumi
Mäetagused 52
15
Liisi Laineste
roll teemavalikus, siis valiti teisest perioodist välja tekstid, mis iseloomustavad
Comedy Estonia rühmitust tervikuna ja on samal ajal iseloomulikud ka konkreetsetele esinejatele. Kui stand-up esineja kandis sama teksti ette erinevatel
õhtutel, võeti valimisse esimene esitamiskord.
Läbivate teemade kategoriseerimiseks kasutati kvalitatiivse analüüsi programmi QDA Miner, milles märgistati kõik sketšides esinevad teemad ning
selgitati välja neist enimesinevad.
Analüüs ja arutelu
Nõukogude aeg: estraad
Estraaditraditsiooni sotsiaalse tausta moodustas poliitiline olukord: igapäevaelu absurd, poliitilised repressioonid ja tsensuur, vastuolu ideoloogia ja tegelikkuse vahel jms. Estraad kasutas kõike seda inspiratsioonina viisil, mis
pidi olema tabav ja kriitiline, kuid samal ajal ametlikult vastuvõetav. Pärast
Estraadistuudio sündi 1963. aastal hakati selles Eesti Filharmoonia alla kuuluvas asutuses otsima ja koolitama uusi talente. Estraad sai koheselt väga
populaarseks. Näitlejatel tööst puudust ei olnud: nagu sel ajal aktiivselt lavalaudadel esinenud estraadiartistid meenutavad, toimus 40 aasta jooksul ca
4500 etendust (intervjuu Aino Himbekiga, Randalu 2001), ning lisaks sellele
loendamatul hulgal haltuuratöid privaatsetel üritustel (pulmades, kolhoosipidudel jm). Elava publiku juuresviibimisel salvestatud estraadiprogrammid,
mida edastati kas raadios või televisioonis, tekkisid varsti pärast seda. Pileteid
neile salvestustele oli nii raske saada, et neist sai omamoodi valuuta (intervjuu
Eino Baskiniga, Laks 2009). Näitlejad, keda publik kõige rohkem hindas ja lavale ootas, püsisid läbi nelja aastakümne samad: Eino Baskin, Ita Ever, Sulev
Nõmmik ja nii mõnedki teised kehastasid nõukogude inimese jaoks estraadi.
Repertuaar koosnes eelkõige tõlgitud materjalist, kuid ka eesti humoreskikirjutajate (nt Priit Aimla) originaaltekstidest.
Teemad
Estraadinäitlejate suur populaarsus ja nende lausa müütiline staatus pani
peale kohustuse kõnetada kuulajate jaoks olulisi teemasid, ilma et tsensuur
etteasteid ära keelaks. Mõned populaarseimad neist püsivad siiani kultuurimälus, isegi kui teemad pole enam aktuaalsed. Sagedaimini esinev teema
oli nõukogude igapäevaelu. Sinna alla kuulub puudujääkide kirjeldamine (nt
kaupade puudus poodides):
16
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
Mul on kõik kaup kodus olemas! Absoluutselt kõik. Vann on ääreni täis:
mul on kruupi, tangu, riisi, mannat, mul on suhkur, mul on vann täis! –
Vett, vett, vett, vett! [naer] Mida te mõtlesite? Vett! Äkki keeravad kraani
kinni! [naer, plaksutamine] Parem ikka kui on, kui lubatakse, et on. Mina
küsisin, nemad lubasid. [naer] (http://www.youtube.com/watch?v=rHrz
kKkYMDk&feature=related)
Peaaegu sama oluline pilkeobjekt oli rumal nõukogude elanik/ametnik. Rumaluse pilkamine tööpostil oli lubatud, isegi soovitatud, sest see oli kooskõlas
ideoloogiaga, mis keskendus just väiksematele pahedele nagu tööluus, alkoholi
liigtarbimine või haltuura, selle asemel et tõelisi ja suuremaid valupunkte
märgata. Rumal nõukogude inimene, kes tekitab oma ebapädevusega hulgaliselt rahvusvahelisi probleeme, on humoreski “Tehnikaajastu” teemaks. Selles saadetakse tehnikakauge ametnik koos asjassepühendamatu lüpsineiuga
Pariisi tehnoloogianäitusele tutvustama leiutist, mille tegelikult autorile ei
antud välisviisat:
Rahvast murdu! Ja kõik räägivad puhtas prantsuse keeles. In-in-intelligentsed inimesed. Valdavad võõrkeeli. [naer] Mina esinesin kõnega.
Ütlesin puhtas prantsuse keeles – läbi tõlgi muidugi – ütlesin: “Messieurs
et madames” – ütlesin: “C’est la vie.” Kolm korda ütlesin. C’est la vie, c’est
la vie, c’est la vie. Siis ütlesin veel. “Boeuf a la tartar [naer], salad olive,
boeuf strogonov. [naer]”
(http://www.youtube.com/watch?v=BaalZCfgVO0&feature=related)
Muidugi pidid esinejate poliitilised avaldused jääma hoolikalt varjatuks, samas kui koomikud suutsid tsensuuri kiuste peita esitatavasse teksti keelatud
sõnumeid ja hoida seega publikut pidevalt valvel. Avastamise korral ootasid
esinejat sanktsioonid kuni pikaajalise lavakeelu ja vangistuseni välja. Selle tulemusena olid estraadinäitlejad väga osavad peidetud sõnumite edasiandmisel,
tehes seda vahel mitte sõnade vaid kõnekate pauside ja rõhuasetuste kaudu.
Eino Baskini esitatud sketšis “Kahtlused” töötab koomilisena just mehhanism,
milles näiliselt neutraalne sõna “süsteem” (kontekstist tuleb välja, et mõeldakse
maja veesüsteemi) hakkab toimima kahemõtteliselt, kuigi esiplaanile seatud
tähendus jääb rangelt võttes mittepoliitiliseks.
Meie-meie majavalitsuse korraldusel pandi meie ukse peale täna pisike
silt. Si-silt pandi. Mitte sült. Silt, silt, silt! [naer] Silt pandi välja. Ja sinna
sildile oli kirjutatud et ... eee.. kolmeks päevaks võetakse kuum vesi ära.
Naljakas küll: enne ei olnud kaks kuud, nüüd võetakse kolmeks päevaks
välja. [naer, aplaus] Ma küsisin majavalitsuse töötajatelt, et milles on asi
– nemad ütlevad, et viga on süsteemis. [paus, naer] Mingi toru on umbes
Mäetagused 52
17
Liisi Laineste
juba ammu. Roostes on. Nüüd puhuvad kompressoriga läbi, nii et paari
päevaga saab asi korda. [naer] (http://www.youtube.com/watch?v=rHrz
kKkYMDk&feature=related)
Esineja avaldusele, et “viga on süsteemis”, järgneb üsna pikk paus (3 sekundit) ja naergi on pigem tagasihoidlik, sest tegemist on potentsiaalselt ohtliku
väljaütlemisega. Kui aga järgneb selgitus sellest, kuidas toru oli umbes ja asi
saab õige pea korda, tormiline naer, mis justkui peegeldaks publiku kergendust ja pakub uue märguande, mille järel on turvaline naerda – olgu siis nalja
objektiks totalitaarne või veesüsteem. Sama humoreski sees on veel teisigi
kohti, kus naer järgneb just sellele, mis on ütlemata jäetud. Poliitiliselt ohtlik
tõlgendus justkui ripuks esineja ja publiku vahel, kes teavad, et see on olemas,
kuid sõna-sõnaliselt järge ajades on kõik poliitiliselt korrektne:
Mul on petrooliumilamp kahe tagavaraklaasiga. Taht, taht on olemas.
Priimus – phh-phh-phh – [naer] mäletate, jah? Teie mäletate, aga minul
on. [naer, aplaus] Tünn petrooli, kast seepi, ämber penitsiliini, nelisada
meetrit sidet, kuus kilo vatti, kaks liitrit joodi... Aga äkki ühel ilusal päeval tulevad ... [pikk paus, naer, aplaus] Halvad... halvad ilmad tulevad!
[naer] Mis te rõõmustate?
(http://www.youtube.com/watch?v=rHrzkKkYMDk&feature=related)
Umbmäärased “nemad/need”, kelle tulekuks mina-tegelane end ette valmistab,
kombineerituna pika pausiga, paneb publiku maruliselt aplodeerides naerma,
pärast hetkelist kahevahelolekut, mis viitab jällegi sellele, et osad kuulajad
alles ootavad luba naermiseks. Tugev positiivne reaktsioon jätkub pärast seda,
kui pinge on maandatud sõnadega “halvad ilmad tulevad!”, mis ühest küljest
vähendab varasemate sõnade poliitilist tähendust, kuid teisalt rõhutab seda,
mida ei saa otse välja öelda.
Estraadiesineja võtab laval omaks mitmeid erinevaid lavategelasi, mille
hulgas tõuseb esile “negatiivne isend”. Selleks võib olla mistahes marginaalne
tegelane, kellel on ühiskonnas stigmatiseeritud staatus. Kõnealustes näidetes
on negatiivseks isendiks seal rääkivad mina-tegelased, kes kõik on mingil moel
väljaspool seisjad: paranoiline naaber (“Kahtlused”), ebaintelligentne ülemus
(“Tehnikaajastu”), või joobes inimene (“Kunstisaalis”). Nendest viimane räägib
oma kogemusest kunstinäitusel, kuhu ta läks “kultuurselt puhkama”. Sketš
sisaldab hulgaliselt märksõnu, mis tänapäevaks on muutunud käibefraasideks;
vaatamata sellele puudub humoreskil “Kunstisaalis” poliitiline alatoon ning
ka selle esitamise ajal ei pilanud see mitte totalitaarset süsteemi vaid igapäevaseid pahesid nagu joomine:
Ma ütlesin talle vaikselt, ma ütlesin talle intelligentselt: “Mis asja sa
sisised, valge hiir! Mis asja sa sisised! [naer] Sa näed, mul on poolik
18
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
käes, mul pole klaasi. [naer] No võtsin sealt ühe väikse vaasi – mis taga
ikka juhtub, see vaas on ju rauast! [naer] – “Kuidas teil häbi ei ole, see
vaas on üheksateistkümnenda sajandi biidermeier.” – “Ise sa oled üks
biidermeier!” [naer]
(http://www.youtube.com/watch?v=H2irYp-dv7M)
Post-sotsialistlik komöödia: Comedy Estonia
Comedy Estonia alustas juunis 2010 väikese publiku ees Möku pubis Tartus,
kuhu oli kogunenud umbes 30 inimest. Esimesel komöödiaõhtul pandi paika
reeglid, mida stand-up žanrit kuulama tulnud publik peab teadma:
Natukene publikuga suhtlemisest, me peaksime vist alustama sellest.
Minu arvates on praegu just õige aeg üheks grupiviisiliseks “Böööö!”karjumiseks. Kas me võiksime nüüd seda kõik koos proovida, sest siiani
on meie sõu olnud üsna vilets. [“Bööö!”] Jah, ja nüüd kõik koos: “Bööö!”
[“Bööö!”] Super! Aitäh! [naer] Ja sellega käib kaasas selline žest [näitab
pöidlaga allapoole]. Suurepärane. Fanstastiline. (MC, Eric, 08.06.2010)
Esimene komöödiaõhtu võeti väga soojalt vastu ja info uue meelelahutusvõimaluse kohta levis kiiresti. Järgnes hulk õhtuid suuremates pubides, kus viibis
juba rohkem kuulajaid. Ka igakuine komöödiaüritus Mökus jätkus, ja uued esinejad katsetasid oma võimeid vaba mikrofoni ees. Aasta jooksul arenes algselt
kitsa ringi üritusest välja terve liikumine, mille tuumikul on nüüdseks ka oma
äriline ettevõte. See korraldab välisartistide Eestisse tulekut (nt Dylan Morani
esinemine Vene Teatris kevadel 2012), igakuiseid etteasteid Tallinnas ja Tartus, ringreise, ning selle kaudu saab tellida Comedy Estonia stand-up artiste
esinema näiteks firmapidudele ja mujale. Uue publiku otsimisel on põhirõhk
nüüd Tallinna üritustel (põhiliseks toimumiskohaks on seal Club Privé), kuid
ka Tartul on oma roll, eriti Möku pubil, kus Comedy Estonia oma tegevust
alustas. Tuumikusse kuuluv Louis Zezeran on intervjuus öelnud, et nad eelistavad jääda kindlate esinemiskohtade juurde, sest see on stand-upis tavaline
praktika: “Praegusel hetkel on meil loetud arv kohti [kus me esineme], ja me
teeme nendega tihedat koostööd, et inimestel tekiks neist kuvand kui kohtadest,
kuhu tullakse komöödiat vaatama – me ei esine igas kohas, mis linnas leidub”
(Zezeran 22.02.2012). Suvel 2012 proovis Comedy Estonia ka komöödiatuuri
formaati, külastades eestikeelse komöödiaõhtuga nelja väiksemat Eesti linna
(Viljandit, Pärnut, Kuressaaret ja Rakveret). Sellel ideel on ühisjooni estraadiga, mis samuti tegi ringreise linnast maale kultuurimajadesse.
Mäetagused 52
19
Liisi Laineste
Teemad
Eesti laval esineva välismaalase esimene loomulik teemavalik on kohanemine
Eesti eluga. See paneb (eestlasest) kuulaja vaatama ennast teise pilguga, avastama kohalikke veidrusi ja julgustab enda üle naerma. Publiku välismaalastest
osa näeb aga esinejas kedagi, kes on tähele pannud sarnaseid asju nagu nad
isegi. Need on teemad, millega kogu auditoorium saab samastuda, kuid mida
nad ise ei oskaks selliselt sõnastada. Kultuurierinevused on seega esimene
ja viljakas valik, millest publikule rääkida. “Negatiivse isendi” marginaalne
kuvand – käsitletaval juhul inimene, kes pole täielikult kohanenud kohalike
olude ja inimestega – aitab ka siin mõista just selle teema populaarsust. Vaid
kõrvalseisja oskab esile tuua aspekte kohalikust kultuurist, mida põliselanik
ei oska märgata, kuid mis pakuvad rõõmsat äratundmist. Esineja on “teine”,
võõras, kes kannab ette oma vaatepunkti “meist”, kuulajatest:
Sissehingatud kõne. [pikk paus] See on üks huvitavamatest ja isikupärasematest nähtustest, mida ma Eestis elamise juures armastan. Noh,
inimesed on väljahingamisest küllalt rääkinud. Aga kuulake nüüd mind:
iga väljahingamise kohta on üks vastassuunaline, samaväärne sissehingamine. [naer] See on tõsi. Ja kui sul veab, siis vahel kuuled sa inimesi seda
tegemas lause keskel. See on justkui sellest, et asi, millest nad räägivad,
on nii tähtis, et nad unustavad hingamise ära. “Jaa, tead, ma ostsin selle
kleidi paar päeva tagasi ja see oli [sissehingamisel] > täiesti jumalik!<”
[naer] Aga vahel harva juhtub nii, et sa kuuled ühes lauses täielikku
hingamistsüklit [naer], kus inimesed räägivad alguses normaalselt, siis
räägivad sissehingates, ja lõpetavad lause jälle normaalselt rääkides
“Kuule, kallis, proovi >seda kleiti siin<, ma tahaks teada, kuidas see sulle
sobib.” [naer] Aga veel harvematel juhtudel on terve lause sissehingatud.
[naer] Selle jooksul hingab inimene nii palju õhku sisse, et kopsudes lihtsalt pole rohkem ruumi. Nad ei suuda sinna rohkem õhku sisse pigistada.
Aga nad räägivad edasi. [naer] “>jah, tõesti, ma sain omale khakhhahhh.
[naer] Khkhkhahh<.” (Stewart, 08.06.2010)
Teine näide räägib samuti välismaalase kogemusest Eestis, kus Eric Seufert
(üks Comedy Estonia asutajatest) võtab vaatluse alla eestlaste passiiv-agressiivse ohke. Otsustades publiku reaktsiooni järgi, on tegu omadusega, mis
pakub kuulajatele rõõmsat äratundmist:
Teenindus võib olla Eestis tõeliselt halb. Teate, üks asi, millega siiski
võib ära harjuda, on... Ma arvan, et eestlased kui rahvus on omal moel
viinud täiuslikkuseni passiiv-agressiivse ohkamise kunsti. [naer] Ohhhhhhh. [naer] Kui ma siia kolisin, siis tahtsin avada siin pangakontot
ja ma olin õppinud umbes terve suve eesti keelt, nii et ma tahtsin seda
20
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
teha läbinisti eesti keeles. See võttis terve igaviku ja minu taha tekkis
järjekord. Ja see kõlas sõna otseses mõttes nii, justkui ma viibiks astmahaigete ooteruumis. Viisteist inimest kõik ohkavad: “Oehhhhhhh.” [naer]
Ma arvan, et eestlastel on šerpade kopsumaht. Ma ei tea, miks eestlased
ei võiks korraldada ekspeditsioone Mount Everestile. Vahiksid terve tee
oma kingi, ei võtaks kellegagi silmsidet, jõuaksid tippu, teeksid seal mingi
sarkastilise märkuse: [tormiline naer, plaksutamine] “No see oli küll
kiire... oehhhh.” (Eric, 04.06.2010)
Mõlemad sketšid pilavad eestlaste suhtlusstiili. See ei tule muidugi üllatusena,
et paljud naljad puudutasid juba esimestel komöödia-õhtutel just seda teemat.
Silmast silma suhtlus on esimeste muljete vormija ja esimesed tugevamad
mälestused uuest keskkonnast pärinevad just sellest kanalist. Anekdooditraditsioonis (sh vanades naljandites) on tekste, mis puudutavad lingvistilisi erinevusi või veidrusi. See teema on olnud ka rumaluse-skriptiga naljade baasiks
(vt Davies 1990) juba varastel aegadel ja pea igas kultuuris. Kui aga esimesed
muljed otsesest suhtlusest uue kultuuri esindajatega on lahtunud, jõutakse
sügavamale tasandile, mis ei räägi ainult suhtlus- või rääkimisviisist, vaid
kuhu kuuluvad tähelepanekud inimeste harjumustest ja eripäradest.
Kui on olemas üks asi, mis ma [Eestis] olen õppinud, siis on see see, et kui
eestlased lähevad ostude eest kassasse maksma, siis nad armastavad väga
kasutada eralduspulka erinevate klientide vahel. Ja ma olen seda juba
aastaid püüdnud mõista, kuni ühel päeval [naer] läksin ma toidupoodi ja
hakkasin just minema kassase, et oma ostu eest maksta, ja minu ees oli üks
teine kutt kes seal ootas, et kassiir lööks sisse tema viimase ostu, mis oli...
no ma ei tea... karp mune. Ja mina tahtsin lihtsalt midagi kerget näksida,
mul oli umbes nagu.. üks banaan, ja ma panin selle kassalindi tagumisse
otsa. Meie kaupade vahel oli vähemalt meetrijagu maad. [naer] Aga ma
ei pannud sinna vahele eralduspulka, ja sellele tüübile ei meeldinud see
üldse. [naer] Ta vaatas siia... ja vaatas banaani... vaatas mind... vahtis
mind tükk aega... ja ta ei suutnud seda taluda! Ta haaras eralduspulga
ja lõi selle pauguga vastu kassalinti. [naer] Ja pärast kõiki neid aastaid,
ku ma üritasin sellest [eralduspulga probleemist] aru saada, järsku koitis
mulle: Eestis lihtsalt peab olema eralduspulk ühe mehe munade ja teise
mehe banaani vahel! [tugev naer ] (Stewart, 07.09.2010)
Vahel tehakse ka nalja Eesti elustiili või riigi üle tervikuna, jättes eestlaste
veidrused mängust välja. Järgmises näites võetakse vaatluse alla jaanipäev,
mis ei möödu ilma suurema alkoholijoomise ja maal käimiseta.
Päev pärast jaanipäeva oli mul veidi suitsiidne meeleolu. [naer] Ma läksin
autoga sõitma. Tegelikult olen ma päris üllatunud, et meil on siin täna
Mäetagused 52
21
Liisi Laineste
nii palju rahvast, sest tegelikult sel nädalal on Eesti suletud. Misiganes,
Läti sõjavägi võib Eestisse tungida. Keegi ei paneks tähelegi kuni esmaspäevani, kui inimesed tulevad maalt tagasi. [naer] Viis päeva järjest on
ainuke asi, mis seisab Eesti ja tema vaenlaste vahel, pagana sääseparved!
[naer] (Andrei, 04.06.2011)
Aja jooksul muutuvad sõnastamata piirid välismaalastest esinejate – out-rühma
– ja eestlastest publiku vahel hajusamaks. Teemadesse sugenevad mõtisklused
sellest, kuidas näeb eesti elu siin hästi assimileerunud sisserändaja. Mõnikord
tulevad jutuks detailid, mida võhikust välismaalane ei saakski teada. Järgnev
nali Stewartilt kombineerib kultuuritundmisest märku andvaid detaile Eesti
elust, millest arusaamiseks peab nendega hästi kursis olema:
Mul on väga piinlik aga... ma arvasin aastaid, et Eesti kõige populaarsem
kirjandusteos on 15-köiteline armastusluule kollektsioon, mis oli pühendatud naisele nimega Ene. [naer, plaksutused] (Stewart 10.04.2012)
Selles naljas viitab ta endale kui Eestis elavale isikule, kes väga piinlikul moel
on seni olnud teadmatuses sellest, et Ene ei tähista Eestis mitte ainult tuntud
naisenime, vaid ka on lühend Eesti Nõukogude Entsüklopeediast. Samas vihjab
ta, et teab nüüdseks mõlemat tähendust ja on seega ka oma publikuga lähedasem; st ta omab infot, mis siseringi teadmisena on muidu kättesaadav ainult
eestlastele. Kuid ka tema algne arvamus, et ENE on armastusluule kogumik,
näitab juba palju täpsemaid teadmisi Eesti elust kui seda võiks oodata põliselt
Lõuna-Carolina ameeriklaselt.
Publikuga samastumine või lähendumine on nähtav ka naljades, kus artist
räägib oma rahvuse eripärast kohaliku publiku silme läbi, kasutades selleks
stereotüüpe, mis tema rahvuse kohta siin (või ka mujal maailmas) käibivad.
See justkui näitab, et ta eemaldub mõtteliselt oma “teise” positsioonilt, kuid
samas ei muutu ta sellest sõltuvalt otse üheks publiku hulgast vaid jääb ikkagi truuks marginaalsele vaatepunktile, milles ta pole ei täielik ameeriklane/
austraallane vm, ega ka täieõiguslik kohalik eestlane.
Millal iganes ma ameeriklastega rääkima satun, nad küsivad minu käest
alati et noh, kus sa siis elad, ja mina vastan siis, et Eestis, ja sellele järgneb
alati selline kohmetu vaikus. Nad pole justkui päris kindlad, millest ma
räägin. Noh, ega ma ei taha neid välja aidata ka, ma lihtsalt lasen sellel
pausil sündida. –“Kus sa elad?” – “Eestis.” [väga pikk paus, naer] – “Ja
kus see asub?” – “Oh, see asub Läti vahetus naabruses.” [naer] (Stewart,
16.08.2011)
Stewarti repertuaaris on eriti hästi nähtav sujuv vaatepunkti muutumine:
võõrast saab aina rohkem oma, ja tänu sellele kasvab vastastikune mõistmine
22
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
publikuga. Ta pole enam päris võõramaalane. Tema puänti lisandub detaile,
mis lähendab teda kuulajatega, kuid ta ei samasta end nendega täielikult.
Pigem on kadunud esimese kontakti pealiskaudsus, asendudes sügavamate
teadmistega kohalikust elust. Stewart loob uue identiteedi, mille kohaselt pole
ta päris ehtne eestlane, kuid ta on asendamatu osa sellest siseringist, kes tulevad kuulama püstijalakomöödiat. Selles ringkonnas aktsepteeritakse teda kui
oma ja isegi autoriteeti. Stand-up huviliste ringkonna moodustab kirju kooslus
inimestest, kes tunnevad seda žanrit, oma esinejaid ja iseennast ning kes on
valmis nii enda kui ka teiste üle naerma. Seesama fännide kogukond tunnetab
teda autoriteedina, kellel on õigus välja öelda, mida tema (ja ka nemad) elust
ja asjadest arvab. Nad on andnud talle eelpoolmainitud “koomiku loa”, õiguse
naljarääkimiseks, ja nad on valmis naerma juba enne puändi ärakuulamist,
sest nad eeldavad, et kuigi mitte päris oma, oskab ta sõnastada ka kuulajate
tundeid. Stewart on nende jaoks muutunud tuntud lavaisiksuseks, ja isegi
kui nad teda tegelikkuses ei tunne, võib auditooriumil tekkida arusaam, et
nad teavad teda, tema naist ja lapsi, tema eluvaateid. Selles mõttes, just esinemissituatsioonis, on ta muutunud nende silmis omaks, ja tema tugevus on
oskus liigelda sujuvalt “oma” ja “võõra” kategooriate vahel. Ka Woody Allen
on öelnud, et publik “tahab, et esineja oleks meeldiv ja naljakas. Suurim viga,
mis esineja saab teha, on [ignoreerida isiksuse mõju ja] üritada ainult sõltuda
oma materjalist” (tsiteerinud Nachman 2003: 546).
Analüüsitud kaheaastase perioodi lõpupoole muutuvad sagedasemaks viited
päevapoliitikale ja uudistele. Käsitlust leiavad kiiruskaamerate paigutamine
Tallinna-Tartu maanteele, Poola lennuki hädamaandumine Ülemiste järves,
samuti kuulujutud eesti poliitikute kohta:
Mis on ühist kiirabiautol ja Katrin Siskal? Mõlemaga on sõidutatud üht
paksu vanameest. [naer] Ma rääkisin sedasama nalja Vabaduse väljakul
Tallinnas, Tallinna linnavalitsuse kõrval, ja mulle pakuti biljon krooni
tähistamata kupüürides selle eest, et ma räägiksin nalju hoopis Ansipist.
Nii et “Kop-kop!” [publik: “Kes seal on?”] – “Ansip” [publik: “Mis Ansip?”]
– “Seda küsivad kõik järgmiste valimiste ajal ka!” (Andrei, 16.08.2011)
Sellele vaatamata pole poliitikast saanud peamine kõneteema, kuigi traditsiooniliselt on näiteks anglo-ameerika stand-up vägagi poliitiline. Põhjuseid
on mitmeid: eesti publik ei oota välismaalastest esinejatelt kohaliku poliitika
tundmist; pealegi ei peeta väljaspool seisja kogemust küllaldaseks, et ta võiks
lahata Eesti riigi sisepoliitikat. Välismaised esinejad ei ole selles osas veel
publiku usaldust pälvinud. Samal ajal ei leia ka välismaalastest koosnev osa
publikust selle teemaga piisavalt kokkupuutepunkte. Nii jääb parima strateegia
ja teemavalikuna esiplaanile siiski välismaalase elu Eestis, nende marginaalne
positsioon – eemal oma tegelikust päritolumaast ja võõrad ka kohalikele.
Mäetagused 52
23
Liisi Laineste
Estraad ja stand-up: staatus ühiskonnas ja publiku
ootused
Järgnevalt tuleks küsida, kuidas on mõlema žanri populaarsust mõjutanud
muutused esineja positsioonis, teemades või koguni žanris endas. Estraad sündis ühelt poolt soovist kommenteerida lubatud moel nõukogude igapäevaelu,
teisalt aga vajadusest pakkuda rahvale legitiimset meelelahutust, et juhtida
neid kõrvale režiimi seisukohalt ohtlikumatelt tegevustelt. RAMETO (Raadio
Meelelahutussaadete Toimetus) esimese toimetaja Priit Aimla sõnul oli tegemist
poliitiliselt motiveeritud soovitusega, et kaudselt keelustada kirikus käimine
(intervjuu Priit Aimlaga, Kulli 2005). Etendused muutusid kiiresti väga populaarseks ja pidev vajadus uue materjali järele mõjutas autoreid pöörduma
toonaste vennasvabariikide huumoritoodangu poole. Palju humoreske, sh populaarseimad, olid tõlgitud vene keelest ja juba varem oma headust lavalaudadel
tõestanud. See fakt isegi tõstis nende asjakohasust ja väärtust rahva silmis.
Samal ajal peeti komöödiat läänelikuks žanriks, ja see lisas staatust veelgi:
estraad, mis läbis enne lavale tulekut tiheda tsensuurikadalipu, muutus seega
ihaldusväärseks, keelatuks. Ometi oli estraad ka piisavalt “oma”, käsitledes
kohalikke teemasid ja kujutades maailma väljaspool Nõukogude Liitu ettekirjutuste kohaselt üksnes negatiivselt. Kuigi estraad oli lubatud žanr, kontrolliti
selle sisu, enne kui trupp võis etendusega lavale minna. Estraadikunstnikud
olid väga populaarsed avaliku elu tegelased ja nende esitatud humoreskid või
laulud muutusid kiiresti osaks folkloorist. Nende suurt mõju arvamusliidrina
tunnetasid ka tsensorid, kes hoidsid neil pidevalt silma peal; avalik meedia ja
nõukogude võimuladvik suhtus neisse tähelepaneliku reserveeritusega (intervjuu Rein Klinkiga, Arusoo 2001). 1950. aastal toimunud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee VIII pleenumil soovitati muuta estraad
elulähedasemaks: estraadilaval pidi esitatama lihtsaid õpetlikke lugusid, mis
on suunatud tavalisele töölisklassi esindajale, selmet kasutada satiiri, mitmetähenduslikkust ja keerulisi kujundeid. Üks esimestest estraadietendustest
“Kuu peale” rääkis kilplastest, kuid juba sellegi teksti oli põimitud vihjeid ja
mitmetimõistetavusi, mis olid kriitilised kohaliku režiimi suhtes. Näitlejad on
meenutanud, et üks stseenidest sisaldas lauset “Kes väikse või suure linnuga /
kuid tähtsaid asju ajavad võrdse innuga.” See rumalate juhtide pihta käiv kriitika jäi tükki sisse ja sellisena mängiti seda sadakond korda, enne kui etendus
lõpuks ootamatult kavast maha võeti (intervjuu Lia Laatsiga, Kerge 2000). Ei
olnud ka haruldane, et näitlejaid küsitleti, nende tegutsemisvabadust piirati
või nad lausa vahistati (Möldre 2010). Vahel oli tegu vaid linnalegendidega:
kuulujutud levisid kulutulena ka juhul, kui näitleja oli vaid ära sõitnud või
haigestunud, mitte arreteeritud. Nende ohustatud positsioon andis näitlejatele
24
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
rahva seas veelgi positiivsema staatuse, vaatamata sellele, kas juttudel oli
tõepõhi all või mitte.
Peamine teema humoreskides oli rumalus ja sotsiaalsed pahed nagu ahnus
või ülbus (vt ka Lõhmus 2012), ja seda tervitas soojalt ka publik. Lõhmus lisab:
“[raadio- ja televisioonihuumori] staatus oli sel ajal väga kõrge [...] Estraadietendusi lindistati erinevates paikades üle kogu Eesti (kolhoosides, klubides,
töökollektiivides, jne) ja see tõi naljad auditooriumile lähemale, samal ajal olles
ise naljade ammendamatuks allikaks” (Lõhmus 2012: 148). 1970. ja 1980. aastatest pärit igihaljaste tekstide hulk tõestab, et need sketšid on inimestele
olulised ka tänapäeval, isegi kui alltekst pole enam sama või pole ajuti arusaadavgi: nende tekstide väärtus on nostalgiline ning nende funktsiooniks on
olla kultuurimälu kandja, rahvuse eneseidentifitseerimise teetähis. On oluline
rõhutada, kuidas estraad ühendas tervet rahvust. Jällegi Lõhmust tsiteerides
oli estraad “kollektiivne harjumus, mis oli situatiivne ja samas diakrooniline”
(Lõhmus 2012: 148). Range tsensuur ainult suurendas žanri populaarsust; see
motiveeris inimesi käima kogu kollektiiviga estraadietendustel, kuulama ja
vaatama huumorisaateid, otsides seejuures poliitiliselt korrektse pealispinna
alt pidevalt peidetud sõnumeid.
Comedy Estonia strateegia publiku enda poole võitmisel on olnud veidi
erinev. Esiteks on erinev terve sotsiaalne ja poliitiline taustsüsteem, mis ei
nõua enam keelatud emotsioonide vabastamist lubatud moel ja keskkonnas –
ametlikke reegleid keelatud sisu kohta pole. Samas oli vajadus komöödia järele
iseseisvumisjärgsel perioodil tugev, sest pärast taasiseseisvumist paisati lavadele ja eetrisse erinevaid žanre, millest ükski ei saavutanud märkimisväärset
populaarsust või domineerivat positsiooni. Publik ootas kvaliteetset komöödiat.
Comedy Estonia alguskuud olid korraldajate sõnul üliedukad: “Kui [stand-up
õhtule] tuli kohale 170 inimest, teadsime kohe, et oleme õigesse kohta sattunud.
Meie sõud on praegugi iga kuu välja müüdud” (intervjuu Louis Zezeraniga,
Turner Garrison 2012). Potentsiaalset publikut informeeritakse eelseisvatest
üritustest mitteformaalseid kanaleid pidi: eelkõige suhtlusvõrgustikud online- ja offline kanalites, aga ka pubi koduleht või blogi, lendlehed, kuulutused.
Facebooki kodulehel on Comedy Estonia kogunud juba üle 3000 järgija ja see
on ka ilmselt publikule kõige operatiivsem keskkond uue esinemisinfo hankimiseks. Mulje, et info liigub siseringis ja on eelkõige mitteformaalne, tugevdab
rühmaidentiteeti ja kasvatab pühendunud publikut.
Comedy Estonia stand-up baseerub anglo-ameerika eeskujudel. Paljud siinsete püstijalakomöödia õhtute peaesinejad on pärit Skandinaaviast või LääneEuroopast. Sellele vaatamata on Comedy Estonia eestvedajad rõhutanud, et
nende eesmärgiks ei ole Lääne-Euroopa ja USA komöödia importimine vaid
uue žanri mugandamine kohalikku konteksti. Pärast ühte aastat aktiivset
tegutsemist panid Comedy Estonia liikmed sügisel 2011 kokku esimese eesti-
Mäetagused 52
25
Liisi Laineste
keelse õhtu. Vilde klubis esinesid Eric Seufert ja Stewart Johnson, aga ka eestlastest amatöörkoomikud Andrei Tuch, Keiu Kriit ja Janika Maidle. Esimene
eestikeelne õhtu võeti vastu suure uudishimuga, kuid eestikeelsete esinejate
puuduse tõttu pole need regulaarseks muutunud. Selles vallas ootavad publikut ja uurijaid huvitavad muutused – lähiaastate jooksul peaks selguma, kas
eestikeelsest stand-upist saab tavapärane nähtus pubilavadel või jääb Eesti
stand-up eelkõige ingliskeelseks. Võimalik, et interneti vahendusel žanriga
tutvunud publik on sedavõrd harjunud ingliskeelsete sketšidega, et eestikeelne
püstijalakomöödia tundub kohatu ega kogu populaarsust. Anonüümne kommentaator, kes vastas artiklile Eesti stand-up ringreisist Pärnu Postimehes,
väljendas oma arvamust nii: “Eestikeelene stand-up komöödia? See on samast
kategooriast kui “süütu vanaema”.” (Roosaar 2012.)
Niisiis, kui tulla tagasi küsimuse juurde, kas kontekst ja sellesse suubuvad
välismõjutused soodustavad teatud teemade kasutamist stand-upis, siis tõestust
sellele on näha mõlemas perioodis. Teemasid dikteerib nii see, mis on publikule antud hetkel tähtis ja eluline kui ka see, kes on või keda kehastab esineja.
Nõukogude ajal tahtis publik kuulda kommentaare igapäevaelu ja absurdse
režiimi kohta. Lavaisiksused kujunesid välja sellest lähtuvalt. Postsotsialismis ei mänginud komöödia enam ühiskonnas nii kandvat rolli ja kuulajad olid
vastuvõtlikud laiemale teemaderingile, mis ei pidanud vältimatult puudutama
vaid “meie”-ringi elu ja kogemusi vaid võisid olla – või olid seda isegi eelistatult
– peegeldused väljaspoolt, välismaalaste silme läbi. Siit jõuame küsimuseni,
milline on interaktsioon teemade valiku ja žanri populaarsuse vahel erinevatel ajastutel. Mõlema vaadeldud perioodi juures näeme, et publiku suhtumist
mõjutas see, milline on žanri staatus. Kuid see ei sõltunud ainult teemadest,
mida estraadilaval või stand-up õhtutel käsitleti – lisaks õigetele või vastukaja
leidvatele teemadele pidi publik tajuma, et huumor, mida nad kuulavad, on
rohkem kui lihtsalt nali; see pidi olema ka eneseidentifitseerimise vahend.
Identifitseerimine võis toimuda nii samastumise või (sagedamini) vastandumise kaudu (milles komöödianäitlejal on marginaalse negatiivse isendi roll).
Comedy Estonia puhul oli peamine teemavalik välismaalase kogemus Eestis
ja eestlaste seas. Kuulajad võtsid selle teema kiiresti omaks ning kahe aasta
jooksul täiustasid ja süvendasid ka esinejad oma selleteemalisi nalju, liikudes
esmamuljetest sügavamale kultuuritundmise tasandile. Stand-up artistide
marginaalne roll väljendub kõiges: nende materjalivalikus, nende lavaisiksuses, samuti esinemiseks valitud inglise keeles. Estraadinäitlejad olid küll
eestlased, kuid nende positsioon oli samuti marginaalne. Nad kuulusid erilisse
ühiskonnakihti, kellel (nagu narridel kuninga õukonnas) oli kirjutamata luba
öelda rohkem kui tavainimesel ja publikul. Vahel pidid nad selle eest ka valusalt maksma poliitiliste repressioonide all kannatades, kuid seda enam hindas
neid kuulajaskond. Ka nemad olid negatiivsed isendid, kes jälgisid elu kõrvalt
26
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
ja võisid seda (teatud piirini ja varjatult) kritiseerida. Lawrence Mintzi (1985)
käsitlus komöödianäitlejast kui marginaalsest tegelasest, kui hobiantropoloogist peab paika mõlemal juhul ja aitab jõuda neid kahte nähtust, estraadi
ja stand-upi, ühendavate seosteni. Roll, mille võtab endale komöödianäitleja,
annab õiguse verbaliseerida seda, mida tegelikult välja öelda ei tohi, ei saa või
ei oska. See omakorda moodustabki eduka esineja põhitunnuse, sest staatus
ja autoriteet tekib koos riskiga, mille võtab end publikust väljapoole seadev
komödiant. Teemad, mille kaudu esineja seda teeb, on küll olulised, kuid mitte
põhitähtsad, ja need erinevad mõlema perioodi puhul märgatavalt. Eelkõige
loeb esineja kohalolek ja isiksus. Niisiis ei sõltu koomiku esinemise edukus ja
tema järgnev populaarsus niivõrd käsitletavatest teemadest kuivõrd esineja
rollist, lavaisiksusest, milles ta defineerib end võõrana ja mis võimaldab seeläbi
ka publikul end hetkeks kõrvalt vaadelda.
Estraadižanri populaarsus oli nõukogude ajal uskumatult suur ning haaras
kaasa peaaegu kogu rahvuse (kui mitte enam, arvestades, et samu humoreske
esitati kogu Nõukogude Liidus). Selle kõrval tundub Comedy Estonia üsna
väikseformaadilise nähtusena. Peamine erinevus peitub ilmselt žanri lisaväärtuses ja vajalikkuses. Tänapäevane komöödia – ühiskonnakriitilisest satiirist
lihtsa pilamiseni – pole hädavajadus, vaid meelelahutus. Pühendunud publiku
alustalaks on ühtsustunne ja rõõm jagatud naerust (Lockyer & Myers 2011:
181–182), kuid vajadus seda teha annab lisamõõtme, mille olulisust on raske
ülehinnata.
Kokkuvõte
Eelnev analüüs ja arutelu näitab, mis muudab žanri ligitõmbavaks ja populaarseks: peapõhjus pole mitte teemades, mida komöödia käsitleb, vaid konkreetses
kontekstis, milles esinemine toimub. See koosneb nii laiemast (kultuurilisest
ja poliitilisest) raamistikust kui ka kitsamalt esineja isiksusest ja/või lavapersoonist. Need tegurid valmistavad publiku ette ja ennustavad mõnel määral
ka staatust, mille antud žanr võiks publiku silmis omandada. Püstijalakomöödia eelkäija, estraad, oli väga populaarne 1970. ja 1980. aastatel ning sobitus
teksti päritolust hoolimata kohalikku olustikku, olles aluseks intensiivsele
dialoogile publikuga, kes janunes võimaluse järele teha ja kuulata sotsiaalset
ja poliitilist kriitikat. Tänapäevane Comedy Estonia on paindlik ja üritab alles
leida oma joont pärast esimest, kuid nüüdseks juba ammenduvat õnnestumist
läbiva teemaga (eesti elu välismaalase pilgu läbi), tuues pubidesse esinema
lääne komöödiaartiste ning otsides kohalikke talente avatud mikrofoni õhtutel.
Välismaalase vaatepunkt, mida kohalik publik rõõmsa üllatusega tundma õpib,
andis Comedy Estonia esinejatele tugeva stardipositsiooni, kuid katsed esineda
Mäetagused 52
27
Liisi Laineste
eesti keeles või rääkida eesti sisepoliitikast võivad seda pigem õõnestada kui
tugevdada.
Käesolev artikkel püüdis arendada arusaama püstijalakomöödiast ja selle
eelkäijatest Eestis, keskendudes žanri populaarsusele ja seda reguleerivate elementide vastasmõjule. Edasiste uurimuste käsitleda jääb detailsem sissevaade
esineja ja publiku interaktsiooni Comedy Estonia stand-up õhtutel, eelkõige
selle võrdlus eesti- ja ingliskeelsete õhtute puhul. Käesolev uurimus oleks kasu
saanud suuremast valikust estraadisketšidest, kuid siiski on põhjust arvata,
et nende humoreskide kestva populaarsuse aluseks polnud ainult käsitletavad
teemad. Selles protsessis mängisid väga olulist rolli eelkõige poliitiline õhustik,
stigmatiseeritud žanr ja marginaliseeritud näitlejapositsioon.
Kommentaar
1
Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema SF0030181s08 ja grandi ETF 8149
toetusel.
Allikad
Estraad YouTube’is:
“Kahtlused”: http://www.youtube.com/watch?v=rHrzkKkYMDk&feature=related
28. september 2012.
–
“Tehnikaajastu”: http://www.youtube.com/watch?v=BaalZCfgVO0&feature=related –
28. september 2012.
“Kunstisaalis”: http://www.youtube.com/watch?v=H2irYp-dv7M – 28. september 2012.
Kirjandus
Arusoo, Helen 2001. Estraadiosakond loodi 60 aastat tagasi raha pärast. Intervjuu Rein
Klinkiga. Eesti Päevaleht 13. veebruar (http://www.epl.ee/news/melu/estraadiosakondloodi-60-aastat-tagasiraha-parast.d?id=50866375 – 27. september 2012).
Assmann, Jan 2006. Religion and cultural memory. Ten studies. (tlk Livingstone, Rodney) Stanford: Stanford University Press.
Davies, Christie 1990. Ethnic jokes around the world. A comparative analysis. Bloomington: Indiana University Press.
Double, Oliver 2005. Getting the joke: The inner workings of stand-up comedy. London:
Methuen.
28
www.folklore.ee/tagused
Püstijalakomöödia Eestis: estraadietendustest Comedy Estoniani
Jelavich, Peter 1996. Berlin cabaret [Berliini kabaree]. Cambridge, MA: Harvard University Press.
Kerge, Rainer 2000. Poole tunniga väljavilistamisest ovatsioonideni. Intervjuu Lia Laatsiga. Postimees 12. aprill (http://arhiiv2.postimees.ee:8080/htbin/2art?/leht/00/04/12/uudised.shtmXneljateistkymnes – 27. september 2012).
Koziski, Stephanie 1997. The standup comedian as anthropologist: Intentional culture
critics. Boskin, Joseph (toim). The humor prism in 20th century America. Detroit: Wayne
State University Press, lk 86–114 (doi:10.1111/j.0022-3840.1984.1802_57.x).
Kulli, Jaanus 2005. Kutse “Meelejahutaja” lindistusele oli defitsiit. Intervjuu Priit Aimlaga. Õhtuleht 8. september (http://www.ohtuleht.ee/180660 – 27. september 2012).
Laks, Tiiu 2009. Ma olen seda naeru nii palju näinud. Intervjuu Eino Baskiniga. Eesti
Päevaleht 20. juuni (http://www.epl.ee/news/kultuur/eino-baskin-ma-olen-seda-naerunii-palju-nainud.d?id=51171769 – 27. september 2012).
Lockyer, Sharon & Myers, Lynn 2011. “It’s about expecting the unexpected”: Live standup
comedy from the audiences’ perspective. Participations: Journal of audience and reception studies 8 nr 2, lk 165–188 (http://www.participations.org/Volume%208/Issue%20
2/2c%20Lockyer%20Myers.pdf – 28. september 2012).
Lõhmus, Maarja 2012. Political correctness and political humour in Soviet Estonia and
beyond. Laineste, Liisi & Brzozowska, Dorota & Chłopicki, Władysław (toim) Estonia
and Poland. Creativity and tradition in cultural communication 1. Tartu: ELM Scholarly
Press, lk 139–158.
Mesropova, Olga 2008. Private space on the public stage: Marriage in Russian stand-up
comedy in the 1990s. Mesropova, Olga & Graham, Seth (toim). Uncensored? Reinventing
humor and satire in post-Soviet Russia. Bloomington: Slavica Publishers, lk 219–231.
Mintz, Lawrence E. 1985. Stand-up Comedy as Social and Cultural Mediation. American
Quarterly 37 nr 1, lk 71–80 (http://www.asu.edu/courses/fms490bh/total-readings/L-1%20
Standup%20Comedy%20as%20Social%20and%20Cultural%20Mediation.pdf – 28. september 2012).
Möldre, Mari 2010. Eesriie avaneb. Tallinn: Eesti Päevaleht.
Nachman, Gerald 2003. Seriously funny: The rebel comedians of the 1950s and 1960s.
New York: Pantheon.
Purcell, Darren & Brown, Melissa S. & Gokmen, Mahmut 2010. Achmed the dead terrorist and humour in popular geopolitics. GeoJournal 75, lk 373–385 (http://ou.academia.
edu/DarrenPurcell/Papers/84188/Achmed_the_Dead_Terrorist_and_Humor_in_Popular_Geopolitics – 28. september 2012).
Randalu, Ivalo 2001. Vanast filast Aino Himbekiga. Intervjuu Aino Himbekiga. TeaterMuusikaKino märts (http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/01marts_
m4.htm – 27. september 2012).
Roosaar, Mart 2012. Eestikeelne stand-up komöödia jõuab Pärnusse. Pärnu Postimees
05.05.2012 (http://www.parnupostimees.ee/830922/com/eestikeelne-stand-up-komoodiajouab-parnusse/ – 28. september 2012).
Mäetagused 52
29
Liisi Laineste
Stebbins, Robert A. 1990. The laugh-makers: Stand-up comedy as art, business, and
life-style. Montreal and Kingston: McGill-Queen’s University Press.
Trilljärv, Aleksander 1919. Lõbus näitelawa: monoloogid, deklamatsioonid, laulud,
kupleed, kõned, westelood, soolonumbrid iseloomukujutustest ja mitmesugused naljakad ettekanded. Tallinn: G. Kalla.
Turner Garrison, Laura 2012. The ex-pat revolutionaries of Estonia. Intervjuu Louis
Zezeraniga. Splitsider 22. veebruar (http://splitsider.com/2012/02/the-ex-pat-revolutionaries-of-estonia/ – 27. september 2012).
Summary
Stand-up in Estonia: From Soviet estrada to Comedy
Estonia
Liisi Laineste
Keywords: estrada, stand-up comedy, audience, “negative exemplar“, history of stand-up
The article describes stand-up comedy in Estonia in relation to the local history of the
genre. The aim is to cast light upon how the cultural context, but also the performer and
audience interaction, works in achieving popularity of comic performance. The figure of
a comedian as a “negative exemplar” as described by Lawrence Mintz in 1985, provides
an excellent entrance point into discussing the different degrees of status of the genre
in both the Soviet period and recent years.
Two periods in Estonian history – totalitarian Soviet time and democratic present
time – are under surveillance. During the Soviet period, public shows and recordings of
estrada performances were highly valued among the audiences, providing commentary
on the shortcomings of the regime and daily life in a seemingly innocent manner. The
topics and popularity of the most iconic of these performances are analysed side by side
with the repertoire of comedians from Comedy Estonia. The latter, a recent importer
of Anglo-American tradition of stand-up in Estonia, also has a devoted audience and
established topics, but these differ significantly from the Soviet predecessor, that of
estrada. Through a historically situated analysis, it is possible to describe the adoption
of traditions (and texts within it) in a meaningful way, so that foreign becomes native
and starts functioning as an aspect of collective identity, be it on the level of the entire
nation or just a group of fans.
The empirical part of the study presents material from both periods, referring comparatively to some legendary comic texts from the Soviet period and routines of Comedy
Estonia comedians. The main focus of the analysis is on the topics and targets that are
prevalent in these very distinctive periods and, consequently, on the popularity of the
different “stages” of local Estonian stand-up.
www.folklore.ee/tagused